Kellele on mõeldud teletupsud?
Samas toas veedab oma päevad laps. Kardan, et selline keskkond pole lapsele hea. Mis teie arvate?
Igaüks saab aru, et tundide kaupa teleri ees istuda pole kasulik kellelegi. Sama lihtne tõde on, et taustaks mängiv teler segab keskendumist väga olulisel määral ka täiskasvanul, beebist rääkimata. Selleks et arvata, et pidevalt mängiva teleriga samas ruumis elamine pole imikule hea, ei pea olema spetsialist. Vähe sellest – välisajakirjanduse andmeil võib teler alla kaheaastasele olla kahjulik.
Uuringud rihivad äärmusse
Leidub uuringuid, mis räägivad sellest, et väiksemad kui kaheaastased lapsed ei tohiks üldse teleri poole vaadata. Aga “Teletupsud” ja lihtsad, selgete värvidega multifilmid on ju ometi tehtud just nimelt väikelastele, et nad saaksid neist midagi õppida? Kas pool tundi rahulikku teleaega saab tõesti väikesele vaatajale kahjulik olla?
Ameerika Lastearstide Akadeemia algatusel on Ühendriikides mitme aasta jooksul läbi viidud uuringuid. Need ütlevad: telerivaatamine esimesel kahel eluaastal võib pidurdada või kahjustada paljude oskuste arengut: võib hilineda kõne, keskmisest arengust võivad maha jääda sotsiaalsed ja kognitiivsed oskused. Leiti ka televisiooni seoseid raevuhoogude ja hüperaktiivsusega.
Miks ja kellele on siis tehtud “Teletupsud” ja “Seesami tänav”, “Beebi Mozart” ja “Beebi Einstein”? Nende saadete ametlik sihtrühm on lapsed alates 18. elukuust, aga tegelikult vaatavad ju palju nooremadki.
Kurt ja pime lapsehoidja
Väikelastele toodetakse sarju, sest nende järele on nõudlus. Lapsevanemad võtavad telerit kui lapsehoidjat. Olgem realistid, 24 tundi päevas lapsega olek murrab ka parima ema. Poolest tunnikesest piisab, et duši all käia ja natuke endale pühenduda. Kui oled üksi lapsega kodus, tundub televiisor päästerõngana. Kui teler on olemas, järeldavad inimesed, et on normaalne seda ka vaadata. Ja miks peaksid lapsed teistmoodi olema kui täiskasvanud? Neile peaksid ainult oma saated olema. Nii sündisid lastesaated, ja see, et nende vanusepiir aina allapoole nihkub, on täiesti loogiline reguleerimata turu seadus.
Ainult et väikelaste saadete tootjad ei teadnud (või ei võtnud arvesse) seda, et telerivaatamine kui selline pole mudilastele üldse kasulik. Suurbritannias tegutseva televastase liikumise Valge Täpi Klubi juht David Burke ütleb, et vanemate arvates aitab teler neil toime tulla aina kasvavate nõudmistega lapsevanemaks olemisele. Teiseks tundub see hariv – lastesaadetes näevad lapsed loomi ja maatöid, neile õpetatakse värve ja laulukesi. Ja mis kõige tähtsam – televiisor annab vanemale hingetõmbeaja. Teler on odav lapsehoidja, tundub.
Paraku on sel odaval imel rida puudusi. Kui aus olla, ei kvalifitseeru ekraan mingi nipiga lapsehoidjaks: ta ei näe ega kuule, tema värvid on liiga intensiivsed ja hääled liiga tugevad, ta pilt vaheldub liiga kiiresti, tema aeg elab hoopis teiste reeglite järgi kui aeg päriselus. Selle asemel et lapsevanemaid aidata, saadab teler lapse silmade kaudu tema ajju kontrollimatult ja kiirelt vahelduvate värvide ning häälte voo. Te näete-kuulete seda voogu üsna varsti, siis kui see lapse seest välja tuleb – tugeva jonnihoo kujul, tavaliselt söögi-, riietumis- või uinumiseelsel ajal. Kahju, mida see lapsehoidja teeb pikemas perspektiivis, ei pruugi te näha enne viit-kuut aastat. Ja ka siis ei oska lapse käitumishäireid keegi teleriga seostada.
Uuringute tulemusi
Esimese teleteemalise uuringu korraldas Ameerika Lastearstide Akadeemia 1999. aastal. Rohkem kui 2000 lapse arengut jälgides jõuti järeldusele, et eriti ohtlik on telerivaatamine esimesel kahel eluaastal. Oht peitub lapse aju arengu omapäras.
