“Laps sünnib ju füsioloogiliselt enneaegsena. Käitumisbioloogia järgi jaotatakse imetajad vastavalt sünnijärgsele käitumisele kolmeks: pesahülgajad, pesahoidjad ja kukkurlased ehk kehalkantavad. Inimlaps kuulub viimaste hulka. Tunnustatud ortopeed dr J. Büschelberger on väitnud, et inimlaps peab pärast sündi veel vähemalt 12 kuud ema kehal veetma, et liigile iseloomu­likult küpseda ja areneda.”

Kristi kaks last, kaheksane Annemari ja kahene Uku Arne, on mõlemad kasvanud süles, olnud linalapsed. Uku on seda vahel veel praegugi.

Iseseisvumisega pole kiiret

Vahel kiputakse arvama, et linaga kaisusolek hellitab lapse ära ja autosõidust saab paras möll, sest beebi keeldub turvahällist. Kristi pole nende väidetega nõus. “Turvahäll on abivahend lapse ohutuks sõidutamiseks. Ajapikku enamik lapsi harjub sellega ja näeb, et ema on ka autos ning karta pole vaja.”

Ta toonitab, et turvahällis peaks laps olema vaid autosõidu ajal, mitte kodus. “Laps võib hällis kössi vajuda, nii et hingamisteed surutakse kokku. Tema keha närviretseptorid pole hällis sobivalt stimuleeritud, kõhulihased saavad liigset koormust, aga seljalihased ei saa üldse.”

Kaisubeebid arenevad kiiremini

Lapsekandmise tähtsust on rõhutanud ka arstid. Näiteks Frankfurti ülikooli sporditeaduste instituudi professor Ernst J. Kiphart kirjutab ühes artiklis, et imikud, keda emad kõhul, puusal või seljas kannavad, arenevad nii motoorselt, kognitiivselt kui ka emotsionaalselt paremini kui beebid, kes suurema osa ajast voodis või vankris veedavad.

“Kaasaskandmisega saab lapse aju ju palju arengut soodustavaid impulsse. Liikumine stimuleerib naharetseptoreid ning ka liikumis- ja tasakaaluorganeid. Seedimine kiireneb. Õige asend ennetab puusadüsplaasia teket, rütmiline liikumine rahustab last ja lihastoonus paraneb. Ja loomulikult nutavad kaisulapsed vähem,” loetleb Kristi. Lisaks saab laps emaga kaasa liikudes maailmast infot, mistõttu arenevad kõik ta meeled: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja tasakaal.

Emadelegi kasulik

Ka emale mõjub lapsekandmine hästi: leevendab sünnijärgset tühjustunnet, ennetab depressiooni, soodustab rinna­piima teket ja imetamise sujumist. Ühtlasi tõstab toonust – korralikult seotud kandelina toetab ema selga ja nii on lihtsam last kanda. Kristi lisab: “Kaisutamine aitab kaasa ema ja lapse lähedase suhte kujunemisele ning lapse igakülgsele arengule. Selle kõigega me Kaisu­koolis tutvumegi.”

5 soovitust lapse kandmiseks

  1. Kandmisvahend peab olema kandjale mugav ja meeldiv, mitte suur, raske, sooniv, suruv või valu tekitav.
  2. Last, eelkõige imikut ja ka väikelast, ei soovitata kanda näoga väljapoole. Maailmaga silmitsi olek on pisikesele, kelle taju ja meeled alles arenevad, emotsionaal­selt kurnav.
  3. Ka emal on kõige kergem kanda last näoga enda poole – kandjal ja lapsel on siis ühine raskuskese.
  4. Lapse selg ja kael peavad olema loomulikus kumeras asendis ning piisavalt toetatud – laps ei tohi kössi ega viltu vajuda. Samuti ei tohi pea olla liiga fikseeritud, nii et laps ei saa seda liigutada.
  5. Beebi puusad on välja arenemata. Tema loomulikuks arenguks on vajalik konnaasend, kus jalad on harkis ja kõverdatud nii, et põlved on nabaga samal joonel ning pepu jääb põlveõnnaldest madalamale. Just sellises asendis saab ta linas olla.

Sidus “Smokivööga rist”

Pika kandelina sidus. Sobib lapse kandmiseks tema sünnist saati. Vajalik linapikkus 4,6–5,2 m.

Pane laps linasse. Hoia ühe käega last ja teise käega aita ta, jalad ees, “smokivöösse”. Säilita lapsel loomulik konnaasend.