Kas minna titaga poodi?

Pärast sündi laps alles kohaneb ümbritsevaga. Turvalisest emaüsast on ta sattunud hoopis teistsugusesse keskkonda, mis on sama, kui meid saadetaks järsku Antarktikasse.

Iga väljastpoolt tulev stiimul on lapsele tugevam kui täiskasvanule. Tita tajub teravamalt helisid, lõhnu ja visuaalset müra, näiteks vilkuvaid tulesid. Kui täiskasvanul on toimetulekuviisid, kuidas pingelises olukorras hakkama saada - ta puhkab vahepeal ja jaotab tähelepanu -, siis beebil neid pole. Tita sõltub täielikult oma hooldajast.

Rahvarohkus ja müra väsitavad

Pood, aga ka rahvarohke tänav või üritus on eriti meeli ergutav keskkond. Seal on palju nii visuaalset kui ka akustilist müra, mille keskel ema väsib ja tähelepanu hajub. Sellises olukorras on raske lapse vajadusi märgata. Ema võib tita signaale vastu võttes ja tõlgendades hilineda ning eksida.

Müra väsitab ka last. Poes on tavaliselt teistsugune valgus ja muusika, mis isegi uneajal jõuab titani mitu korda võimsamalt kui täiskasvanuni. Kui laps muutub rahutuks ja hakkab nutma, on keeruline tema vajadusi täita. See võib muuta ema abituks. Ühelt poolt nõuab hoolitsust laps, teisalt tuleb sooritada ostud ja kolmandaks lisavad pinget teised inimesed.

Probleemide korral võivad kõrvalseisjad kaasa tunda, pahandada või mõista kohut. Tekib publikuefekt: ema peab teiste ees näitama, kuidas ta lapsega toime tuleb. See on aga kõigi pilkude all keerukas ja pole imestada, kui ta muutub närviliseks. Paraku sõltub laps palju ema meeleolust. Kui ema on ärev, tajub seda ka laps ja teda on veel raskem rahustada.

Võib ka olla, et poeskäik kulgeb rahulikult, kuid tita magab öösel rahutult. Lapsel avalduvad teravate elamuste mõjud palju hiljem, sest ta töötleb neid läbi pikema aja jooksul. Kurnava päeva mõju võib ilmneda alles öise une ajal.

Kuidas muuta poeskäik leebemaks?

Lapsel on poes mugavam olla kandelinas või kotis, milles ta on ema ligi, kui kärus või turvatoolis. Poodi tasuks minna siis, kui rahvast on vähem. Lausa kangelaslikkust nõuab lapsega inimeste vahel trügimine tipptunni või soodusmüükide ajal.

Õige ajastus on tähtis ka lapse seisundist lähtuvalt. Poodi tasub minna siis, kui tital on kõht täis või kui ta magab sügavalt. Et osturetk läheks kiirelt, tasub teha kodus nimekiri kaasa. See aitab poeskäiku piiritleda ja osta ainult seda, mida on vaja. Kaubandus ju mitte ainult ei rahulda vajadusi, vaid tekitab neid ka juurde - ahvatleb ostma seda, mille järele tarvidust tegelikult polegi. Lapsega emale on see koormaks, sest tema tähelepanu hajub kergesti, ning nii võivad ostukorvi rännata mittevajalikud asjad ja ostmata jääda vajalikud.

Raskemaks muutub poeskäik siis, kui tita hakkab ise asju haarama ja nõudma. Veelgi keerukam on väikelapsega, kes juba selgelt eelistab ühte kaupa teisele. Tal on mitmeid viise, kuidas oma tahet läbi suruda. Lapse distsiplineerimisel võib kasu olla huumorist ja teistpidi mõtlemisest. Näiteks võib öelda lapsele, et pulgakomm maksab sada senti, mis on väga suur summa.

Keskenduda tuleb sellele, mida on vaja osta, mitte sellele, mida kõike võiks veel valida. Laps jäljendab oma vanemaid. Kui ema teab täpselt, mida on tarvis, mõistab seda ka laps ja lepib olukorraga. Kui ema on hajevil, valib ja mõtleb kaua, teeb sama ka laps.

Kas tasub koos poodi minna?

Laste, eriti imikute puhul tasub mõelda, kas maksab neid ikka poodi kaasa võtta. Liiga palju on kauplustes näha väsinud lapsi. Samuti on suur vahe, kas minna titaga rahvarohkesse toiduosakonda või paari inimesega tarbekaupade osakonda. Tasub ka arvestada, et lapsesõbralik keskkond - turvatoolid, autod, mängutoad jne - on poes näiline ja mõeldud häda tarbeks. Vanemal võib olla hea ostelda, kui võsuke on näiteks mängutoas, ent lapsel ei pruugi seal mõnus olla, eriti pikka aega.

