Kakskeelsus: rikkus ja taak

Minu lapsepõlvesõbrad ja lähimad naabrid olid ukrainlannad Lesja ja Nadja. Kui palju päevi me hommikust õhtuni koos veetsime! Olime nagu suur segapere. Sellest segaperest on pärit ka minu armastus slaaviliku vastu. Ja sealtsamast on pärit tõsiasi, et need kaks täiesti ukraina verd tüdrukut sulandusid eesti kultuuri ideaalselt. Ehk isegi liiga ideaalselt?

Ukrainlastest eestlasteks

Kohtume vahel ka nüüd, kuigi igapäe­va­elu on meid Eesti eri linnadesse viinud.
“Kahju, et minu omad üldse ukraina keelt ei oska,” tunnistas Lesja (39) hil­juti mind külastades, kui jutustas oma teismeeas lastest. “Neile nii meeldib minu ema juures käia, aga ega nad päris normaalselt omavahel suhelda saa...”

Olin üllatunud. Muidugi teadsin, et Lesja ja Nadja rääkisid ka lapsena omavahel eesti keeles, nad käisid eesti koolis, aga vanematega rääkisid nad (minu kõrva jaoks) täiesti vabalt ukraina keelt. Minu silma all oli kasvanud kakskeelne neiu, kes millegipärast oli otsustanud oma lapsele anda ükskeelse elu.

Nagu selgus, on sama lugu tema õe Nadjaga (35). Ka tema on kasvatanud oma kaks teismelist last pelgalt eesti keelt rääkivateks. Mõlemad õed on loonud pere ja saanud lapsed eesti meestega ning võsukesed peavad end eestlasteks. Nii et Viljandimaal elav ukraina verd vanaema pursib külla tulnud lapselastega eesti keelt. Järgmises põlvkonnas hakkab ilmselt juba ununema tõik, et siin suguvõsas üldse mingit ukraina verd ja kultuuri oli. Eesti rahvuslased võivad rõõmustada.
“Aga Lesja, miks sa siis ei õpetanud neile ukraina keelt?” ei jätnud mina.

“Nüüd ma kahetsen küll. Aga on juba hilja, nad on suured. See kuidagi läks nii, mulle tundus lihtsam nendega eesti keeles rääkida!”

Kadunud keel

Jätan praegu Lesja loo pooleli ja räägin hoopis oma abikaasast Justinist (33), itaalia verd ameeriklasest. Nii Justini ema kui ka isa perest võib pajatada sama­suguse loo: pereema oli ingliskeelne ameeriklane, pereisa kakskeelne italiano-americano, kes otsustas itaalia keelt oma lastele mitte pärandada. Miks, kes seda täpselt teab, sest ot­sustajad on meie hulgast lahkunud.
Nii näemegi tänapäeval naljakaid pildikesi otse elust, kuidas Justin käib koos vanematega Itaalias reisil, nad kohtuvad sugulastega ja vaevlevad umbkeelsuse käes. “Mõelda vaid,” on mu mees südamest ohanud, “mu vanaisa rääkis seda keelt täiesti vabalt, ja mul on seda õppida nii keeruline. Miks ta küll selle oskuse oma laste ja lastelaste jaoks ära lõikas?”

Pingutus vs mugavus

Keele pärandamine võib olla teadlik otsus ja pingutus. Meie pere teab seda hästi. Omal ajal kolisime kolmeaastase esiklapse Martaga USAst Eestisse, üheks põhjuseks just see, et anda ­lapsele tugev eesti keel. Ameerikas ­elades olin mina vaat et ainus eesti keele ­pärandaja tema elus: rääkides, mängides, lugedes kõike “oma keeles”.

Ent sageli tuli seda tehes vastuvoolu ujumise tunne. Ja kõhedus – oma kultuuri kaotamise hirm –, kui nägin, mismoodi mitmed teised uue põlvkonna USA väliseestlased läksid mugavuse teed, kõneldes lastega inglise keeles. “Nii tundus loomulikum,” põhjendas üks neist täpselt samade sõnadega, mida Lesja oli kasutanud oma laste ja eesti keele kohta. Teise keele sees on raske oma keelt elus hoida.

