Kui lapsest saab profisportlane

Korvpalliklubi Sevilla Cajasol kutsus eelmisel sügisel Hispaaniasse treenima Eesti korvpalli tulevikulootuse Karl Robin Jürjensi (17). Poisile pakuti kaheaastast lepingut, mida võidakse pikendada kuue aasta võrra, kui Robin osutub piisavalt andekaks ja töökaks – temast saab elukutseline korvpallur.

Võimalus on võimas, aga mis saab keskharidusest ja õpingutest? Mida mõtleb ema, kes saadab lapse tuhandete kilomeetrite kaugusele? Kas uus olukord mõjutab ka pere teisi liikmeid? Kas poiss on kohusetundlik ja ikka tegeleb Hispaanias sellega, milleks ta sinna läks? Küsimusi ja ebakindlust on palju.

Kottide pakkimine

On sume augustiõhtu, kui Robin pakib Viimsis vanematekodus kohvreid, et jõuda hommikul kella kuueks Tallinna lennujaama. Noormehel algab teine aasta Hispaanias. Järgmine kord saab koju jõuludel.

“Kus mu vorstid on?” kollab ta külmkapis. Tipptasemel trenni tegeva hiidkasvu teismelise energia­vajadus on üüratu ja paar latti suitsu­vorsti on kaugel maal võileiva-kiirabiks. “Kus kommid on?!” jätkub reisikoti täitmine.

Suguselts on tulnud poissi ära saatma, kohal on isegi vanaema ja vanaisa Viljandist. Kui Robin maha istub, on tüdruksõber Raili (16) talle nagu sülle kleebitud – lahusolek on raske. Robini väikevend Ruben (8) oli mullu sügisel, kui Robin esimest korda lahkus, täiesti segaduses: kus Robi on? Õhtuti tabasid teda nutu- ja igatsushood. Kuigi poiste vanusevahe on üheksa aastat ja tavamõistes mängukaaslased nad pole, on Rubenile tähtis, et perekari oleks koos.

Näib isegi, et siiajääjad muretsevad rohkem kui asjaosaline ise. Mullu kauples ema Monika (39) Robinilt välja lubaduse, et poiss peaks blogi, et hõlbustada suhtlust koduse fänniklubiga. “Ma ei tea, kas ma sel aastal viitsin blogi pidada,” teatab Robin. Ema võtab sõnasabast ja nõuab, et peab pidama. “Jaa-jaa,” venitab Robin ja tegelikult jääb lahtiseks, mida ta mõtleb. Näib, et poisil on Hispaanias muudki teha, sest septembris laekub talt vaid üks sissekanne.

Kuidas õppimisega jääb?

Põhikooli eelviimase klassi lõpetas Robin Viimsi keskkoolis ning viimase klassi Audenteses korvpalli erialal. Hispaanias oli esimene ­aasta mõeldud kohanemiseks ja keele õppimiseks. Sellest sügisest algas akadeemiline õppetöö. Enne seda oli perenõukogul kõvasti vaagimist. Kas Robini hispaania keele oskus on nii hea, et minna kohalikku kooli ning saada võõras keeles aru füüsikast ja keemiast? Üldse, kas Hispaania koolide haridustase on hea? Pärast pikki kaalumisi jõudis pere järeldusele, et parim on õppida Audentese e-õppes.

Nii on septembrist kooliskäimine Robinile tähendanud seda, et ta läheb hommikul kella üheksaks klubi kontorisse ja hakkab üksi õppima.
Ema-isa kordavad Robinile pidevalt: kõik need noored kutid on tulnud Hispaaniasse kokku, et saada profi­leping järgmiseks kuueks aastaks. Kõik nad ei saa lepingut, aga haridust on ikka vaja. Kui Hispaanias lepingut ei pikendata, jääb sul vahele vaid üks kooliaasta ning võid valutult Eestis kooliteed jätkata.
“Mõnikord emana mõtlen, et oleks isegi hea, kui ta tuleks Eestisse tagasi ja temast ei saaks hispaanlast. Enamasti ma muidugi nii egoistlik ei ole ja hoian Robini korvpallurikarjäärile kõvasti pöialt,” ütleb Monika.

Erakordselt suur poiss

Kuidas aga nii kaugele jõuda nagu Robin? Muidugi peab korvpallur olema pikka kasvu ja Robin oli juba beebina ebatavaliselt suur. “Pidin võõrastele seletama, et ta pole arengus maha jäänud, vaid lihtsalt suurt kasvu laps,” räägib ema Monika. Isa Arno (39) lisab, et ainult pikkusest ikka ei piisa, midagi peab veel olema. “Ei tea, ma olen täitsa tavaline poiss,” jääb Robin kõhklevaks.

