Lapse agressiivsus, ükskõiksus, tolamängimine, ülikuulekus ja liigne püüdlikkus — need on märgid ebaturvalisest kiindumussuhtest
Inimlapse ellujäämine sõltub otseselt vanemlikust hoolitsusest, kuid inimeseks kasvamiseks ei piisa bioloogiliste vajaduste rahuldamisest. Inimene ei ole ainult bioloogiline, vaid eelkõige vaimne, hingeline ja sotsiaalne olend. Sügav usaldus iseenda ja maailma vastu kujuneb emotsionaalsete vajaduste rahuldatusest.
Just vanemate emotsionaalse kohalolu ja pühendumise järgi hindavad väikelapsed iseenda väärtust. Olemasolemine, lapse vajaduste tunnetamine ja rahuldamine loovad lapsele turvalisuse. Lapse jaoks on oluline kindla inimese kohalolu ning hoolitsuse järjepidevus. Nii muutub maailm lapse jaoks etteennustatavaks — tal pruugib vaid endast märku anda ning tullakse ja tehakse ta olemise mõnusaks.
Erilist emotsionaalset sidet, mis kujuneb esimesel eluaastal lapse ja vanema vahel, nimetatakse kiindumussuhteks. Enamasti on lapse esmaseks hooldajaks ema, seepärast räägitakse kiindumussuhtest eelkõige ema ja lapsega seoses. Uuringud kinnitavad, et isa on lapse arengus sama oluline sünnist alates (ja juba enne sündi!). Tänapäeval ollakse veendunud, et kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, areneb lapsel kiindumussuhe mõlema vanemaga. Kui isa armastab last tingimusteta ning on lapsega emotsionaalses kontaktis, on kiindumus tema ja lapse vahel sama soe ja turvaline kui lapse ja ema vahel.
Vanema poolt algab kiindumussuhte loomine juba enne lapse sündi, lapseootusest, lapsele häälestumisest, tema tajumisest. Oluline on, et vanem mõistaks: tema on on lapse jaoks, mitte vastupidi. Kiindumussuhe võib kujuneda turvaliseks, vältivaks, ambivalentseks või kaootiliseks (viimased kolm on ebaturvalise kiindumussuhte avaldused).
Turvalise kiindumussuhte aluseks on oma lapse tajumine ainulaadse inimesena, võime avada oma meeled ja süda beebi vajadustele ning neile vastata. Arengu-uurijate kinnitusel on ema vastuvõtlikkus beebi vihjetele lapse füüsilise ja intellektuaalse arengu peamisi mõjutajaid. Hoolivad vanemad ei suhtu lapse nuttu kui virisemisse, vaid kui märguandesse, millega laps annab teada oma vajadustest. Tundlikud vanemad õpivad mõistma juba beebi nutueelseid signaale ning neile vastama — nii õpib laps, et hoolitsus on saadaval ja tähelepanu saamiseks ei pea alati nutma hakkama. Kõige lihtsamad viisid kiindumussuhte toetamiseks on armastav silmavaatamine, hell füüsiline kontakt ja lapsega hoolivalt rääkimine. Beebi „näeb” maailma läbi ema naeratuse ja silmade — kui ema pilk ja olek annavad lapsele teada: kõik on korras, tunneb ka imik end turvaliselt.
Kui lapse vajaduste väljendamisele järgneb vanema reageering (mul on nälg — mind toidetakse, olen üksi — mind võetakse sülle), soodustab see neuronite võrgustiku väljaarenemist lapse ajus, mis omakorda loob lapsele paremad võimalused informatsiooni vastuvõtmiseks väliskeskkonnast.
Mitmed uuringud toovad välja, et puudutuseküllases ja tundlikus keskkonnas kasvanud imikud arenevad intellektuaalselt ja motoorselt kiiremini ning on ka hilisemas elus taibukamad.
Vähest turvalisust pakkuva seotussuhtega lastel on rohkem nii käitumis- kui ka psüühikahäireid, neil on raskem luua lähedussuhteid ning suhetes esineb rohkem probleeme nii lapse- kui ka täiskasvanueas. Kiindumussuhte muster on kõigi hilisemate suhete aluseks. Õnneks võib koos muutustega ümbritsevas keskkonnas, hoolitsuses ja vanemlikus käitumises, ema turvatunde suurenemises, samuti psühhoteraapia toel muutuda ka kiindumussuhte laad.
Lapse ja vanema vahel kujuneva suhte iseloom on mõjutatud lapsevanema enda kiindumussuhte tüübist oma lapsepõlves — turvalises kiindumussuhtes olnud vanemad suudavad ka oma lapsega luua turvalise sideme. Suhtekäitumist lapsega mõjutavad ka vanemate omavaheline suhe, enesetaju, oma emotsioonidega toimetulek. Oma osa võib olla aastakümneid valitsenud müüdil, et hellitamine rikub lapse ära. Tegelikkus on hoopis vastupidine.
Kasvatuses on pikki sajandeid, kui mitte rohkem, oluliseks peetud kuulekust
Nüüd, kui üha enam väärtustatakse inimest ja lapsepõlve ning kiindumussuhet on uuritud poole sajandi jagu, võib öelda, et distsipliin põhineb rohkem suhetel kui reeglite kogumil. Turvalises kiindumussuhtes kujuneb laste ja vanemate vahel usaldus ja vastastikune üksteise vajadustega arvestamine. Vanematel pole laste mõjutamiseks vaja kasutada võimu ja kontrolli, sest lastel on arenenud hea ja kurja äratundmisvõime ning sisemine motivatsioon käituda viisil, mis on hea mitte ainult neile endile, vaid on aktsepteeritav ka vanemate poolt.
Armastatud kirjanik Leelo Tungal, kes ise on ema ja vanaema, on pannud ühes oma luuletuses meile südamele: „Ärge õpetage lastele midagi, mitte kui midagi, kuni pole avastatud inimarmastust.“ Tasakaalu ja inimarmastuse hoidmiseks tänapäeva kiires elus, kus lisaks kõigele muule on ka suhted kolinud internetti, on erakordselt oluline säilitada vahetuid inimestevahelisi kontakte.
Meedikud Martha ja William Sears, kaheksa lapse vanemad, usuvad, et nii nagu lastel on sünnipärane kalduvus kiinduda oma vanematesse, on ka vanematel loomuomane sättumus kiindumuseks, tuleb vaid usaldada oma vaistu.
Lapsevanemana tasub teadvustada, et „…kaheksateist aastat meie laste elust koosneb 6570 päevast… Aastad libisevad käest, ikka üks päev korraga… Kui laps on kümneaastane, on 3650 päeva juba läinud. Alles on 2920 päeva… Ärge jätke ennast ühestki päevat ilma.” (Rob Parsons)
Pille Murrik, Gordoni perekooli koolitaja
Allikas: Perekeskus Sina ja Mina
