Kas kohvikus võib imetada?

Aliis Kallas on Arturit (7 k) imetanud kaubanduskeskuses, kohvikus ja rannas.

“Rannas oli imetamisel vihmavari ees. Kohvikus vaatas teenindaja natuke imelikult ja möödakäijad ka. Inimestel oli vist ebameeldiv tunne. Võib-olla mõni mõtles: “Appikene, kas ei saanud koju minna?!” Natuke imelik oli ka minul, aga mitte midagi erilist. Minu jaoks on see looduslik ja loomulik. Kui laps vajab süüa, siis tuleb anda. Kodus on siiski parem toita. Tartu on nii väike, et kui tuleb söögiaeg, sõidan koju rinda andma. Väljas on halb ka riiete pärast, eriti talvel. Tuleb proovida kuidagi rinda kätte saada ja kui lapsel on palju riideid, läheb ta higiseks. Suvel on parem imetada, sest riideid on vähem.”

Imetamine veidi varjatult

Kadri Migur on kogenud positiivset suhtumist ega ole tundnud, et keegi viltu vaataks, kui ta on avalikus kohas imetanud. Ta on söötnud Karmelat (10 k) kohvikus, kinos, Ahhaa keskuses ja arsti ootesaalis.

“Käisin tütrega kinos, kuhu olidki oodatud titad ja vanemad. Kuna olin koos inimestega, kes samuti imetasid, polnud see probleem, vaid tekkis hoopis ühtekuuluvustunne. Pärast kino olime beebidega kohvikus, kus andsin jälle rinda. Teenindajad suhtusid sellesse hästi mõistvalt. See juhtus lõuna ajal ja palju inimesi käis ringi. Ei täheldanud, et keegi oleks imelikult vaadanud. Pigem naeratati, et nii palju beebisid oli koos.

Ahhaa keskuses oli suur müra ja rahulikku kohta imetamiseks raske leida. Seal ei pannud keegi tähelegi, et rinda andsin. Kui käisime arsti juures, sai ooteruumis toidetud. Igas eas inimesi läks mööda, aga kui on söögiaeg, pole midagi teha.

Hea oleks imetada varjatult, mitte võtta mõlemat rinda täiesti paljaks. Rätik või sall võiks olla ees – see on ju intiimne tegevus. Külas, kus on olnud palju nooremad või vanemad inimesed, pole ma hakanud diivanil või laua ääres imetama, vaid läinud teise tuppa.

Ma ei leia, et väljas imetamine on häbiväärne tegu ja peaks olema tabu. Arvan, et palju sõltub imetaja enda hoiakust. Kui olla ise rahulik ja naeratada, siis suhtuvad ka teised paremini. Kogesin, et võõrad pigem naeratasid või muigasid, kuid mitte pahatahtlikult. Olen oma käimisi sättinud siiski nii, et ei peaks väljas imetama.”

Ei lase ennast segada

Ämmaemandaks õppiv Velly Roosileht võtab imetamist kui loomulikku tegevust. Kui laps tahab süüa, tuleb talle rinda anda. Velly on imetanud Kertut (10 k) koolis, poes, bussis ja külas.
“Olen imetanud Kertut kaubanduskeskuses pingi peal. Vaatasin koha, kus väga rahvarohke ei olnud, aga inimesi läks mööda küll. Võtsin pooleteisekuuse lapse kärust välja ning panin tissi otsa. Paljud on vist sellega harjunud. Mõned möödakäijad sosistasid ja vaatasid, aga ma ei lasknud ennast segada ega pööranud sellele tähelepanu.

Olen tütart isegi koolis imetanud. Laps oli kandelinas, milles on hea imetada, sest beebi on peidus ja keegi ei näe. Kodus olen teda imetanud vanemate poiste juuresolekul, et näidata: see on normaalne ja tavaline tegevus. Kui käsiks neil teise tuppa minna, siis nad vaatavad, et see pole päris hea asi.

Kord imetasin Kertut sõbranna juures, kuhu olin läinud koos õega. Pärast õde ütles, et ma oleksin võinud enne küsida, kui oma intiimse piirkonna teiste nähes paljastasin. Minu tutvusringkonnast pooled toidavad oma last seal, kus nad parasjagu on, kui laps süüa vajab. Pooled ei pea seda loomulikuks ja väldivad.”

Teistelt tasub luba küsida

Maie Heidemann on oma kahe lapse, Liisa (2 a) ja Raidu (8 k) puhul märganud, et tavaliselt inimesi avalikus kohas imetamine ei häiri. Maie on imetanud titat kaubanduskeskuse kohvikus, pargis, rannas ja bussis.