Juba 1. klassis hakkas poisi sõpruskond Viimsis korvpallitrennis käima. “Muidugi, mulle kohe meeldis!” kiidab Robin. Aastad läksid, poisid tagusid palli ja käisid rahvusvahelistel võistlustel, kus on kohal ka talente jahtivad agendid, kes vahendavad mängijaid klubidele. Kõik vähegi tõsisemalt palli mängivad poisid üle Euroo­pa loodavad, et nad jäävad silma mõne suure ja kuulsa klubi talendi­kütile. Robinil vedas – talle pakuti lepingut.

Kohusetunde küsimus

“Ühikaelu on lahe ja ilm mõnus!” ütleb nüüd pisut üle aasta Hispaanias elanud Robin. Sevillas on talvel 15 kraadi sooja, mõnikord harva ka 10 kraadi. Veebruaris saab juba lühi­keste pükstega käia.

Küsimusele, kas enne mullust minekut sabin ka sees oli, vastab poiss: “Enne küll ei viitsinud põdeda, kuigi Hispaania tundus võõras ja ma ei sõbrune kiiresti. Läheb aega!” Tema juttu kuulates näib küll, et pikalt ta ei põdenud.

Ühikas said Robini toanaabriteks ja parimateks sõpradeks kaks temavanust kutti – lätlane Kristaps (pikkus 2.13) ja hollandlane Casper (2.15). Kristaps sõlmis alanud hooajaks juba profilepingu esimesse liigasse – andekas poiss! Robin mängib Cajasoli juunioride meeskonnas Hispaania neljandas liigas.

“Kui ma Hollandist pärit Casperit esimest korda vaatasin, mõtlesin, et see vend on küll tolgus – pikad on tavaliselt aeglased. Ent need mehed on pikad ja kiired! Ma tunnen end nagu väike tüdruk nende kõrval,” tõdeb Robin, kel pikkust 2.03.
Tõsi, Casper sel sügisel tagasi ei tulnud. Klubi lõpetas temaga lepingu, sest poisil kippus kalduma rõhk Sevilla ööelule. “Tal on pidutsemine veres. Mis mõttes me ei lähe välja?! Homme pole ju mängu!” etendab Robin sõbra nurinat.

Robin ise on kohusetundlik, ehk liialtki. Mullu sügisel jäi ta haigeks – sisi­konnas oli salapärane põletik ja trennitegemisse tuli kuuajane paus. Eestis olid lähedased šokis – kuigi suurt kasvu, on Robin ju ikkagi laps, kes oli välismaal raskelt haige. Vanemad ütlevad, et see oligi kõige raskem aeg.

Robin kinnitab: “Sügisel oli, jah, tervis pekkis. Füüsiline šokk oli nii suur.” Ema lisab, et poiss muretses kõvasti, kuidas ta ootustele vastab. Ent klubis patsutati talle õlale ja öeldi, et võtku rahulikult – tulemust ootavad nad teise aasta lõpuks.

Pingelised päevad

Ei tasu arvata, et Robin naudib soojas Hispaanias jõudeelu. Igal nädala­vahetusel on poistel võistlused ning tööpäevad on tihedalt tegemisi täis. Pärast õhtust trenni jõuavad nad ühikasse kell 10 ja alles siis lähevad sööma. “Kui kell 12 magama saan, olen megahäpi,” tõdeb Robin.
Hommikul tõuseb ta kell 8. Pisut sõltub ärkamisaeg ka sellest, kas ta läheb ühika alla sööklasse sööma saia ja povidlot või helbib oma toas müslit. Söök ongi üks läbivaid teemasid poisi ja tema vanemate jutus.

Poiste treening- ja koolipäev on tihedad ning noorukid pole suuremad kokkajad – hea, kui muna praetud saavad. Järjepidev linnas söömine paneks rahakotile põntsu, niigi kulub söögile kogu stipp. Ühikas pakutav toit on aga Robini sõnul “täielik jama, taldrikul rohelist kraami väga ei näegi”.
Kokkuvõttes tõdeb pere, et poja Hispaaniasse saatmise otsus ei tulnud kergelt. Isa Arno sõnul sai kaalukeeleks see, et Robin ei kaota midagi ka siis, kui temaga profilepingut ei sõlmi­ta. On aga kogemuse võrra rikkam. Robin ise sõnab, et kui ta poleks Hispaaniasse läinud, siis “vanemad andestaks, ent Eesti korvpall mitte”.

Anded + töökus

Robini välismaale jõudmisel on suured teened korvpallitreener Toomas Annukil, kes on Hispaania tippagentuuri You First Sports koostööpartner Eestis. Toomas Annuki sõnul jäid Robini puhul nii talle kui ka agentidele silma poisi füüsilised võimed ja suutlikkus, pikkus, suured käed, kiire esimene samm ning kõrge korvpalli-IQ. “Kui need korvpallurile vajalikud omadused on juba loodusest antud, siis on vaja veel mängija enda kirge ja töökust. Tundub, et Robinil on need olemas.”