Kas mu titaga on kõik korras?

Esimesed kolm eluaastat on tundlik aeg, mil arenevad ülitormiliselt lapse motoorika ning tajud. Neile toetub kogu lapse hilisem areng, mõtlemisest ­mänguoskuse ja kõneni välja. Kuid ei motoorika ega tajud tule iseenesest, nende arenguks on vaja lähedast suhet täiskasvanuga ja temapoolseid mõjutusi.

“See, mis me lapsega tema kolmel esimesel eluaastal teeme või tegemata jätame, mõjutab tema käekäiku terve elu jooksul,” ütleb Tartu Hariduse Tugiteenuste keskuse logopeed ja nõustaja Ülle Kuusik. Ülle on erivajadustega laste arengu varajase toetamise eestkõneleja Eestis.

Omamoodi lapsi sünnib palju

Arengulised erivajadused on sõna, mis ehmatab. Erivajadustega laste hulka kuuluvad nii need, kellel esineb kõneprobleeme ja vaimset mahajäämust, kui ka need, kelle kohta hiljem koolis öeldakse: ta on spetsii­filiste õpiraskustega laps. Need “raskused” võivad olla näiteks düsleksia ehk lugemishäire, düsgraafia ehk kirjutamishäire, arvutamishäire jmt.

Arenguliste erivajadustega laste arv kasvab kogu maailmas nii bioloogilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel. Järjest enam sünnib lapsi, kelle arengut pidurdavad geneetilised haigused. Arvatakse, et inimese geneetiline kood ei pea vastu teatud ainetele õhus, toidus ja vees. Oma osa on kõrgel stressitasemel ­ühiskonnas. Riskitegur on suurem neil, kes jäid sünnituse ajal hapniku­puudusse, samuti vajavad toetust enneaegsed lapsed. Peale kaasasündinud tõvede takistavad lapse arengut imikuea rasked haigused ja olmetraumad.

Sotsiaalsetest põhjustest domineerib Ülle sõnul mõnede lastevanemate oskamatus oma last ­õpetada. “Meil on hakanud levima niinimetatud küpsemise teooria, ökokultuuriline lähenemine, mille kohaselt lapsed ei vajagi mõjutusi täiskasvanu poolt, vaid kõik oskused tulevad omal ajal ja ise,” vangutab Ülle pead ja väidab: “Iseenesest kasvavad vaid küüned ja juuksed, kõike muud tuleb arendada, õpetada, kasvatada.”

Beebide puhul ei pea see õpetamine olema sihi­pärane, vaid spontaanne, igapäevasest elust ­lähtuv. Ülle kogemus kinnitab: “Laps vajab täiskasvanu ­mõjutusi oma tajude ja motoorika, eeskätt käelise ­tegevuse arendamisel. Kõnepuuetega lastega töötades pole ma saanud neid kõnelema enne, kui pole arendanud nende käefunktsioone ja tajusid.”

Püstitõusmine on suur töö

Esimesel eluaastal juhib lapse arengut emotsionaalne side ema ja lapse vahel. Ema rolli peab Ülle asendama­tuks: teised saavad aidata, kuid laps vajab üht etaloni, millest lähtuda. Selleks etaloniks peab olema üks inimene, kelle nägu ilmub ta ette kümneid kordi ­päevas, kelle häält ja puudutusi ta tundma õpib. Kolmandal elukuul hakkab tita lähedasi ära tundma, annab märku tuttava inimese ilmumisest: siputab käsi-­jalgu, tõmbab suu kõrvuni ja koogab. Arenguliste erivajadustega lastel kipub see nn elavnemiskompleks hiljemaks jääma.

Sündides suudab tita olla vaid pikali. Püsti ­saamine on aasta jagu kestev protsess. Algab see sellest, kui laps püüab teisel elukuul kõhuli olles pead tõsta. Teda innustab seda tegema ema või isa, kes istub tema ees ja temaga kõneleb. Pea tõstmine on hea kaela-, õla- ja seljalihaste treening. Ka pööramist ärgitab uudishimu – kui täiskasva­nu lapsele kord vasakult, kord ­paremalt esemeid näitab, tahab laps neid pilguga jälgida ja hakkab ühel hetkel kõhult seljale pöörama.

Pööramine treenib juba suuremaid lihasgruppe – rindkere-, kõhu- ja seljalihaseid – ning valmistab ette järgmisi etappe: roomamist ja käpu­tamist. Käputamine stimuleerib kõiki lihaseid, ja kui need on piisavalt tugevad, hakkab laps istuma. Ja siis, ühel hetkel, kui beebi on saanud käputades piisavalt oma lihaseid treenida, ajab ta end püsti. Umbes aastaselt ta kõnnibki. Iga etapi toimumiseks on vanemate suhe lapsega väga tähtis.