Dr Dimitri Christakis Seattle’i Lapse Tervise Instituudist selgitas, et kahel esimesel eluaastal areneb aju väga kiiresti ja selle arenguskeem erineb suurema lapse aju arengust. Vastsündinu ajus paiknevate närvirakkude vahel pole veel välja kujunenud hästi toimivaid ühendusi. Need ühendused on vajalikud muuhulgas selleks, et inimene saaks mõelda ja impulsse kontrollida. Ühenduste tekke peamiseks stimulaatoriks on ühendused närvilõpmete ja aju vahel.
Näiteks kui laps uurib oma sõrmi, liigub info neuronite ühendusteid pidi ajusse ja seeläbi hakkavad neuronite omavahelised ühendusteed paremini toimima. Igasugune sõrmede liigutamine, painutamine ja sikutamine on tita aju arengule kasulik. Kui aastane mängib mänguasjaga, saab ta seda uurida, maitsta, pigistada, maha visata. Nii õpib ta midagi suuruse, kõvaduse, heli kohta ja tema käed muutuvad osavamaks. Alla kaheaastasele lapsele on arenguliselt vajalik otsene interaktiivne kontakt vanemate või hooldajaga, et tema aju ning sotsiaalsed, emotsionaalsed ja kognitiivsed oskused saaksid vajalikul viisil areneda.
Ent kui laps vaatab kangestunult telepilti, ei looda ühtki uut seost. Selle tulemusena võib aju areng takerduda. Vähe sellest – kui teler mängib toas pidevalt taustaks, õpib laps väljastpoolt tulevaid hääli mitte tähele panema. Aja jooksul õpib ta blokeerima ka ema kõnet. See jätab ta ilma võimalusest õppida kõnet kuulama ja mõistma ning ise rääkima.
2004. aastal viisid Ameerika lastearstid läbi järgmise uuringu samast sarjast. Nad jälgisid, kuidas läheb koolis lastel, kes olid aasta-kahesena telerit vaadanud. Nende järeldustest selgub, et iga tund, mis on väikelapsena päevas teleri ees veedetud, suurendab võimalust, et sel lapsel avalduvad seitsmeaastasena keskendumisraskused. Täpsemalt: väikelaps, kes vaatab päevas kolm tundi televiisorit, on 30% suurema tõenäosusega kehv keskenduja koolis.
Vaadakem taustaks, millist rolli mängib teler Ameerikas. Kaiseri perefondi 2000. aastal tehtud uuringu järgi oli 26%-l alla kaheaastastest Ameerika lastest oma toas teler. Kolmandik küsitletud peredest jättis teleri taustaks mängima ka siis, kui keegi seda ei vaadanud. 2004. aasta küsitluse järgi vaatas 37% üheaastastest Ameerika lastest telerit 1–2 tundi päevas ja 27% veetis televiisori ees 4 või rohkem tundi päevas...
Tagasi pärisellu
Võib arvata, kuidas võtsid ameeriklaste uuringutulemused vastu telefirmad. Turundajad kinnitasid, et “Teletupsud” on tehtud just nimelt kõige tillemate vajadusi silmas pidades – need pole väga tempokad, neis on palju kordusi, värvid on selged, elemendid suured. Süüdistati lastearste, et nad ei võta arvesse tänast päeva ja reaalsust, milles pered elavad. Ka kõik lastega tegelejad polnud ameeriklastega nõus. Inglise lastepsühholoog Anne Sheppard näiteks arvas, et ameeriklased on televisiooni mõju pärast rohkem mures kui nemad, britid. Tema meelest on “Teletupsud” harivad ja kuni kaheaastaste laste täielik eemaletõrjumine telerist oleks ebaõiglane.
Kuna lapsed nõuavad televiisorit nüüd oma tuppa, kaotab teler ka selle rolli, mis sel 50 aastat tagasi võis olla – tuua pered ekraani ette kokku. Kuidas siis oleks õige käituda? Uuringute juhi dr Christakise järgi ei pea nüüd telerit kodust välja viskama. Küll aga ei soovita ta televiisorit lapse tuppa panna. Teler olgu vahend, mida tarbitagu mõistlikult – ja seda saavad vanemad oma eeskujuga lastele ette näidata.
Artiklis on kasutatud välisajakirjanduses ilmunud materjale.
