„Turvalise emotsionaalse seotuse kogemuse puudumine mõjutab inimese võimet tulla toime stressi- ja konfliktsituatsioonidega. Võib juhtuda, et sel juhul ei tunta end turvaliselt, mõjutatud on positiivne hoiak elu ja inimeste suhtes üldiselt, raskem on luua tähenduslikke lähisuhteid, hoida emotsionaalset tasakaalu jne,” kirjeldab gestaltpsühhoterapeut ja koolitaja Karmel Tall. Ükski armastav vanem ei taha oma lapsele sellist saatust.

Õnneks on suhtumine lastesse sajandite jooksul kardinaalselt muutunud ja lapsed tõusnud pereelu keskmesse. Ent küsimusele, kas lapsed on tänapäeval pigem emotsionaalselt seotud või mitte, vastab kliiniline lapsepsühholoog Ivika Põldsepp järgmist: „Sellele on väga raske üheselt vastata, sest igal ajal on olnud perekondi ja vanemaid, kel õnnestub oma lastega luua turvaline emotsionaalne seotus. Pigem sõltub see isiklikest ja perekondlikest väärtustest ning kogemustest, kuigi üldisemad tõekspidamised mõjutavad ka.”

Alus järgnevatele suhetele

Lastepsühhiaater John Bowlby formuleeris emotsionaalse seotuse teooria eelmise sajandi keskpaigas ja rõhutas varaste emotsionaalsete suhete olulisust inimese arengus. Tema töö selles vallas on üks tuntumaid. Emotsionaalse seotuse teooria kohaselt on vast­sündinu ja peamise hooldaja vaheline suhe aluseks kõigile järgnevatele suhetele elus. Esmane kiindumussuhe kas tugevdab või kahjustab inimese võimet pühenduda, olla oma tunnetest teadlik ja end rahustada. See annab baasilise turvatunde ja aluse enesekindlusele, võimele takistustele vaatamata elus edasi liikuda.

Esimeste eluaastate jooksul moodustunud kiindumussuhte muster on jälgitav ka edaspidises arengus ja suhete loomisel ning hoidmisel. Kaaslase valiku määrab suures osas inimese enda väljakujunenud kiindumussuhte muster, mis omakorda määrab hirmu tõrjutuse suhtes, mugavustunde läheduse ja avatuse suhtes paarisuhetes ning mõjutab ka enesehinnangut.

Ivika Põldsepa sõnul on kindlasti raskem vanematel, kes peavad turvalist seotussuhet oluliseks, kuid kel endal puudub sellelaadne isiklik kogemus. „Oluline on, kas vanem usaldab end lapsevanemana ja kui hästi ta suudab last tegelikult mõista või moonutavad ta uskumusi ja käitumist ettekujutused sellest, kuidas asjad peaks olema,” lisab ta.

Lapsepõlve lünki ja puudujääke on võimalik lahendada endaga tööd tehes ja seeläbi eneseteadlikkust kasvatades. „Inimesed pole lapsepõlve ohvrid, nad saavad võtta oma elu eest vastutuse, tegeleda oma probleemidega ja muuta enda elu selliseks, nagu nad seda soovivad. Miski pole kivisse raiutud. Ei pea mõtlema, et nüüd on kogu minu elu hukas, sest mul puudus lapsena selline suhe ja ma ei suudagi kunagi lähedussuhteid luua,” hoiatab Tall vanemaid enesehaletsusse laskumast.

Mis on emotsionaalne seotus?

Emotsionaalse seotuse või kiindumussuhte all mõistetakse sisuliselt armastust. „Kõik, kes on kunagi kedagi armastanud, teavad, mis tunne see on,” arvab Tall. Kiindumussuhe tekib beebil paari esimese eluaasta jooksul peamise hooldajaga. Selleks on enamasti ema, võib olla ka isa või keegi, kes peamiselt lapse eest hoolt kannab. Suhet iseloomustab turvatunne, rahustav ning meeldiv olemus, samuti soov suhet säilitada. Oluline on see, et lisaks baasilistele vajadustele, nagu söök, jook ja kuiv mähe, panustatakse lapsega suhtlemisse ka emotsionaalselt.

Emotsionaalse seotuse tekkimise eelduseks on lapse vajadustele reageerimine, vähemalt suuremal osal ajast. Midagi ei juhtu, kui aeg-ajalt ja otsekohe ei reageerita, vanem peab suutma siinkohal säilitada mõistlikku tasakaalu.

Samuti on oluline olla oma reaktsioonides järjepidev, sest vanema ebapüsiv ja ennustamatu käitumine kasvatab pigem ebaturvalist seotust. Sama kehtib liigselt hoolitseva ja seeläbi lapse loomulikku uudishimu ning maailma avastamist takistava käitumise osas. „Kui lapsevanem on keskendunud peamiselt iseendale või kannatab mingi vaimse tervise probleemi all, mis takistab kontakti lapsega, siis võib lapsel välja kujuneda ebaturvaline seotuse stiil, mis mõjutab tema baasilist usaldust maailma ja inimeste vastu,” selgitab Tall ohtusid.

