Kuid 2,7aastase poja Kristoferi ema Kairi (28) möönab, et tema on pidanud oma vaikimist eelistava poja kaitseks välja astuma. Kuna laps on pikka kasvu, hakkab nii mõnigi täiskasvanu ahhetama: “Nii suur laps, aga ikka ei räägi? Kas tema mõistusega on kõik korras?” Kairi tunnistab, et see teeb haiget, kuigi ta on arstiga vestelnud ning teab, et midagi hullu pole lahti.

Kairi elab nimelt teises keelekeskkonnas. Pere kolis enne poja sündi Rootsi ja last ümbritseb nüüd kolm keelt. Kodukeeleks on eesti keel, õues kuuleb ta rootsi keelt ning mängimas käib ingliskeelses rühmas. Kairi teab, et mitmekeelne keskkond ja poja pigem introvertne loomus soodustavad kõne hilinemist. Ja et poiss suudab end edukalt ka sõnadeta väljendada, pole Kairi arvates muretseda praegu tarvis.

Mis põhjustab kõne hilinemist?

Logopeed Lea Kübara sõnul on mitmekeelses keskkonnas viibivate laste puhul kõne aeglasem areng väga levinud. Just suviti, kui välismaal elavad pered tulevad Eestisse puhkama, on logopeedi kabinetid täis mitmekeelsete perede lapsi.

Kuid ka Eestis ja eestikeelses peres tasub lapse kõne arengut jälgida. Keelelise arengu mahajäämusel võib olla muidki põhjuseid. Mõni laps on lihtsalt introvertsem. Mõni pole nõus hakkama enne rääkima, kui teab, et räägib õigesti. Mõnikord võib kõne arengut pidurdada kõrvapõletik, mis raskendab lapsel ajutiselt kuulmist.

Ka stressirikkad olukorrad, nagu kolimine, ning eakaaslaste vähene selts või selle puudumine võivad kõnet pärssida. Samuti pole haruldased juhud, kus hilist kõnet tingib vanemate kiire elurütm. Näiteks on laps enamiku ajast hoidjaga ja tööst väsinud vanemad ei pööra lapsega suhtlemisele piisavalt tähelepanu.

Mida märgata?

Logopeed paneb vanemaile südamele, et just neil on lapse rääkima õpetamisel palju ära teha. “Tihti vanemad ootavad, et laps hakkaks ise kontakti otsima ja rääkima,” toob logopeed välja levinud väärarusaama. Ent kõige parem viis tita arengut soodustada on temaga algusest peale ise rääkida.

Kui laps pole esimeseks sünni­päevaks beebikeelt ja mõningaid sõnu kasutama hakanud, on kindlasti põhjust last ümbritsev keskkond üle vaadata. “Vanemad saavad kõne arengut soodustada ja logopeed saab selleks ideid pakkuda,” julgustab Lea Kübar varakult ka spetsialisti poole pöörduma.

Teise eluaasta keskel tasuks jälgida, kas laps kordab ja matkib sõnu. Kas ta saab aru lihtsatest ütlustest. Mõistab küsimusi, mis puudutavad asju, mis pole tal parajasti silme ees, kuid mida ta teab (näiteks: “Kus pall on?”, “Kus on auto?”). Kui vaja, aitab logopeed ka sel puhul.

Kuidas vanem saab kõnet soodustada?

“Siin pole midagi keerulist,” kinnitab Lea Kübar. Ta soovitab igasse päeva viia sisse arendav mänguaeg. Las laps valib ise tegevuse ja vanem läheb sellega kaasa. Näiteks kui laps otsustab palli veeretada, veeretab ka vanem. Ning kommenteerib tegevust lihtsate ja lühikeste lausetega, aitamaks kaasa kõne arengule.

Tihti on nii, et vanemad küll räägivad kodus palju, kuid teevad seda vuristades ja lapsele keeruliste sõnadega. Kui laps tunneb, et jutt käib üle jõu, kaob tal huvi kuulata ja kaasa rääkida. Kui vanem laskub lapse tasandile, innustab ta aga last.

Tähtis on ka, et vanem jätaks jutu sisse pause ja esitaks küsimusi. See annab lapsele võimaluse vastata ning õhutab teda rääkima.

Mida veel teha?