Kui kaupluses on tarvis viibida kauem, tasub jätta laps kindlasti hoidja hoolde. Ent ka lühema poeskäigu võib planeerida nii, et tita jääb ühe vanemaga koju. Hea on teha nädalas üks suur ostupäev ja vähendada nõnda poeskäikude arvu. Beebi võib harjuda kõigega, kuid jääb küsimus - mille nimel ja mis hinnaga? Vaevalt et keegi endale tuima pilguga titat tahab. Igal perel on valik, kas minna lapsega suurde ostukeskusse sageli või teha seda võimalikult harva.

Kuidas mõjutavad poeretked tervist?

Tartu lastehaigla arst Eha Kallas ütleb, et häirivalt palju jõuab haiglasse titasid, kes on poes ostukäru pealt otse kivipõrandale kukkunud. Vahel pannakse beebiga turvahäll lahtiselt käru peale ja häll kukub ümber. Mõnikord asetatakse tita kärul asuvasse hälli, kuid ei kinnitata korralikult trakse, ja laps lendab pea ees välja. Vanemad, kes valivad kaupa, ei pane tähele, kui häll nihkub või tita ennast üle tooli ääre küünitab.

1-1,5 meetri kõrguselt kukkumine on titale suur õnnetus. Tavaliselt saab ta peatrauma ja näo marraskile. Kui laps kukub koos hälliga, on tagajärjeks põrutus. Kõige turvalisem oleks panna häll ostukäru sisse. Sealt ei saa tita välja kukkuda isegi siis, kui ta ennast liigutab.

Ostukeskuses on viirushaiguste perioodil suur nakkusoht. On ehmatav näha, kui alles kahepäevane tita liigub koos emaga kaubanduskeskuses. Kindlasti pole see vastsündinule sobiv koht. Suurem oht haigestuda on tital ka teisel elupoolaastal, kui emalt saadud kaitsekehad on vähenemas ja organism on haigustele vastuvõtlikum. Poe kõrval varitseb nakatumise risk ka mängutubades, kus lapsed panevad lelusid suhu.

Haigestumist soodustab talverõivastega poes käimine. Kui riideid ei võeta vähemaks, võib laps higistada ja üle kuumeneda. Kui märja nahaga uuesti õue minna, tuleb kergesti tõbi ligi. Ka poes on temperatuur muutlik, näiteks külmleti juures on õhk palju külmem.

Vahel pannakse tita koos hälliga tolmusele põrandale. Tasub mõelda, kas see on ikka lapse tervisele ohutu.

Poe personal on leplik

Suures toidupoes töötav Mare (45) räägib, et lastega seotud probleeme pole neil palju ja personal kindlasti ei suhtu põnnidesse halvasti. "Enamikul on ju endal ka lapsed, kes on kunagi väikesed olnud. Pealegi pole müüja asi nuriseda, vaid naeratada. Klient on kuningas."

Mare meenutab, et varem oli päris keerukas lapsega poes käia, sest titat tuli näpuotsas vedada. Nüüd on tingimused paremad. Poekärust, kuhu saab lapse istuma panna, pole eriti võimalik välja kukkuda. Hällist on kukutud aga küll, kui rihmad pole korralikult seotud. "Olen ükskord seda pealt näinud. Kuni ema kassas maksis, kukkus laps põrandale. Ta ei olnud rihmadega kinni."

Kui imikud tavaliselt poes magavad, siis veidi vanemad teevad ka kõvemat häält. Mõni on harjunud ainult emmega olema ja hakkab poes nutma. Tihti tahavad lapsed ühte ja teist, aga emad ei osta. Kord, kui Mare enda laps kõvemini kilkas, ütles üks naine: "Metsast on laps või?" Mõni inimene lihtsalt ei salli mudilasi, tõdeb ta.

Probleeme võib tekkida siis, kui väikelaps hakkab mööda poodi ringi jooksma ja ajab riiulitelt asju maha. "Iga lapsevanem peaks ikka oma lapse järele vaatama," paneb müüja emadele-isadele südamele.

TIPPTUNNIL POODI EI LÄHE

Sven ja Tuuli Saar oma poja Rolandiga (1 a 7 k) tipptunni ajal poodi ei lähe. Siis sahmerdab ümber suur rahvahulk, mis teeb endagi närviliseks, mis veel lapsest rääkida. Kui Roland oli päris tilluke, katsusid vanemad temaga üldse mitte poodi minna. "Turvahällis olevale lapsele paistsid prožektorid otse näkku. Mida suurem pood, seda intensiivsem valgus," põhjendab isa Sven. "Praegu ei taha aga temaga minna toidupoe külmlettide vahele. Suveriietega on seal päris jahe."

