Esimesed kuus kuud on beebi arengus määrava tähtsusega – tema jaoks on olulisim rahulik keskkond, hoolivus- ja turvatunne, täis kõht ning püsiv lähedussuhe oma vanematega. Kui lapsevanemal on juba enne lapse sündi teadmised vastsündinu ja väikelapse unest, on tal lihtsam kohaneda beebi esimestel elukuudel ette tuleva nutu ja heitliku unega. Lapsed on kohe sünnist saati erineva temperamendiga – mõned rahulikumad, mõned aktiivsemad, ühed  nutavad rohkem kui teised. Iga laps on erinev isiksus ja väljendab oma vajadusi ainult talle omasel moel. Kõik nad ei ole ühtmoodi „supermagajad“ või unetud.

Täiskasvanu une struktuur on beebi omast täiesti erinev ja lapse arenguga muutub nii unerütm kui sellega seotud probleemid. Ootus, et et laps läheks magama just vanematele sobival ajal, magaks hommikul neile sobiva kellaajani ja teeks kindla pikkusega päevaunesid, ei pea enamasti paika. Kuigi, on ka neid, kes täidavad juba sünnist alates ema-isa ootusi. Esimestel elukuudel ei tohiks lapse unerütmi väevõimuga sekkuda. Mida paremini sobitub ema beebi unetsükliga, seda paremini õpib laps oma soove ja tundeid kindlaks tegema. Sellest algab kõik.

Mille poolest õieti erineb väikse lapse uni täiskasvanu omast – mis selle nii hapraks ja keeruliseks muudab?

Erinevalt täiskasvanutest, kelle uni koosneb viiest faasist, on beebidel ainult kaks unefaasi: aktiivne ja sügav uni. Nad jäävad kohe aktiivsesse unne, mis sarnaneb täiskasvanu REM unele, ja viibivad selles faasis kauem kui täiskasvanud, umbes poole uneajast. Selles unefaasis võib mõnikord tunduda, et laps on ärkvel. Unetsükli lõpus ärkab beebi hetkeks üles.

Beebi und mõjutavad organismis toimuvad pidevad muutused. Varahommikuti tõuseb kasvuhormoon kortisooli tase, mis võib mõjuda ergastavalt. Kui laps 4-5 ajal hommikul rahutu on, võib talle kiirelt ja vaoshoitult süüa anda. Beebi virgumisi võivad põhjustada veel märg mähe, näljatunne, palavus, külmus, tundmatu müra, hüpe motoorses ja emotsionaalses arengus, hammaste tulek, eraldumishirm vanematest.

Paljudele emadele tundub, et beebi ei olegi võimeline ise uinuma – kas ja kuidas seda muuta saab?

Kõik sotsiaalsed oskused vajavad õppimist – sealhulgas uinumine ja öiste virgumisteta magamine. Esmalt on oluline eristada öö- ja päevarütmi ning oskus kujundada päevakavas magamiseks eelkõige öö. Seejärel on aeg panustada rahustavatele õhturutiinidele – soe vann, massaaž, unelaul, unesõnad. Vältida tuleks süles magama kussutamist, pallil magama hüpitamist, turvahällis magama kiigutamist. Vajadusel võib olla beebile abiks hoopis lutt või kaisuloom. Lapsevanema kohustuseks on olla kursis beebi unevajadusega ja tagada talle eakohane piisav uni turvalises keskkonnas.

Kas uinuma õpetada saab juba vastsündinut?

Vastsündinul puudub öö ja päeva eristamise oskus ja tema esimeseks ülesandeks ongi õppida eristama ööd ja päeva. Tegelege beebiga päeva esimesel poolel aktiivsemalt ja pakkuge talle piisavalt  lähedust, seda kõike piisava päevavalguse käes. Õhtu lähenedes tegutsege hämaramas ja hoidke mängud rahulikumad. Juba üsna alguses võite määrata kindlaks ööunne jäämise aja. Investeerige pimendavatesse kardinatesse, et need une ajal ette tõmmata. Öiste ärkamiste puhul ärge suhelge lapsega aktiivselt ega kasutage eredat valgust. Hommikul võtke kardinad eest – aeg on ärgata!