Väga oluline on laiendada ja täpsustada lapse öeldut. Kui laps moodustab juba kahesõnalisi lauseid, võiks vanem täiendada tema lauset 1–2 sõnaga. Täiskasvanu enda laused pisikesega rääkides ei tohiks olla pikemad kui 3–5 sõna.

Meeles tasub pidada, et rääkima õppiva lapse jaoks tähistab üks sõna tihti tervet lauset. Vanem võiks proovida siis seda väljaütlemata lauset ära arvata. Näiteks kui laps ütleb: “Pall”, võiks ema küsida: “Kas annan palli?”

Logopeed soovitab vältida lapse parandamist eitusega. Kui laps ütleb sõna “kass” valesti, näiteks “katt”, ei maksa teatada: “Ei, mitte katt, vaid kass.” Selle asemel võiks öelda lühidalt õigesti: “Jah, kass” ja õiget sõnakuju rõhutada.
Last ei tohi sundida kordama õiges­ti neid sõnu, mida ta veel ei oska korrektselt öelda. Pisikesega vesteldes tasub kasutada pidevalt uusi sõnu, kusjuures lisaks nimisõnadele ka tegu- ja omadussõnu.

Ja mis samuti tähtis – vähemalt lapsega mängimise ajal ei tohiks kodus olla muud müra, nagu telekaheli või vali muusika. Muidu võib ema-isa rääkida küll aeglaselt ja selgelt, kuid lapse tähelepanu köidab hoopis telerist kostev hääl.

Kas ka lastehoid võiks aidata?

Kui laps läheb lastehoidu või sõime, mõjub ka see tavaliselt kõne arengule soodustavalt. Ikka on lasteaias lapsi, kes on osavamad rääkijad ja ergutavad napima jutuga mängukaaslaste kõnet. Kuid mitterääkival lapsel võib seal ka raskeks minna. Kui ta on kodus harjunud oma tahtmist saama näoilmete või kõrgendatud hääletooni abil, siis hoius või sõimes ei saa teised isepäraselt suhtlevast põnnist aru. Nii võib juhtuda, et vähem kõneosav laps satub ka se­keldustesse, on kurb ja üksi.

Millal kindlasti logopeedi juurde minna?

Enamasti soovitatakse logopeedi juurde minna 3. eluaasta algul, kui laps pole hakanud moodustama äratuntavaid sõnu. Kõne hindamiseks võiks aga spetsialisti külastada vähemalt pool aastat varem. Logopeed saab anda mängulisi nippe ja harjutusi, mida kodus konkreetse lapsega rakendada, kusjuures võtmesõnaks on endiselt mäng.

Ja kuigi suhtlus ning mäng on lapsele kõige tähtsamad, lisandub kõne arenduseks järjest ka internetipõhiseid harjutusi ja mänge. Inglise keeles on juba ridamisi mobiiliäppe, mis aitavad kõne arengut soodustada. Eestikeelseid harjutusi võib leida YouTube’ist. Näiteks on logopeed Pille Tina-Kuusik sinna mitmeid artikuleerimisharjutusi üles ripu­tanud.

Lapse kõne areng

1aastaselt: Lapsel on tekkinud beebikeel. Ta häälitseb silpidega, püüab ema või isa kõnet järele teha. Esimesed sõnad võivad tulla juba 1. eluaasta lõpul.

1,5aastaselt: Laps õpib sõnu. Ta suudab koostada häälikutest silbiridu ja teha järele loomahääli.
2aastaselt: Laps nimetab ümbritsevaid inimesi ja asju ning peaks suutma koostada juba ka lühilauseid. Laused on esialgu telegrammistiilis, koosnedes 2–3 sõnast.

3aastaselt: Kujuneb 3–4sõnaline lause. Sõnavara kasvab, koosnedes aasta lõpuks ligi 300 sõnast. Mõningad raskemad häälikud (r, õ, s, k) ei pruugi hästi välja tulla. Siis on õige aeg ka nendega tööd teha. Lapse kõne peaks olema võõrale arusaadav.

4aastaselt: Lause läheb järjest pikemaks, koosnedes juba 7–8 sõnast. Laps räägib nagu täiskasvanu.

5aastaselt: Kui r pole veel korda saanud, siis nüüd tuleb sellega tegelda.