Silm ja käsi

Kuna käefunktsioonide areng on tihedalt ­seotud vaimse arenguga, tuleb lapse ärkveloleku ajal ­stimuleerida ka ta käte tööd. Ulata selili lebavale beebile esemeid, aseta neid talle käeulatusse. Alates kolmandast elukuust harjutab laps haaramist, mis on silma ja käe koostöö alus. Haaramine valmistab ette eseme hoidmist, sellele järgneb eseme suhupanek või teise kätte võtmine. Nii käivitatakse kahe ajupoole vaheline koostöö.

Kui need põhioskused on olemas, järgneb esemetega manipuleerimine – beebi viskab asju maha, koputab nende pihta, raputab neid. Aasta lõpul on tita käed nii osavad, et ta suudab panna rõngaid pulga otsa, sobitada kokku eseme kaht osa – algab toimingute periood.

Kõik see ei leia aset vaikides, vaid täiskasvanud saadavad tegevusi sõnadega. Kõne kuulmise kaudu hakkab laps seda mõistma. Aastane laps saab aru lihtsatest korraldustest, ta kasutab aktiivselt umbes kümmet sõna või kindla tähendusega silpi.

Seega on kõne areng otseselt seotud kogu esimese eluaasta kehalise arengu ja ­emotsionaalse suhtlusega. Laps peab saama püsti, tema käed peavad saama töösse ja ta peab olema kuulnud ­temaga suhtlemiseks kasutatud inimkõnet.

Palju ekraane, vähe suhteid

Paraku teab Ülle, et tänapäeval ei vasta ligi poolte lasteaeda tulevate 2–3aastaste laste areng eale. “Kui tegu pole bioloogilise häirega, on põhjus tihti selles, et laps teeb, mida tahab: vaatab telekat, istub arvutis,” ütleb ta. “Meil on juba lapsi, kes ­2–3aastasena on samahästi kui kõnevõimetud, ent kasutavad siiski mõnd ingliskeelset sõna. Järelikult on nad sageli kokku puutunud arvuti või teleriga ja kordavad sealt kuuldut. Tänavalgi võib näha väikelapsi, kes istuvad kärus, läpakas ees, ja vaatavad multikaid. Ma ei ole ekraanide vastu, aga iga asi omal ajal. ­Ekraanid ei tohi teisi arengusuundi lämmatada.“

Kui ekraan asendab suhtlust, takerdub kõne. Ühe funktsiooni peetumine takistab aga kogu terviku arengut. Suhtlemine ei tähenda üksnes sõnu. Suhtlemise hulka kuuluvad puudutused, hääletoon, hääle kõrgus ja tugevus, tegevused, mida me lapsega ette võtame. Kõik see on vajalik, et beebi saaks õppida, oskusi omandada, et tema enseteadvus saaks toitu.

Esmane kiindumus kujuneb beebil vahemikus 7 kuud kuni 1 aasta. Kui ema on sel ajal juba tööl või elab oma elu edasi nii nagu varem, ei saa seda suhet tekkida. Nõnda jääb auk lapse kogemuste vundamenti. Probleemne käitumine, mis varem oli omane teismelistele, on nüüd jõudnud lasteaeda ja ilmutab end agressiivsusena.
“Väikelapsed väljendavad oma käitumisega muret, mida nad kanda ei suuda,” ütleb Ülle. “Psühhiaatrid teavad, et üha enam lapsi põeb juba esimesel eluaastal depressiooni.”

Kui märkad mahajäämust

Esimese eluaasta iga kuu arengu verstapostid leiad beebi arenemist käsitlevatest raamatutest või netist (vt ka infokasti kõrval). Kui näitajaid, mis viitavad ealisele mahajäämusele, on mitu, tuleb lapse arengut teadlikult tagant õhutada ning küsida nõu spetsialistidelt. Võimlemisest, ujumisest, massaažist või füsioteraapiast võib palju abi olla.

“Seda võimalust paraku sageli ei kasutata, levinud on äraootav hoiak,” ütleb Ülle. “Kahjuks napib varajase sekkumise teadmisi ka neuroloogidel ja logopeedidel, perearstidest kõnelemata. Emale, kes on mures, miks tema üle aastane laps ei kõnni või kolmeaastane ei räägi, öeldakse tihtipeale, et lapsed ongi erinevad, küll ta omal ajal käima ja rääkima hakkab!”
Ülle kinnitab, et kogu ­väikelapseea jooksul, kuni 3,5aasta-seks saamiseni, on
võimalik arenguga
seotud mahajäämusi üsna tõhusalt kõrvaldada. Võtkem siis tõsiselt seda kõige tundlikumat aega lapse elus, mil kõik on veel võimalik.

Varajase sekkumise süsteem on Eestis puudulik

Ülle Kuusik, Tartu Hariduse Tugiteenuste keskuse logopeed

Varajane sekkumine tähendab 0–3aastase lapse arengu jälgimist, võimaliku mahajäämuse kiiret avastamist, selle sügavuse kindlaksmääramist ja samme selle kõrvaldamiseks/pidurdamiseks. Loomulikult ei võimalda eripedagoogilised meetodid ravida vaimset alaarengut või geneetilisi sündroome, küll aga leevendada teiseseid mahajäämusnähte ning ennetada võimalikke tulevasi arenguprobleeme.

