Toimetus küsis nõu logopeed Valli Vilult.

Kuidas lapsega kõnelda, kui vanematel on erinevad emakeeled?

Kumbki vanem võiks suhelda lapsega oma emakeeles. Imik küll ei teadvusta sõnavara ja lauset, kuid emakeele kõla, rütmi ja intonatsiooni kuulates-tajudes kujuneb välja keele vundament.
Kolme keelt korraga lapsele pakkuda pole mõistlik. Inglise keel jäägugi isale ja emale omavahel rääkida. Samuti ei peaks isa suhtlema lapsega vigases eesti keeles. Pigem võib peres olla emakeel ja isakeel.

Kes on kakskeelne laps? Kas kakskeelsust võib pidada lapsele kasulikuks?

Kakskeelne on laps, kes on kaks keelt ära õppinud kodus erinevat keelt kõnelevate pereliikmetega suheldes. Samuti see laps, kelle vanemad räägivad küll ühte keelt, kuid kes elab perega muukeelses keskkonnas ning kasutab väljaspool kodu teist keelt. Haruldane pole ka mitmekeelne pere, näiteks eestlase ja moslemi perekonnas suheldakse ilmselt inglise keeles.

Kakskeelsuse kujunemiseks on mitu võimalust. Laps võib kahte keelt omandada samaaegselt või astmeliselt: kui ühe keele põhiteadmised on olemas, õpib ta varakult rääkima ka teist keelt.
Enamasti peavad keeleteadlased kasulikuks, kui laps omandab korraga mitut keelt. See rikastab keeletaju ja tundemaailma. Logopeedi seisukohast ei võrdu aga 1 + 1 alati kahega, vaid hoopiski poolega. Lapse kõne võib tugevasti hilineda, sageli ei suuda ta pikka aega kasutada õigesti kumbagi keelt jne.

Nii ongi väikelapsena kahte keelt korraga omandada logopeedi vaatenurgast arendav ja kasulik vaid siis, kui laps on täiesti terve, sünnikahjustusteta ja tasakaalustatud kaasasündinud närvisüsteemiga (ega ole tal muid riske). Kahjuks näitab elu, et neid lapsi polegi teab kui palju ja ka tervete laste puhul võib anda mitmekeelne keskkond kõne arengus ajutise tagasilöögi.
Samas on tõsi, et kaks või enam keelt kiiresti omandanud lapsed on tihti andekamad ja terasemad. Ja kui keelte õppimisel ette tulnud takistustele õigel ajal lahendus leitakse, on see kokkuvõttes lapsele ikkagi kasulik.

Ent kakskeelsusega seonduv pole vaid logopeediline probleem, mõtteainet on siin ka kõneuurijatele, pedagoogidele ja perepsühholoogidele.

Mida teha, kui kakskeelsel lapsel on kõneraskused?

Kõigepealt tuleb pöörduda logopeedi poole, kes hindab lapse kõne taset ning annab nõu, milliseid kõnearendusstrateegiaid, -võtteid ja -vahendeid valida. Pole põhjust paanikaks, kui laps ajab kolmel esimesel eluaastal keeli segamini. Tavaliselt hakkab ta keeli eristama alles kahe ja poole aastaselt ning see protsess võib kesta küllalt kaua. Peaasi, et mudilane tahaks ja oskaks teistega suhelda.

Kindlasti vajab abi laps, kes ei tunne end kodus üheski keeles, kellest teised aru ei saa ja kellega seetõttu ei suhelda. Logopeedile lisaks on tarvis siis psühholoogi tuge.
Sellisel lapsel võib olla ka hirm kõ­nelda, kuna ta ei suuda ennast väljendada nii, nagu tahaks. Tegu võib olla terase ja aruka lapsega, kes mõistab, et teised ei saa temast aru, kuid kes ei oska midagi ette võtta. Perepsühholoogi nõu läheb vaja siis, kui on vaja sobituda teise religiooni, kommete ning elukorraldusega.

Kas pere peaks last toetama, kui lasteaias või koolis on kodust erinev keelekeskkond?