“Läksin beebiga kaubanduskeskuse kohvikusse ja küsisin klienditeenindajalt, kas imetamine võiks segada. Ta oli väga positiivne ja arvas, et probleemi ei tule. Valisin vaikse nurgakese ja andsin söögi ära. Ei täheldanud, et keegi oleks ennast ebamugavalt tundnud.

Suvel olen palju rannas rinda andnud. Inimesed suhtuvad tolerantselt ega pööra sellele liigselt tähelepanu. Kui keegi olnuks mulle väga lähedal, oleksin küsinud, kas see võiks teda häirida. Kord kaugliinibussis sõites oli laps väsinud ja kisas. Pidin talle rinda andma, et teda rahustada. Siis ma ei küsinud, kas see teistele meeldib või mitte. Aga keegi ei vaadanud halvakspanuga, pigem kergendusega, et tita lõpuks vait jäi.

Võtan väljas imetamist loomulikult. Väga ebasobivates kohtades aga ei tasu rinnaga toita. Nii päris ka ei saa, et naine kisub ennast täitsa paljaks. Kui olen teadnud, et pean väljas imetama, olen pannud selga sobivad ja mugavad riided – avara dekolteega või hõlmikpluusi. Samuti on mul imetamise rinnahoidja. Kui panna veel ette sall või jakk, ei pruugi teised arugi saada, et rinda antakse. Laps varjab samuti ära.”
   
Vastuolulised arvamused

Silja Staalfeldt-Rahumägi, Ida-Tallinna Keskhaigla ämmaemand-imetamisnõustaja

Imetamine on kõige loomulikum viis oma last toita. Imetavat ema on peetud armastuse ja viljakuse sümboliks juba aastatuhandeid. Rinnaga toitvat neitsi Maarjat on kujutanud paljud kuulsad kunstnikud, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Rembrandt. Imetamine on olnud alati üks elu osa.

WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) ja UNICEF soovitavad toita last rinnaga esimesel eluaastal ning jätkata võimalusel teisel eluaastal. Sellest tulenevalt on paratamatu, et ema ei saa ega peagi jääma lapsega koju, nelja seina vahele. Alati ei ole võimalik oma käimisi ja toimetusi sättida vastavalt lapse söögiaegadele, vahel tuleb teda toita ka avalikes kohtades.
Diskreetselt on võimalik last imetada kõikjal. Selleks ei pea ju end lahti riietama. Võõraste pilkude all saab titat toita ka peaaegu ennast paljastamata, nii et kõrvalseisjale on imetamine vaid aimatav.

Armunud paari või last hellitavat ema on alati kõrvalt kena vaadata. Kuid kohe, kui nad hakkavad end teistele eksponeerima, see enam ilus ei ole. Täpselt sama on ka imetamisega. Kui lapse toitmisest tehakse šõu, mida justkui on kohustuslik kõigil vaadata, võib see muutuda häirivaks.

Eestis on ka negatiivset hoiakut

Riikides, kus imetamist ja ka avalikku imetamist peetakse loomulikuks, toidavad naised oma lapsi rinnaga kauem. Näiteks on Norras avalik imetamine levinud ning lääneriikidest just Norras toidavad emad lapsi rinnaga kõige kauem.

Eestis on enamik emadest ja vanaemadest lapsi toitnud rinnaga vaid mõned kuud ja sedagi enamasti koduseinte vahel. Võib-olla sellepärast suhtuvad tihti just naised imetamisse, eriti avalikku imetamisse, negatiivselt. Puuduvad eeskujud ning rinnaga toitmine tundub võõras.

Sellel, miks suhtutakse avalikku imetamisse pahatihti võõristavalt, on veel üks külg. Lääne ühiskonnas seostatakse naise rindu pigem seksikuse ja seksuaalsuse kui lapse toitmisega. Rindade kujust ja suurusest võib sõltuda isegi karjäär ja edu. Meie ühiskonnas tehakse rinnasuurendusoperatsioone ilu ja seksikuse nimel nii, nagu Hiinas kantakse osas piirkondades siiani jalalaba deformeerivaid jalanõusid, kuna pisike jalg on kaunis ja seksikas. Läänes ei ole rindade avalik paljastamine või isegi eksponeerimine tabu. Siin tekibki konflikt. Rind seondub seksikusega, mis aga kuidagi ei sobi kokku lapse toitmisega.

Ühiskonna suhtumist saame muuta vaid ise. Emapiim ja rinnaga toitmine on parim valik nii lapsele kui emale. Mida rohkem on naisi, kes julgevad lapsi vajadusel ka avalikult imetada, seda kiiremini hakkab ühiskond rinnaga toitmist aktsepteerima ja väärtustama.