Kuri B12-vitamiini vaegus ja meie beebi pääsetee
Praeguseks aasta ja kolme kuune Leevi on igati tubli ja terane ning viimaks oleme ka vitamiininäidu parajalt kõrgeks saanud, ilma et preparaate vajaksime. Miks aga sünnib normis vitamiininäiduga emal vitamiinipuuduses laps või miks ilmneb vaegus nii kiirelt pärast sündi, ei oska arstid öelda. Ja mõistagi ka mina mitte. Küll aga oleme saanud paika mingisuguse võimaliku asjade kokkulangevuse jada, mis meie tita puhul B12-vitamiini puudust põhjustada võis.
Nagu paljudel teistel vastsündinu emmedel oli ka minul tükk tegemist lapse magamapanekuga. Esimese lapse puhul ju ei tea, kui lihtne või raske peaks see olema. Ent kui meie kahekordses majas valitses juba nii pingeline olukord, et kui keegi alumise korra köögis nõudega kolistada või kõrvaltoas ahju kütta või meie tuppa sisse hiilida või lausa uksele koputada julges! – läksin mina päris endast välja. Sest poolteist tundi unelaulu saatel imetamispadjaga edasi-tagasi õõtsudes tissitanud, et laps lõpuks magama jääks, oli kõik jälle nahas ja tuli otsast pihta alata.
Esimesed kuud ongi mul meeles nii, et vahetan mähku ja püüan hakata karjuvat last tissi otsas uinutama, mille käigus ta 45+45 sööb, et siis natukeseks suikuda, kuni raamatulehe keeramine või põrandale potsatanud pähkel ta äratab. Ning siis jälle otsast pihta ja otsast ja otsast ja. Minu vendki, kes tollal meiega samas majas elas, ümises omaette viisi “Uinu mu kallis lapsuke hällis”, mis kogu maja kummitas nagu üks kuri kummitus.