Kindlasti. Väga kahju on lastest, kes pannakse muukeelsesse lasteaeda, kuid keda ei toetata. Kelle pere ei tee jõupingutusi, et stressis last keeleliselt ja emotsionaalselt aidata. Sel aastal oli mul võimalus tutvuda Hollandi uusimmigrantide laste keelelise integratsiooni teemaga.

Neil on tavaks, et ei lasteaias ega koolis kasutata muud kui hollandi keelt. Samal ajal kaasatakse igapäevasesse keeleõppesse ka vanemad. Näiteks antakse lapsele koju iga teema kohta raamat, mänguasi, metoodiline materjal sõnastikuga ning tagasisidekaust. Vanem kirjutab kausta, kuidas nad lapsega koos uusi sõnu ja väljendeid õppisid ning mänguasjaga mängisid, mida seejuures tundsid. Lõpuks joonistatakse ühiselt pilt. Nii kogeb laps, et keeleõpe ja uude keskkonda sulandumine on kogu pere asi, mitte ainult tema mure. Pealegi innustab lapsi see, kui nemadki saavad vanemale õpetada mõne sõna või väljendi.

Kas on oluline aeg, kui pikalt päeva jooksul erinevaid keeli rääkida?

Kui ema suhtleb kogu päeva lapsega ühes keeles ja isa jõuab koju saabudes vaid head ööd soovida, on raske rääkida kujunevast kakskeelsusest.
Väga tähtis on ka see, mismoodi lapsega räägitakse. Kui üks vanem kasutab pidevalt mitut keelt, ajab see lapse segadusse. Kindlasti ei tohi vanem sama sõna teises keeles korrata.
Samuti peaks keele omandamist toetama tegevus. 1–3aastase lapse kõne on situatiivne, seega on hea rääkida silmaga nähtavatest ja käega katsutavatest asjadest. Näiteks minnakse koos õue ning üks vanematest räägib ilmast ja lumest, vaadatakse, kuidas see pihus sulab. Teine asub lapsega lumememme ehitama ja kommenteerib seda oma emakeeles. Tähtis pole mitte sõna meeldejätmine, vaid see, mis sõna ümbritseb. Nii jäävad väljendid paremini meelde ja areneb kõne mõistmine. Kuid lapsele ei maksa õpetada korraga liiga palju sõnu ega pikki väljendeid.
 
Loe ka: Colin Bakeri “Kakskeelne laps”.

ESIMENE SÕNA EESTI KEELES

Eesti keele õpetaja Kai ja inglise keele konsultant Roger Yallop kohtusid Helsingis. Nii sündis praegu kuueaastane Lilian suisa kolme keele keskele.
Kai mäletamist mööda lapse kõne küll veidi hilines, aga esimesed sõnad olid emakeelsed: emme, pissi, anna. Üsna varsti lisandus neile ka isakeelseid sõnu. Kuid elamine Soomes tõi paratamatult mängu uue keele, eriti kui Lilian pooleteiseaastaselt lapsehoidja juures käima hakkas (nii 2,5 tundi päevas).

Kolme ja pooleselt läks Lilian Montessori-lasteaeda. Kuna enamik lapsi olid seal soomlased, suheldi isekeskis soome keeles, õpetajatega räägiti ja õpiti aga inglise keeles. Sel ajal kõneles Lilian eesti ja inglise keelt juba võrdselt. Ent emale hakkas tasapisi muret tegema hoopis see, et tüdruk aeg-ajalt soome- ja eestikeelseid sõnu segi ajas. Soome keelt Lilian päris selgeks ei saanudki; vahel tekkis lasteaias seepärast ka suhtlemisprobleeme ja laps jäi aeg-ajalt ühismängudest kõrvale.

Kui tüdruk nelja-aastaseks sai, teadvustas Kai erinevaid koolivariante kaaludes, et nii võib eesti keel lõpuks hoopis kõrvale jääda. Seda aga poleks filoloogist ema tahtnud ja nõnda plaaniti Eestisse kolida.

Siin kadusid emakeelest kiiresti soomepärasused, häälduses võis neid märgata veel pool aastat. Küll aga võtab tüdruk siis, kui talle mõni eestikeelne sõna kohe ei meenu, sujuvalt ingliskeelse sõna ning paneb vastavasse vormi. Logopeedi meelest on tegu analüütiliselt mõtleva lapsega. Ka keeletaju oli Lilianil arenenud varakult - juba kaheaastaselt pani ta tähele eri keeltes rääkivaid inimesi, küsides: mis keel see on?