Nii omandavad ka tõsise kesknärvisüsteemi kahjustusega lapsed süsteemse arendustöö tulemusel väikelapseeas mitmeid sotsiaalseid oskusi, eneseteeninduse ning kergematel juhtudel isegi praktilise mõtlemise elemente. Lihtsamate kahjustuste korral on arengu mahajäämus varases eas hästi korrigeeritav ning enamik lapsi saavutab kolmanda eluaasta lõpuks nn eakohase normi. Igal juhul tagatakse lapsele tema maksimaalne areng, mis võib tähendada tulevikus täiesti normaalset elu.

Kahjuks on Eesti Läänemere regioonis ainus riik, kel puuduvad varajase sekkumise keskused. Meil sõltub väga palju vanemate ettevõtlikkusest ja sellest, kas nad leiavad üles lapse arengut tundvad ­spetsialistid.

Kas panna erivajadustega laps tava- või erirühma? Raskemate kahjustustega lapsed vajavad süsteemset järelevalvet. Ma ei eita kaasava hariduse plusse tavarühmas, kuid raskete probleemide korral annab parimaid tulemusi puudespetsiifiline abi erirühmas. Erirühmas on lapsi vähem ning seal töötavad spetsialistid, kes valdavad eripedagoogilisi õpetamisvõtteid.

Kuidas areneb beebi?

1kuune:

• tõstab kõhuli olles veidi pead ja katsub seda pöörata,
• teeb imemisliigutusi ja
surub sõrmi suhu,
• hakkab häälitsema ja
naeratama ka ärkvel olles.

2kuune:

• katsub haarata ühe käega
teist kätt,
• tõstab kõhuli lamades pead,
• eristab pereliikmete hääli ja nägusid ning reageerib neile,
• hakkab koogama ja naeratama.

3kuune:

• selili olles hoiab pead keskjoonel,
nägu on pööratud kas vasakule või paremale,
• kõhuli olles tõstab rindkeret,
toetudes küünarvartele,
• üritab haarata esemeid,
• siputab käsi ja jalgu.

4kuune:

• oskab pöörata end seljalt küljele,
• hoiab mänguasja käes,
• paneb asju suhu,
• pöörab pead hääle suunas,
• kõhuli olles toetub kindlalt küünarvartele.

5kuune:

• pöörab end seljalt kõhule,
• tõstab kõhuli olles käte abil ülakeha üles,
• haarab kaugemal olevaid esemeid,
• tõstab mänguasju ühest käest teise,
• seliliasendis mängib jalgadega ja üritab
varbaid suhu panna,
• naerab häälekalt.

6kuune:

• pöörab end seljalt kõhule ja kõhult seljale,
• pöörleb kõhu peal ümber
oma telje,
• paneb mänguasja ühest
käest teise ja viskab maha,
• roomab ja harjutab käputamist,
• reageerib oma nimele ja laliseb.

7kuune:

• istub iseseisvalt,
• suudab neljakäpuli olles ühe käega
haarata mänguasja,
• käputab,
• seisab toe najal püsti,
• võtab asju pöidla ja nimetissõrme vahele,
• naerab ja laliseb,
• hakkab võõrastama.

8kuune:

• istub iseseisvalt sirge seljaga ja
ilma toeta,
• tõuseb kõhuliasendist ise istuma,
• tõmbab end toe najal iseseisvalt
seisma,
• paneb suhu kõike, mis kätte
satub.

9kuune:

• läheb neljakäpukilt istuli ja vastupidi,
• teeb toest kinni hoides külgsamme,
• viskab, võtab lahti ja vajutab mänguasju,
• hoiab asju sõrmede vahel, mitte enam peos,
• oskab hüvastijätuks lehvitada,
• võõrastab üha enam.

10kuune:

• seisab lühikest aega iseseisvalt,
• upitab end istuvast asendist
püsti,
• kordab silpe järele ja ütleb
lihtsamaid sõnu.

11 kuune

• kõnnib, toetudes mööblile,
• käputab kiiresti,
• tõuseb toe najal püsti ja laskub tagasi,
ühe käega toest kinni hoides,
• laob üles klotse ja paneb rõngaid
üksteise sisse,
• suudab lusikat käes hoida ja suu juurde viia.

12kuune:
• tõuseb iseseisvalt püsti – kas kätele toetudes või ilma,
• enamik lapsi oskab aastaseks saades kõndida,
• istub põrandal, jalad ette sirutatud ja selg sirge,
• paneb lusikaga toitu suhu,
• matkib lihtsaid toiminguid,
• oskab end mõne sõnaga väljendada.