Kes valab teie kodus piima?
Kaheaastaste areng tähendab, et nad liiguvad täielikust sõltuvusest suurema iseseisvuse ja eraldunud isiksuse poole. Iseseisvumise eriliselt intensiivne periood on teise ja kolmanda eluaasta vahel. Järgmine saabub puberteedieas.
Iseseisvad aastad
Juba nimetus „kohutavad kahesed“ ei aita meil seda etappi loomulikuna võtta. Ilmselt pärineb see mõne täiskasvanu vajadusest selgitada iga konflikti, mis esile kerkib, millegagi, mis toimub lapse sees. Asi pole siiski nii lihtne. Mängu tulevad mitmed mõjutegurid, näiteks lapse areng esimesel kahel aastal, tema vanemate oskus ja valmisolek muutustega kohaneda ning lapse ja vanema omavahelise suhtluse kvaliteet. Tuntud Taani pereterapeut Jesper Juul eelistab kohutavate kaheste asemele kasutada hoopis sõnapaari „iseseisvuse aastad“.
Sel perioodil areneb lapses soov proovida paljusid erinevaid asju: hammaste pesemine, kingapaelade sidumine, kummikute jalgapanemine, külmkapist toidu välja võtmine, riietumine ja nõnda edasi.
Selline areng on lastele täiesti loomulik. Ja tegelikult on lapsevanemad need, kellel võib olla raskusi selle üleminekuga toimetulemisel. See tuleneb sellest, et lapse esimesel kahel aastal on vanem teinud kõik, mida laps vajab. See on suur vastutus ja annab vanemale väärtustunde – tema teab kõike ja on täiesti asendamatu. Kui mõnele vanemale tuleb „kohutava kahese“ periood kergendusena, siis teistel on keeruline lasta lahti täielikust võimutundest.
Ära kiirusta aitama
Vanemate võimest kohaneda sõltub see, milline on lapse ja vanema suhe sel perioodil. Kui nad loovutavad oma võimu vastumeelselt ega suuda hinnata laste soovi ise enda eest hoolitseda, siis saab selles suhtes peamiseks võimuvõitlus.
Võtame näiteks piimajuhtumi.
„Mina tahan valada piima!“
„Sa ei saa seda teha. Sa ajad piima lauale, las ma ise teen!“
„Mina tahan!!“
„Ma teen seda ise! Oi! Vaata, nüüd mul läks sinu pärast piim maha. Sa oled veel liiga väike, ma ju ütlesin!“
Nende vanemate hinnang on suure tõenäosusega väga õige. Viiel korral kümnest ei ole laps võimeline piima õigesti valama ja see läheb maha. Sellegipoolest ei ole vanema ja lapse suhtluses oluline see, kellel on õigus ja kellel mitte. On oluline luua lapsele õppimiseks ruumi ja toetada tema õppimisprotsessi. Nii peavad vanemad lubama oma lastel teha asju, mida nad veel ei oska, ja mitte abistama enne, kui lapsed seda on palunud.
Mis puudutab õppimist, siis lapsed on siinkohal väikesed geeniused: nad katsetavad pidevalt erinevaid asju, mis on just natukene keerulisemad sellest, millega nad hakkama saaksid. Alles aastate pärast on nad võimelised teadvustama, omaks võtma ja austama oma oskuste piire. Aga selleks ajaks on nad juba kodust lahkunud.
Anna lapsele ruumi õppimiseks
Kui lapsed ütlevad sulle äkitselt, et nad tahavad teha midagi iseseisvalt, siis ole piisavalt tark, et neid toetada ja pakkuda oma abi – aga ainult juhul, kui nad peaksid seda küsima.
Võtame sellesama piimavalamise juhtumi.
„Ma tahan ise oma piima valada“
„Olgu! Olekski huvitav näha, kuidas sul see välja tuleb.“
Aga kui lapsel lähebki piima maha?
„Oih! Peaaegu said hakkama. Kas vajaksid veidi abi?“
„Ei, ma oskan ise!“
„Jah, ma näen, et sa õpid, kuidas seda teha.“
Mis puutub ise riietumisse enne kodust väljumist, siis paljud vanemad õigustavad oma „abivalmidust“ sellega, et hetkel pole eksperimenteerimiseks aega. „Me peame bussi peale jõudma“ või et „Issi peab õigeks ajaks tööle jõudma“.
See pole eriti hea vabandus. Kui sul pole piisavalt aega, et lasta oma lapsel areneda, siis sa peaksid võtma rohkem aega. Mõtle sarnasele olukorrale, kui su laps on 8aastane ja tal on raskused koolitööga.
„Ma ei taha enam matemaatika ülesandeid teha, mul ei tule see üldse välja!“
„Muidugi tuleb, uue asja ära õppimine võtab lihtsalt aega. Ole kannatlik, muidu ei õpi sa kunagi midagi uut."
On kasulik kuulata enda soovitusi juba siis, kui su laps on kaheaastane. Me ei saa midagi parata, et vahel ei lähe asjad nii, nagu oleme planeerinud, ja peame kiirustama. Aga mida sa sellisel juhul teed? Sellisel juhul sa tunnistad oma lapse soovi õppida ja seejärel vabandad, et pead kiirustama.
„Ma tean, et sa tahad seda ise teha ja see valmistab mulle heameelt... aga täna on mul nii kiire, et sa pead lubama mul teha seda sinu eest. Kas sobib?“
Üheksal juhul kümnest on seejärel vastuseks vastumeelne: „No olgu peale“. Sul tuleb see hääletoon ja hoiak välja kannatada, sest sa oled ju jätnud teise inimese ilma tema sõltumatusest ja seganud vahele olulistele õppimisprotsessidele!
Vanemad ei kaota mõjuvõimu ega olulisust oma laste eludes, kui annavad neile ruumi elutähtsaks õppimiseks. Pikas perspektiivis saad sa aga juurde rohkem aega ja ruumi nii endale kui oma lastele.
Artikkel on kohandatud perekeskuse Sina ja Mina uudiskirjast. Loe veel www.sinamina.ee
