Kullateraga suhe

Kõik me armastame oma lapsi. Kõik me tahame, et neist kasvaksid õnne­likud, korras eneseusaldusega ja hoolivad inimesed. Lastearstid Martha ja Bill Sears, keda Ameerikas nimetatakse “emadusele uue tähenduse andjaiks” ja kelle “Baby Booki” peetakse dr ­Spocki järgse ajastu beebipiibliks, kirjeldavad oma raama­tutes kasvatusstiili, mida ingliskeelses maailmas tuntakse kui attachment parenting.

Eesti keeles on selle tõlkevasteks “turvaline kiindumussuhe”. Seitse aastat tagasi ilmus eesti keeles Searsite “Kuidas luua oma lapsega turvaline kiindumussuhe”. Nagu omal ajal Ameerikas, tekitas see ka meil noortes lapsevanemates trotsi­laine. Turvalist kiindumussuhet on lihtne vääriti mõista. Sellega seoses räägitakse emadest, kes kalduvad äärmustesse ja imetavad oma lapsi kooli­eani välja. Hirmutatakse, et kui lasta lapsel endal otsustada, millal ta on valmis eraldi magama või rinnapiimast loobuma, ei tee lapsuke seda veel ka teismeeas. Hoiatatakse, et nii muutub ema-lapse suhe klammerdumiseks ja õpetab abitust.

Kuid autorite kinnitusel tähendab ­turvaline kiindumussuhe loomulikku moodust, kuidas ­ennast kuulata ja mitte lasta end segadusse ajada reeglitest, mida peab või mida ei tohi. “Sinu tõeline eesmärk on suhe beebiga, kontakt oma lapsega ja selle säilitamine. Turvalise kiindumussuhte loomine on vaid viis sinna jõuda,“ kirjutab Martha Sears.

Kuidas nad seda tegid

Kiindumussuhte idee, mille eestkõnelejaks Searsid on, tugineb nende endi kogemusele. Paar on kolmekümne aasta jooksul olnud vanemaks kahek­sale lapsele. Ka vaatlesid nad, kuidas kasva­tavad oma lapsi need emad-isad, kelle põngerjad neile mõistlikud tundusid, ja noppisid neilt häid ideid. Searsitele näis, nagu kaitseks turvaline kiindumussuhe lapsi paljude ühiskonda vaevavate sotsiaalsete ja emotsionaalsete hädade eest.

Searsid kasutasid kiindumussuhte loomiseks seitset n-ö abivahendit. Need pole jäigad käsud, pigem teeviidad, mille abil õppida lugema beebi märguandeid ja neile vastamist. Need seitse on: sünnisideme tekitamine, imetamine, lapse kandmine kandelinas, ühes voodis magamine, suhtumine beebi nuttu tõsiselt, tasakaal enda ja lapse vajaduste vahel ning hoidumine beebitreenijatest.

Kuna esimese sünnijärgse tunni veedab ­beebi vaikse erksuse seisundis, leiavad Searsid ­näiteks, et turvalise kiindumussuhte loomiseks oleks ­vanematest väga mõistlik pühendada see tund vastsündinuga vaikses nahk-naha kontaktis ­olemisele. Puuduta ja vaata äsjasaabunut, räägi ­temaga, imeta teda ja nõua privaatsust. Ka ütlevad Searsid, et kasvavale beebile tuleks anda ­rinda nii tihti, kui ta soovib, ja nii pika aja jooksul, kui see emale-lapsele sobib. Searside kogemusel mõjub vanema ja beebi suhtele hästi lapse pikaajaline kandmine enda keha ligiduses, eelistatavalt kandelinas, nagu loodusrahvad seda teevad.

Searsid soovitavad suhtuda lapse nuttu tõsiselt – mitte lasta tal end tühjaks nutta ega taluda üksi jäetud lapse röökimist, vaid õppida vastama vajadusele, millest laps nutuga märku annab. Nad räägivad, millist kasu toob see, kui beebi enda juurde voodisse magama võtta. Nad kinnitavad, et ema ja isa peavad hoolitsema ka oma vajaduste eest, ning soovitavad seetõttu teha beebipause. Ja lõpuks: usalda ennast ja ära lase võõrastel “beebi­treenijatel” endale jäiku reegleid seada – sa tead ise, mis on sinu lapsele kõige parem.

Teadus kinnitab

Searsid pole ainsad kiindumussuhte tähtsuse kuulutajad. Mitme arengu-uurija kinnitusel on ema vastuvõtlikkus beebi vihjetele lapse ­füüsilise ja intellektuaalse arengu peamisi mõjutajaid. Tuntud Briti psühholoog John Bowlby kinnitab, et esimese eluaasta jooksul kujuneb imikul tugev emotsionaalne kontakt turvaisikuga, kelleks on tavaliselt ema. Selle turvaisiku kõige olulisemaks rolliks on kaitsta imikut ohtude eest ning pakkuda talle kindlustunnet. Bowlby ütleb ka, et beebi jaoks on sellise isiku olemasolu lausa eluliselt tähtis. Imik, kes tunneb end hoituna, võib ema turvalisest sülest kindlana maailma avastama minna. Uuringud näitavad, et kiindumussuhe hakkab imikul arenema mõne kuu vanuses, vanemal aga juba raseduse ajal. Alates üheaastaseks saamisest võib lapsel eristada turvalist, vältivat, vastuolulist ja kaootilist kiin­dumussuhet.

