Ka arst võib eksida

Jüris elav Helina Kuljus ütleb oma ringi jooksvat tütart Annabeli (1 a 4 k) vaadates, et aasta tagasi kartis ta, et tema lapsest saab invaliid, kes võib-olla käima ei hakkagi. Nimelt lausus lastearst juba pärast tütre sündi, et Annabeli üks jalg on natuke "kinni".

Kahe kuu pärast läks ema beebiga Tallinnasse ortopeedi juurde, kes käskis teha röntgenpildi, kui lapse kaal jõuab viie kiloni. Neljakuuselt tehti pilt ja ortopeed teatas seda vaadates, et Annabelil on kaasasündinud kahepoolne puusaliigeste nihestus ning tema puusad ja jalad tuleb fikseerida Pavliku rihmadega. Selline ravi peab kestma kaks kuud ja siis tuleb last jälle tohtrile näidata.

Helina meenutab: "Seda kõike rääkis arst kiiresti ja külmalt. Siis andis tõendi linnaosavalitsusele, et saaksime edaspidi invaliidsustooteid odavamalt osta. Enne äraminekut ütles veel, et sellise diagnoosi pani ta eelmisele lapsele ja paneb ka järgmisele."

Ema oli kabinetist väljudes nagu puuga pähe saanud ega suutnud nuttu tagasi hoida. "Esiteks tegi arst mulle paari lausega selgeks, et minu lapsest võib saada invaliid. Teiseks ei arvestanud ta üldse minu tunnetega. Emale, kes tuleb oma esimese lapsega arstile, võiks seletada, mida see diagnoos tähendab, ja rääkida lootusrikkalt. Kas tohter ei peaks oskama natukenegi inimestega suhelda?" küsib Helina.

Kodus naine kogus end ja otsustas näidata last teisele arstile. "Mind pani imestama ka see, et tohter üldse ei katsunud imikut, vaid vaatas ainult pilti." Kuna aga teise ortopeedi vastuvõtuni oli aega, ostis ema siiski Pavliku rihmad ja pani tütre jalad nende abil rippuma. Laps muutus selle peale rahutuks, kuid ema leidis, et kui ravi on vajalik, tuleb see läbi teha.

Kaks päeva hiljem uuris Annabeli juba teine arst, kes tõdes, et üks jalg on tõesti kinnisem, kuid sellest aitavad üle massaaž ja ujumine. Helina läks tütrega igaks juhuks ka kolmanda arsti juurde, kes kinnitas sama. Seejärel hakkas ema käima beebiga kaks korda nädalas ujumas (kokku 10 korda) ja tellis koju masseerija (20 korda). Pärast iga mähkmevahetust võimles ta ka ise lapsega. Annabel muutus kehaliselt aktiivseks, hakkas varakult keerama ja juba kümnekuuselt tegi esimesed sammud. Aastaselt viis ema tütre uuesti ortopeedi juurde, kes tõdes, et laps astub kenasti ja rohkem temaga arsti juurde tulema ei pea.

Praegu on Helina Kuljus õnnelik, et Annabeliga sai kõik korda, kuid ortopeedi juures üleelatu paneb ta siiani õlgu väristama. Stressi tõttu kadus naisel sel ajal rindadest piim ja tütar hakkas saama pudelitoitu.

"Mure oli nii suur. Ma ei arva, et tuleb mööda arste joosta, kuid samas näitab minu kogemus, et vahel tasub ka teise arsti arvamust küsida."

ENAMIK TITASID ON TERVED

Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku arst-õppejõud Ragnar Lõivukene ütleb, et enamik beebidest suunatakse ortopeedi vastuvõtule igaks juhuks ja on tegelikult terved. Ülejäänutel on probleeme puusade ja jalgadega. Kas beebit tuleb kindlasti ortopeedile näidata?

Ortopeedi juures käimine ei ole kohustuslik. Selline oli kord nõukogude ajal ja ka iseseisvuse algul. Seoses jaoskonnaarstide asendamisega perearstidega ja lastepolikliinikute kinnipanekuga kadus ka ambulatoorne profülaktiline ortopeedi vastuvõtt.