Televiisorist multifilme tüdrukule vaadata ei meeldi, ütleb, et eesti keeles loetakse teksti peale liiga tuimalt, inglise keelt pole aga peaaegu kuuldagi.
Ka koolivalik paneb pead murdma. Enamikus koolides hakatakse inglise keelt õpetama a-st ja b-st, muid keelevalikuid õigupoolest polegi. Praegu eelkoolis käies peab Lilian inglise keele tundi üsna tobedaks, sest seal on igav. Ta ei saa veel aru, et teised peavad seda alles õppima.

ÜKS VANEM, ÜKS KEEL

Renate Pajusalu, Tartu Ülikooli keeleteadlane

Millised on kakskeelse lapse kõne kujunemise iseärasused?

Kaks- või kolmkeelse lapse puhul mängib erinevate keelte omandamisel tähtsat osa viis, kuidas nendes keeltes lapsega suheldakse. Põhiprintsiip on muidugi “üks inimene, üks keel”. Laps võib aga ühel hetkel siiski hakata keeli segamini ajama ja siis on vaja, et täiskasvanu oleks järjekindel.

Kui eesti-ingliskeelne laps ütleb eesti keelt kõnelevale täiskasvanule wet (märg), võib vanem reageerida viiel moel:
• teha nägu, et ta ei mõista (mis sa ütlesid?)
• oletada midagi, justkui ta päriselt ei saaks aru (kas sa oled märg?)
• osutada mõistmist, kuid ise keelt mitte vahetada (ahaa, sa oled märg!)
• asuda lapse riideid vahetama (lähme vahetame ära!)
• minna üle inglise keelele (OK, you are wet).

Viimane variant, mille puhul vanem vahetab keelt, on eesti keele arengu seisukohalt kõige halvem. Esimene variant, kus vanem teeskleb täielikku mõistmatust, on kõige parem ja muud vahepeal. Kuid muidugi ei tohi last päris ära ehmatada, mis tahes strateegiat tuleb kasutada mõistuse ja armastusega.

Toimetusele kirjutanud naise peres räägib ema lapsega eesti keeles, isa prantsuse keeles ja ema-isa omavahel inglise keeles. Kui laps kuuleb inglise keelt nagu tausta, ei sega see emakeel(t)e õppimist. Küll aga võib laps ühel hetkel tunda hüljatust, kui vanemad räägivad omavahel “salakeelt”, sest ise ta seda niiviisi omandada ei suuda.

Kasvanud ise eesti-vene segaperekonnas, mäletan hästi, kuidas ühel õhtul luges isa muinasjuttu eesti keeles, teisel õhtul rääkis ema unejuttu vene keeles. Sama taktikat võin soovitada teistelegi. Laps omandab keele kõige paremini ikkagi ühistege­­vuse käigus. Lapsega tegeldes tuleks talle pühendada kogu oma tähelepanu ning rääkida talle arusaadaval viisil. Kui laps juba pisut räägib, oleks hea kõnelda ka asjust, mida silmaga ei näe. Küsida näiteks: mis te eile tegite?

Ennekõike peab aga laps tundma, et vanemad teda armastavad ning usuvad – isegi kui kõne hilineb, ei jää see tulemata.
Hamburgi ülikooli eestlasest keeleteadlane Els Oksaar on muu hulgas julgustanud: mida enam keeli laps varases eas oman­dab, seda parem. Tema väidet kinnitavad uurimused, mille järgi absoluutne keeleoskus kujuneb vaid enne 5.–6. eluaastat.

Mitmete uurimuste põhjal võib öelda, et pärast 12.–13. eluaastat pole võimalik muukeelset grammatikat emakeele omaga võrdselt selgeks saada. Seega – loobudes saatuse poolt kingiks antud kakskeelsuse võimalusest, jätame lapse teisest keelest ilma. Kuid iga laps on erinev ja see, mis sobib ühele, pole hea kõigile.