Kõigil meil pole lihtne lapsega turvalist kiindumussuhet luua. Seda võimet mõjutavad meie lapsepõlvekogemused ja väärtushinnangud. Kui eelistad sõnakuulelikku last, väljendab ­varajane täpse režiimiga harjutamine sinu väärtusi. Ka Searsid ei eita kindla päevakava tähtsust ega ­distsipliini vajalikkust, ainult et nende meelest ­tähendab distsipliin pigem õiget suhet lapsega kui jäika reeglistikku.
Psühhoanalüütilises arengukäsitluses kasu­tatakse terminit “piisavalt hea ema”. See on ­sobiv väljend, rahustamaks äsja emaks ­saanut, kel peas ärevaks tegev kujutlus ideaalsest emast. Piisavalt hea ema on lapse jaoks olemas, kuid ta ei püüa kõike korraldada ega igal hetkel last õpetada. Ta ei muretse liigselt ega ­hoolda last üle. Ta laseb lapsel eksida ja komistada. Ta ­naudib lapsega koos olemist, kuid kuulab ka enda mõtteid, peab tähtsaks oma valikuid, ­vajadusi ja tundeid.
Siin ongi koht arupidamiseks – võib-olla sa ei taha kasvatada oma lapsi täpselt nii, nagu tegid seda Searsid. Võib-olla ei sobi sulle ka dr Spocki range päevakava. Kuula ennast ja last ning loo ise rutiin oma perele. Just selline, nagu teile sobib.

Nelja tüüpi kiindumussuhted

Kiindumussuhet saab iseloomustada selle järgi, kuidas väikelaps reageerib üksi jätmisele ja mida ta teeb siis, kui vanem naaseb.

Turvaline. Laps protestib, kui ta üksi või võõra inimesega tundmatusse kohta jäetakse. Ta katkestab mängu, ei võta võõralt lohutust vastu. Kui vanem naaseb, laps rõõmustab ja läheb
tema juurde lohutust otsima.

Vältiv. Laps ei protesti vanema lahkudes. Ta pöörab tähelepanu mujale, suhtub võõrasse sõbralikult. Laps ei pööra tähelepanu ka vanema tagasitulekule või isegi eemaldub vanema lähenedes.

Vastuoluline. Laps on vanema äraolekul hirmunud. Ta otsib kontakti, kui vanem
tagasi tuleb, ent on kas otseselt või varjatult vihane ega ole nõus vastu võtma lohutust.

Kaootiline. Laps kord läheneb vanemale, kord väldib teda. Tema liigutused on aeglustunud. Kaootiline suhe on sageli seotud perekonna traumaatiliste kogemustega.

Taasavasta oma sisemine rahu

Helena Väljaste, psühholoog ja olevikuterapeut

Lapse sünd toob endaga kaasa suure elumuutuse. Sellega seoses võib tekkida palju küsimusi ja kõhklusi: kas ma teen ikka kõike õigesti, kas ma olen ikka hea ema? See on väga loomulik, kuna naiste ja emadena armastame me oma kõige lähedasemaid ja hoolitseme nende eest.

Kuidas siis olla piisavalt hea ema, tunda meelerahu ja positiivsust? Ainult see kaev, mis on ise vett täis, saab kustutada teiste janu. Seega on ülimalt vajalik säilitada elutervet egoismi ehk arvestada ning rahuldada enda vajadusi. Selleks, et ennast mitte ära unustada ja unarusse jätta, on tarvis olla endaga heas kontaktis. Enda keskmesse sättimiseks annavad hea võimaluse mitmesugused ärksameelsuse ehk mindfulness’i tehnikad.

Leia päeva jooksul aega, et taasavastada oma sisemine meelerahu. Sule soovi korral silmad ja suuna tähelepanu oma kehale. Tunneta oma keha justkui seestpoolt ja märka, et su keha hingab. Jää uudishimuga jälgima oma loomulikku hingamist. Luba mõtetel rahuneda. Tervita sisse hingates endas uut värskust ja rahu. Lase välja hingates lahti koormavast ja väsitavast. Tee seda lihtsat harjutust mõned minutid päevas, et mõistus saaks rahuneda ja keha lõõgastuda.

Kui oled natuke harjutanud, kuidas keskenduda hingamisele, saad seda lihtsat nippi kasutada millal iganes – üksi või beebiga koos olles, voodis lamades või igapäevaseid toimetusi tehes. Nii on sul alati võimalik ankurduda rahusaarele enda sees. Selles enda keskmes olemise seisundis on kergem märgata ka lapse vajadusi.

Sääraste kohalolu-harjutuste mõju uurijad kinnitavad praktikute kogemust: ärksameelsust rakendades muutuvad õnne, empaatia, kaastunde ning muude positiivsete emotsioonidega seotud ajupiirkonnad aktiivsemaks ja tugevamaks. Samal ajal hakkavad rahulolematus, stress ja närvilisus hajuma.

Kohaloleku harjutusi leiad ka lehelt www.meelerahu.ee.