Kaks korda rohkem tähelepanu
Kui Mirjam kaks ja pool aastat tagasi sündis, lootsin ma kogu hingest, et läheb täpselt samamoodi nagu läks Kaarliga pea seitseteist aastat varem. Et magab Mirjamgi ööd otsa nagu kilpkonn, kes on teise kilpkonnaga peadpidi kokku põrganud. Et kõik need õuduslood koolikutest, mis lisaks imikule ka täiskasvanuid öö otsa üleval hoiavad, minu peres juttudeks jäävadki.
Läks siiski teisti. Gaasivalud olid Mirjamil korralikud ning lõplikuks võidurelvaks ei kujunenud ei rohi ega öö otsa Tallinna tänavaauke pidi kulgev autosõit, vaid aeg. Mirjami neljanda elukuu seitsmendal päeval said gaasivalud nagu noaga lõigatult ühtäkki läbi.
Mõni ime siis, et kui Joosep mõne kuu eest oma pea esimest korda välja pistis, vasardas minu peas üksainus mõte – ole palun hea mees ja lase meil öösiti magada. Palun säästa meid unehäirete ja depressiooniga palistatud öödest, mis pole ka kaks ja pool aastat hiljem oma õõvast grammikestki kaotanud.
Sünnitustoast õnnelikult palatisse jõudes puuris Liina mind mureliku pilguga. "Millest sa mõtled?" küsisin ma maailma kõige rõõmsameelsema naise käest. "Koolikutest," vastas Liina.
Ma ei olnud oma paanikas üksinda. Me ei teadnud toona veel, et gaasivalud otsustavad Joosepit säästa ja kui ta öösiti häält teebki, siis muudel põhjustel kui võimetus kõhutuult lasta. Aga me ei teadnud sedagi, et meie pere – ja mis seal salata, kogu ülejäänud maja – sellest hoolimata öösiti magada ei saa.
Mõned päevad hiljem kirjutati meid koju ja kuigi Mirjam oli Joosepit ka sünnitusmajas vaatamas käinud, avanes tal esimene põhjalikum võimalus oma vennaga tutvuda alles nüüd. Võimalus, mille kasutamisest ta meie teatavaks üllatuseks sisuliselt loobus. "Venna on kallis," lalises ta kohusetundlikult ning siirdus seejärel oma mänguasjade juurde. "Kas sa vennaga rääkida ei tahagi?" ajasime me Liinaga silmad pärani. "Ei tahab," vastas Mirjam endast kolmandas isikus rääkides. "Kiiga-kaaga tahab." Tal oli kõik selge. Meil Liinaga sel hetkel veel ei olnud, aga juba mõned nädalad hiljem oli meilgi kõik juba liigagi selge.
Me olime värskelt uude koju kolinud ning Mirjamil oli nüüd oma tuba. Siiani oli ta issi-emme juures harjunud magama, kuid uue pereliikme lisandumine näis meie hinnangul piisava põhjusena Mirjamit järjekordsele arenguhüppele sundida.
"Nüüdsest magad sa päris oma voodis ja päris oma isiklikus toas, kas pole vahva?" püüdsime me Mirjamile tema senise elu suurimat katastroofi imeliseks seletada. Ja otse loomulikult ei sobi peaaegu et iseseisvat elu alustava preili aksessuaaride nimistusse ka lutt – seegi abivahend lendas kõrge kaarega prügikasti. Kui juba, siis juba. "Mirjam on nüüd juba suur tüdruk! Suured tüdrukud ei ime lutti!" kiitsime oma last juba ette.
Järgmise paari päeva jooksul tegi Mirjam pöörase arenguhüppe, kuigi mitte päris loodetud suunas. Meie imearmsast päikeselapsest sai tegelane filmist "The Exorcist". Ta pistis vähimagi põhjuseta kriiskama, trampis jalgu isegi siis, kui me Joosepi demonstratiivselt teise tuppa viisime ja ühel eriti mälestusväärsel õhtupoolikul tuli ta mulle kätega kallale.
Ma püüdsin Mirjamiga rääkida. "Sa oled ju suur tüdruk, Mirjam, mis lahti on? Tahad sellest rääkida, tütar? Võid sa mulle palun kirjeldada, mida ma valesti teen?". Ei midagi. Ta tormas mööda korterit nagu zombie-küttide eest põgenev kuutõbine ja vähimgi tähelepanu puudus käivitas temas järjekordse hüsteeriahoo.
Viis päeva hiljem magas Mirjam taas emme-issi juures. Lutti me talle tagasi ei andnud, kuid kõigis muudes küsimustes saavutas preili Raud hiilgava võidu. Meie omakorda saime öösiti magada ja oma tütre tagasi sellisena, nagu me teda mäletasime. Ja midagi võitsime siiski ka meie – ühe pealtnäha iseenesest mõistetava teadmise.
Ükskõik kui kirglikult kahe ja poole aastane laps oma vastsündinud venda või õde ka ei jumaldaks, näeb ta teda peamiselt võistlejana ema ja isa tähelepanu eest, ta näeb teda esmalt konkurendina ja alles seejärel inimesena, keda ta tingimusteta aegade lõpuni armastab. Sa võid temaga sel teemal ükskõik kui pikki intellektuaalselt paeluvaid vestlusi pidada, ent teatud eani see lihtsalt on nii. Väikelaps ei muutu pisikese õe või venna lisandudes automaatselt suureks lapseks, pigem vastupidi. Ja suurim viga, mida vanemad ses olukorras teha saavad, on talle senise tähelepanu säilitamine. Oh ei, suur õde või vend vajab uues olukorras tähelepanu senisest vähemalt kaks korda rohkem. Ja oma tuba või mis tahes teine suurema iseseisvuse tükike on viimane asi, mis selle talle annab.