Praegu võtavad lasteortopeedid vastu kõrgema etapi raviasutustes (Tallinna Lastehaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum) ning Tallinnas Lasnamäe tervisekeskuses. Ennekõike tegeldakse seal aga diagnooside täpsustamise ja haiguste ravimisega, mitte profülaktilise läbivaatusega. Seepärast peab imikut kontrollima perearst. Ortopeedi juurde saadetakse laps siis, kui tekib patoloogia kahtlus.

Millised on enam levinud probleemid?

Tartu andmete järgi on vastuvõttudel kõige rohkem terveid imikuid (kuni 80%), keda on saadetud lihtsalt igaks juhuks kontrolli. Loomulikult on see ka üks pikkade vastuvõtujärjekordade põhjus. Ülejäänud lastel on kas puusaliigese düsplaasia ehk väärareng või muud jäsemete deformatsioonid, näiteks komppöid. Suurema osa vaevustega patsientidest moodustavad siiski kooliealised lapsed. Imikute osakaal on ligi 25%.

Milline on ravi?

Ravi sõltub eelkõige haigusest. Kui on tegu puusaliigese düsplaasia või arengulise nihestusega, on esimeseks raviks Pavliku rihmad või Freika püksid, mis hoiavad lapse jalad konnaasendis. On ka muid võimalusi, kuid Eestis on just need enam levinud. Kui puusaliigese arenguline nihestus on diagnoositud hilinemisega või pole algne ravi andnud soovitud tulemusi, võib osutuda vajalikuks ka ravi kipsmähisega. Viimane on siiski vältimatu mõningate kaasasündinud deformatsioonide, näiteks komppöia ravimisel.

Millal on vajalik operatsioon?

Operatsioon on vajalik, kui tarvis on vabaneda liigsetest sõrmedest või varvastest. Samuti siis, kui on tegu mõne tõsisema ja harvaesineva taandpuudega, näiteks kodarluu kaasasündinud puudumisega. Kirurgiline sekkumine võib olla ka mõningate raviskeemide osaks, komppöia puhul tehakse näiteks kannakõõluse lõige.
Puusaliigese arengulise nihestuse korral on kirurgiline ravi vajalik alates teisest eluaastast konservatiivse ravi ebaõnnestumisel või diagnoosi rängal hilinemisel. Siis ei anna konservatiivne ravi enam tulemusi.

Millal aitab füsioteraapia?

Ravivõimlemine, ujumine ja massaaž on lahutamatuks osaks mitme ortopeedilise haiguse ravis, samas ei asenda need asendravi. Tihti ollakse valel arvamusel, et kui lapsega, kellel on puusaliigese arenguline nihestus, käia piisavalt liikumisravis ja massaažis, saab patoloogiast üle. Paraku see nii ei ole, mistõttu on vaja lapsevanematega sageli tõsiselt vestelda. Olen isegi kuulnud vanematelt juttu, et kellegi tuttaval oli sama haigus ja tema ei kandnud trakse või "patja" ja ikka sai kõik korda. Tegelikkuses polnud sellisel juhul ilmselt tegu nihestusega, vaid tagasihoidliku puusaliigeste düsplaasiaga, mis sageli paraneb asendravita.
Füsioteraapia on väga vajalik nn neuroortopeedilistel patsientidel. Need on ajukahjustusega sündinud lapsed, kellel on lihastoonuse muutused, mille tõttu on liigeste liikumisulatus piiratud. Selliste laste puhul on füsioteraapia sageli palju suurema tähtsusega kui ortopeediline eriravi.

Kui palju muutusi on olnud imikute ortopeedias viimase 20 aasta jooksul?

Neid on, aga need pole olnud väga suured. On muudatusi mõnes ravimeetodis, mõne haiguse diagnoosimise kriteeriumites. Suurim muutus on siiski selles, et ambulatoorset tööd tegevaid lasteortopeede on oluliselt vähem kui 20 aastat tagasi. Mis puudutab ühe ja sama haiguse erinevat ravimist, siis tuleb arvestada ka seda, et haigusel on eri raskusastmed, mille puhul ravi võib olla erinev. Selleks ju arst ongi, et panna õige diagnoos ja määrata sobivaim raviviis.