Nüüd on aastad möödunud, me elame perega Eestis, meil on kolm last, ja hoopis see mure, et laste inglise keel kipub tugevas Eesti kogukonnas känguma. Sageli arutame, kas peaksime mõneks aastaks kolima USAsse, et lastel oleks lihtsam oma teine keel omandada, või aitab, kui käia seal vaid suviti, nagu seni oleme teinud. Meie kaugem eesmärk on selge: me soovime, et me lastel oleks kaks tugevat keelt ja kaks kultuuriidentiteeti. Nii et kunagi tulevikus ei saa keegi öelda, et mu abikaasa päritolu on minu omale alla jäänud, või vastupidi.

Mitme kultuuri vahel

“Sa ei tee lapse eest valikut, kes ta on,” iseloomustas meie olukorda üks tuttav – tark vanem naine. “Sa jätad selle ebamugava valiku lapse hooleks.”

“Jah,” pareerisin ma toona. “Aga on ju veel võimalik, et ka laps ei tee seda valikut ning õpetab omakorda oma lapsele selgeks mõlemad keeled, võimaldades tal kuuluda mõlemasse keskkonda?”
Seda öeldes sain isegi aru, et see on hapravõitu stsenaarium. Niiviisi füüsiliselt kahe kauge maa vahel kõikuda ei jaksa kuigi paljud ja kuigi kaua, see nõuab vaimset ja rahalist pingutust. Ning mis siis, kui mu laps abielluks hoopis kolmanda kultuuri esindajaga – kas siis peaksid lapselapsed omandama kolm kultuuri? Aga äkki on mu tulevane väimees samuti kakskultuurne, nii et kokku tuleks neli kultuuri…

Igal juhul, kummaline lugu nende kultuuridega. Ühest küljest mitmekultuurilisus rikastab meid, teisalt aga tekitab segadust, identiteedikriise. Kes ma ikkagi olen? Isegi mina, Eestis sündinu-kasvanu, tunnetan Ameerikas elatud aja tõttu teatud peataolekut, nii et võin ette kujutada, kuidas võib pea ringi käia minu tõeliselt kahepaiksetel lastel. Kes nad on? Kuhu kuuluvad? Ma olen seda neilt küsinud ja jõudnud järeldusele, et vastus sõltub sellest, kus nad parajasti viibivad. Eestis on nad eestlased, kes igatsevad Ameerikasse, ja vastupidi.

Nii et võib-olla tegi Lesja ikkagi õiges­ti, kui laskis oma lastel lihtsalt eestlasteks kasvada? Mingi kahetsus jääb alati, ent... tema lastel on ehk lihtsam elada?

Mismoodi aga meie pere lapsed oma kahe kultuuriga hakkama saavad, eks seda näitab aeg.

Emaga üht keelt, isaga teist

Romi Hasa, abielus soomlase Petteri Hasaga ja elab Soomes, peres kolm last: Lotta Mii (7), Toni (5) ja Luka (3)

Meie oleme järginud rusikareeglit, et kumbki vanem räägib lapsega alati oma emakeeles. Kui elasime veel Eestis ja lapsed olid väiksemad, nõudis mehelt kohati päris suurt järjekindlust, et nendega soome keelt rääkida. Samas tasus see kindlasti ära – kui kolisime Helsingisse ning lapsed eelkooli ja lasteaeda läksid, oli neil selle võrra kergem. Tütre klassijuhataja isegi ei saanud aru, et Lotta pole puhas soomlane.

Soomes peetakse üldiselt immigrantide emakeele säilitamist tähtsaks. Näiteks tütrele pakub linn kaks tundi nädalas tasuta eesti keele õpet, isegi bussisõidud tundi ja tagasi makstakse kinni.
Lapsed räägivad omavahel praegu, 1,5 aastat pärast Eestist ärakolimist, veel eesti keelt. Samas, kui mõni soome laps külla tuleb, läheb kogu kamp soome keelele üle ja siis pöördun ka mina laste poole soome keeles, et kõik aru saaksid. Tütar on mulle korra kommentaariks öelnud, et “emme, sa räägid kõiki muid keeli nii hästi, aga soome keel on sul kohutav”.
Eks vahel ajavad lapsed sõnu ka sassi. Näiteks kui nad rattaga sõitma või uisutama lähevad, panevad nad pähe “kübara” – nad on soomekeelse sõna “kypärä” (“kiiver”) otse eesti keelde tõstnud.

Mingeid etteütlusi ma kodus lastele ei tee, küll aga on meil palju eestikeelseid raamatuid, plaate ja DVDsid. Eesti keeles korrektselt kirjutama õppimine kujuneb ilmselt siiski suureks välja­kutseks.