Vastsündinu jääb sageli magama ema süles rinnaga toitmise ajal, et aga aidata lapsel kasvades ka teistsugustes tingimustes uinuda, tuleb seda talle teadlikult õpetada. Heade uneharjumuste kujundamise seisukohast on 3-11 elukuu olulisim aeg. Õhtust õhtusse korduvad rahulikud kindlad tegevused on kõige esimene samm rahulike ööde nimel. Unerituaali pikkus võiks olla umbes 20 minutit ja koosneda neljast-viiest erinevast osast, mis pakuksid positiivset lähedust nii lapsele kui vanemale. Seejärel pange beebi kindlal kellaajal veel ärkvel olevana magama sinna, kus ta peaks magama kogu öö ja andke talle võimalus omaette uinuda.

Beebide uni on terve teadus – on üldse olemas loomupäraselt alati hästi magavaid lapsi?

Lapse temperament mängib suurt rolli ka magamises. Tundlikumate beebide rahunemisaeg on pikem ning unne jäädes võivad nad soovida rohkem vanemate lähedust ja tuge. Une iseloom võib olla pärilik. Küsige oma vanematelt, millised magajad te ise lapsena olite? See võib anda väärtuslikku infot oma lapse une mõistmisel. Sageli pöörduvad meie poole lapsevanemad, kelle beebi on saanud umbes 8 kuu vanuseks ja kurdavad, et „kuldmagaja“ on oma meelt muutnud.

Uinumine ja magamine on äkki muutunud pere jaoks katsumuseks! Lapse und mõjutavad erinevad arenguetapid – pöörama õppimine, iseseisev püsti tõusmine, rääkimine ja kõndimine. Iga uus oskus on tema jaoks suur arenguhüpe, mis annab märku ka une kvaliteedis. Samuti hakkavad selles vanuses lapsed tundma eraldumishirmu, soovides olla magama jäädes vanema juures. Abi on nn siirdeobjektist, näiteks kaisunukust, mis aitaks meeles hoida pilti emast-isast ajal, kui neid pole läheduses.

Kui kaua beebi jaksab järjest üleval olla ? Millised on tema unetsüklid ja kuidas need ajas muutuvad?

Vastsündinu suudab olla korraga 20-45 minutit ärkvel, viiekuune tita kuni 2 tundi, 6-8kuune beebi 2-3 tundi. Vastsündinu ei ole bioloogiliselt võimeline vanematele sobivat unerütmi kohe selgeks õppima. Kindlamad unetsüklid hakkavad välja kujunema  umbes kuuendast elunädalast, öö ja päeva selge eristamine ning regulaarne unetsükkel areneb välja hiljemalt 6. elukuuks.

Alla poole aasta vanuste beebide üks unetsükkel on 45-50 minutit, seejärel nad korraks virguvad. Kui ühest unetsüklist teisele ülemineku ajal ei esine ühtegi häirivat stiimulit – liiga külm või kuum, lärm, märg mähe, näljatunne –, jääb ta uuesti magama. Üle pooleaastaste laste uni meenutab aina rohkem täiskasvanu und ja ka unetsükli pikkus muutub 1,5-2 tunniseks. Kui laps saab pooleaastaseks ja sööb tahket toitu, võib talle hakata õpetama iseseisva uinumise põhimõtteid. Siis ei sega näljatunne tema võimet öösel katkematult magada.

Millist tegevust saab nimetada unekooliks?

Unekooli eesmärgiks on korrastada lapse ja ka terve pere unerütmi. See on mõeldud perekondadele, kus ollakse beebi uneraskuste tõttu kurnatud ja soovitakse talle tervislikku täisväärtuslikku und. Soodsaim vanus hea unerütmi leidmiseks unekooli abiga on kuuest kuust kahe aastani. Unekooli eesmärgiks on muuta lapse uneseoseid ja õpetada ta uinuma täiskasvanu abita.

See õnnestub, kui lapsevanem teeb seda järjekindlalt, rahulikult ja leebelt, samas alla andmata. Unekooli saab läbi viia kahel viisil. Pikemaajalise unekooli puhul muudetakse lapse õhtuseid uinumisharjumusi, kuid öistele ärkamistele reageeritakse nii nagu ennegi. Sel juhul ärkab beebi siiski tavaliselt ka öösel harvem. Kiirem ja raskem viis on viia unekool korraga läbi nii õhtul kui ka öösel ja selle võib ühendada ka rinnast võõrutamisega.