Ema Tuuli ütleb, et toidupoodi läheb ta kindla teadmisega, mida on vaja osta. Nii ei kulu seal palju aega. Kui lapsele seletada, saab ta üldjuhul ka aru, miks ühte või teist kaupa korvi ei tõsteta. Roland küll vaatab autosid, kuid paneb need siis ilusasti riiulisse tagasi või istub maha ja mängib kohapeal natuke palli.

"Ta on seltskondlik ja naeratab müüjatele," ütleb Tuuli. "Kui aga keegi kõva häält teeb, siis ehmatab," lisab Sven. Suures kaubanduskeskuses jalutades vaatab noor paar ka seda, mis võiks seal lapsele huvi pakkuda.

KAS KÄITE LAPSEGA POES?

Diana Tull, Tauri (1 a 1 k) ema:

Me ei käi lapsega iga päev poes. Vahel jätame ta suurema õega koju ja läheme mehega kahekesi. Nii on lihtsalt mugavam. Kui talvel oli palju viirushaigusi, vältisime samuti imiku kaasavõtmist. Aga muidu mingeid takistusi lapsega poeskäiguks pole. Enamikku kauplustesse saab mugavalt käruga sisse sõita ja meie pojale meeldib ka seltskond. Praegu uurib ta eriti suure huviga, mis ümber on. Kui poiss oli väiksem, käisime poes samuti käruga või panime turvahälli poekäru sisse. See oli kõige kindlam. Käru küljes olevad hällid on lapsele ebamugavad ja nii kõrgel, et see on ohtlik.

ritta Alep, Johanna Marta (6 k) ema:

Käime lapsega hästi palju poes. Hakkasime seda tegema juba siis, kui ta oli paarinädalane. Paljud arvasid, et see ei ole päris õige, aga meie julgesime ja probleeme polnud. Pisikuid võib saada ju kõikjalt, ka arsti juurest. Meil on suhtumine, et kui peres on laps, siis teeme kõike koos ning pisike on igal pool kaasas, ka reisil ja kaupluses.
Oleme poeskäike hästi loomulikult võtnud. Algul oli laps ratastega turvahällis ja nüüd kärus. Valime neid poode, kus on parem liigelda, ja muidugi ei lähe me sinna tipptunnil. Ka käru sai valitud selle järgi, et oleks keerlevad rattad, millega on hõlpus manööverdada. Nuttu pole ette tulnud.

Merili Kriisk, Karola (11 k) ema:

Käin lapsega harva poes. Kuna meil on vanavanaema veel hästi ergas, siis tavaliselt hoiab tema last. Vahel tuleb ta meiega kaasa ja jalutab vankriga väljas sellal, kui mina oste teen.
Juba enda mugavuse tõttu ei taha ma lapsega minna - üksi saab ju kiiremini. Talvel ei käinud me tütrega poes haiguste pärast. Lisaks on vankrid nii kohmakad ning riiulite vahel ei mahu nendega õieti liikuma. Eriti ebamugav on siis, kui juhtuvad olema laadapäevad. Lähed heas usus poodi mähkmeid ostma, aga ees ootab hullumaja. Kui keegi veel sõimab, miks sa vankriga ees koperdad, muutud ka ise närviliseks.

Muidugi pole vahel muud valikut kui minna lapsega poodi. Sel juhul sõidan autoga pigem kaugemale ja võtan kaasa teise käru, millega on poes hõlpsam liikuda. Kui Karola mahtus veel hälli, panin selle vankri raami peale või tõstsin suurde ostukärusse.

Merli Mendelman, Gerda (5 k) ema:

Oleme püüdnud titat mitte poodi kaasa võtta. Vahel, kui jalutame sõbrannaga, valvab üks väljas lapsi ja teine ostab vajalikud asjad. Tavaliselt käib aga mees toidupoes ja toob tarviliku kraami. Lasteta saab ostud hoopis kiiremini tehtud. Lisaks võib laps poest nakkusi saada ja hakata higistama. Kärarikas on seal ka. Nii et ma ei poolda kambakesi ostlemist.
Kui on kaks last, on veel keerukam. Kord läksime kahe jõnglasega kaubanduskeskusse, misjärel jäid mõlemad haigeks. Oli viiruste periood.

Vanem laps, kes on üle kahe aasta vana, on juba asjalikum. Temaga saab käia toidupoes, ta kannatab selle rahulikult ära. Ent kuni kaheaastasega pole mõtet sinna minna. Sa ei tee pooleteiseaastasele selgeks, miks ta ei või küpsisepakki võtta. Ta viskab ennast pulka ja möllab. Milleks oma närve raisata? Palju lihtsam on ise ära käia, võtta nimekiri kaasa ja ruttu ostud ära teha. Nii on endal ja teistel ka mõnusam.