Vanemlust õpitakse koos lapse kasvuga

Lapse läheduse- ja tähelepanuvajadus kasvab enamasti siis, kui ta on väsinud, enesetunne on halb, kusagilt valutab, ta on haige, tunneb igatsust ja hirmu või on uues olukorras jms. Väiksem laps väljendab oma soovi läheduse järele nutuga. Ta rahuneb, kui sellele soovile adekvaatselt reageeritakse. Kui lapse vajadusi ei mõisteta või neid ignoreeritakse, võib laps muutuda virilaks või nõuda tähelepanu veelgi tungivamalt.

Põldsepa sõnul on sellistes olukordades parim, kui vanem suudab jääda rahulikuks ja häälestada end n-ö lapse lainele, et mõista, mida väikelaps püüab vanemale edastada. „See ei ole alati lihtne, sest eelkõige stressi korral kalduvad vanemad tõlgendama olukorda pigem enda vaatenurgast ning sageli ka enda toimetuleku­võimete aspektist ja lapse raskust olukorra talumisel on keeruline mõista,” selgitab ta.

Lapsele häälestunud vanem suudab lapse frustratsiooni mõista ning teda rahustada. Laps saab aru, et vanem on olemas, kui ta teda vajab. Kui lapse kontakti­püüdlusi peetakse alati lihtsalt jonniks, halvaks käitumiseks või koguni pahatahtlikuks manipuleerimiseks, võib laps pikapeale kaotada usalduse oma vanema suhtes. Ta hakkab nutu või virila olekuga reageerima mitte ainult kehalisele, vaid ka emotsionaalsele ebamugavustundele.

„Vanem õpib vanemaks olemist koos lapse kasvamisega: iga uus arenguetapp toob uued ülesanded mitte ainult lapse ellu, vaid ka lapsevanema ellu. Lapse edasine areng, lapse ja vanema omavaheline kontakt sõltub sellest, kuidas nende ülesannetega hakkama ­saadakse,” ütleb Põldsepp.

"Võõra situatsiooni" test

Turvaline kiindumussuhe on siis, kui peamine hooldaja ja beebi tunnetavad üksteist emotsionaalsel tasemel ja hooldaja reageerib adekvaatselt beebi vajadustele.
John Bowlby õpilane Mary Ainsworth lõi kiindumusliku seotuse mõõtmiseks „Võõra situatsiooni” testi. Lapse käitumist jälgiti lühikese ajaperioodi vältel. Laps oli ühes ruumis koos hooldajaga, seejärel hooldaja lahkus ja laps jäi ruumi võõra inimesega. Jälgiti seda, mis toimub hooldaja lahkumisel ning tagasi jõudmisel.

Testi kohaselt on seotuse stiilid järgnevad:

1. Turvaline seotus (secure attachment)
Sel juhul tunneb laps ema lahkudes hirmu, kuid niipea kui ema tagasi tuleb, otsib ta aktiivselt kontakti ja lakkab kohe nutmast või karjumast. Täiskasvanud inimesel on turvalise seotuse peegelduseks oskus lähedust luua ja end selles hästi tunda.

2. Tõrjuv seotus (avoidant attachment)
Laps ei nuta ema lahkudes ega otsi ema naastes temaga kontakti. Selles suhtes justkui polekski emaga seost. Täiskasvanud inimesel väljendub see soovimatuses lähedust luua ja abituses lähedussuhetes.

3. Ambivalentne seotus (ambivalent attachment)
Ema lahkumine kutsub esile nutu ja kisa, taas kohtudes otsivad lapsed kas kramplikult kontakti või on ema vastu vihased. Täiskasvanul väljendub see hirmus, et partner võib ta maha jätta, ja vajaduses olla partnerist sõltuv.

4. Kaootiline seotus (disorganized/disoriented)
Kaootiline seotus väljendub lapse kaootilises käitumises ema lahkumisel. Selle väljakujunemise põhjuseks on emade endi lahendamata lein või sügav trauma.

Ääremärkus lapsevanematele, kes vaatlevad oma lahkumisi lapsest nüüd läbi uue prisma. Turvaline seotus ei tähenda ilmtingimata seda, et laps ema lahkumisel ei nuta. Nutul võib olla erinevaid põhjusi, alates kurbusest ema lahkumise üle, lapse vähesest sotsiaalsusest, iseloomust, hirmust uue olukorra ees jne. Oluline näitaja on pigem see, kui hästi laps on rahustatav teise inimese poolt ja kuidas käitub laps vanema tagasi jõudmisel.

Alarmeerivad märgid lapsevanema jaoks võiksid olla need, kui laps on vanema naastes tema peale väga vihane ja samas siiski väga klammerduv või täiesti ükskõikne ega tee märkamagi, et talle järele tuldi.