Kas unekool tähendab alati lapse üksinda karjuma jätmist?

Paljudes vanemates tekitabki sõna „unekool“ hirmu ja segadust, sest sellega on pikka aega seostatud tegevust, kus laps jäetakse üksinda nutma seni, kuni ta väsimusest magama jääb. Leebe unekooli põhimõtted on dialoog, avatus, usaldus, paindlikkus, individuaalsus, lapse huvide kaitsmine.

Selle kasutamise üheks põhimõtteks on, et kui beebi hakkab nutma, siis minnakse tema juurde. Lapsele pakutakse kogu protsessi jooksul turvalist toetust, kuni ta  vähehaaval ise uinuma õpib. Ka lootusetuna tunduv olukord paraneb umbes nädalaga, kuid tihti võib muutusi olla juba paari öö järel. Unekooli positiivsed mõjud on näha ka lapse päevases käitumises, vanemate meeleolus ja lapse-vanemate vahelises lähedussuhtes.

Leebe unekooli meetodite „maaletoojaks“ ja propageerijaks on Eesti Unekooli Ühing. Tunnustatud leebe unekooli meetoditeks on käpapuudutuse meetod, kontrollitud nutu meetod, plaanipärane äratamine, veidi suurematele lastele sobivad ka toolimeetod ja lapse toas magamine. 

Mis siis on õige viis laps magama saada?

Ühte kindlat viisi pole. Õigeid viise beebi magama saamiseks on erinevaid ja valiku tegemine on iga pere isiklik otsus. Kindlasti on aga olulised kaks asja. Esiteks panna palju hoolivust pere päevastesse tegemistesse, jagada lähedust kõikide toimingute puhul. See tagab lapsele piisava turvatunde, mis aitab tal nii õhtul uinudes kui ka öösel ärgates iseseisvamalt toime tulla.

Teiseks tervisliku magamiskeskkonna kujundamine, arvestades toa temperatuuri, valgust, olmemüra. Õhturutiini peaks järgima ka nädalavahetustel ja puhuseperioodil, sest lapsed ju kalendrit ei tunne. Tuleb arvestada sellega, et lapse närvisüsteem vajab ärksuse langetamiseks aega. Päevakava peaks järgima igal võimalusel. Enne unekooliga alustamist soovitame kindlasti pidada vähemalt kümne päeva jooksul lapse unepäevikut, mis on abiks sobiva unekooli meetodi valimisel.

Väldime lastele karuteenete tegemist – ärme püüa neid ise iga hinna eest magama kussutada, hüpitada, laulda, imetada või muul aktiivsel moel uinumist esile kutsuda. Jätame lapsele vähemalt võimaluse proovida iseseisva uinumise kunsti ja arvestame, et harjutamine teeb meistriks!

Palju on beebisid, kelle puhul ükski unekool ei toimi? Kas nende puhul teevad vanemad midagi valesti?

Lapsed on tegelikult väga head õppijad ja kohanejad, nad on suutelised selgete juhiste järgi kiiresti uusi oskusi omandama. Leidub aga lapsevanemaid, kelle ellusuhtumine, kasvatusfilosoofia või iseloom ei võimalda unekooli läbi viia, näiteks võib ema-isa enda ärevuse tase olla kõrge.Või siis peavad seda liigseks sekkumiseks lapse vabasse arengusse ja neil on endal raskusi kindlatest õpetustest juhinduda.

Lapse sage ärkamine on seotud mõnikord ka sellega, et vanem ise vajab lapse lähedust ja pole valmis lapsest emotsionaalselt eemalduma – seda ei taha paljud vanemad tunnistada. Unekooli läbiviimist võivad takistada lapsevanemate eriarvamused ühe kindla unekooli meetodi valimise osas. Kõige suurem kahju on see, kui unekool jäetakse pooleli – see tekitab segadust lapses ja läbikukkumise tunnet emas-isas. Unekool peab olema kaalutletud otsus. Kui terve pere pole veendunud selle hüves, ei soovita me seda ette võtta.