Lapsed ei õpi enam kunagi nii kiiresti kui esimesel eluaastal — neid soovitusi järgides aitad ta arengule kaasa
Esimene eluaasta
Elurõõm ja õppimishimu on igale beebile juba kaasa antud, et neid aga optimaalselt rakendada, on talle kindlustunnet vaja. Nimelt suudavad imikud maailma mõistma õppida ja avastada kõige paremini siis, kui nad vanemate pidevat lähedust ja tuge tunnetavad, ainult sedasi tunnevad nad end piisavalt kindlalt, et avastusretkedele minna.
Beebi aju töötab kõige efektiivsemalt kui ta on lõõgastunud ja ei karda, siis on ta vastuvõtlikum uutele informatsioonidele. Teadlased on kindlaks teinud, et lapsed, kes on pidevalt ebakindlad ja otsivad ruumis vanemaid, ei suuda nii palju välist informatsiooni vastu võtta ja seda töödelda.
Hea suhe emme ja issiga
Lapse esimestel elukuudel on tugev emotsionaalne side vanematega kõige tähtsam. Looduse poolt tunnetavad emad ja isad juba intuitiivselt, mis nende laps vajab — olgu selleks siis toit, kuiv mähe, unelaul või soojus. Kui laps näeb, et teda ei jäeta hätta, areneb tema enesekindlus. Selle armastuse ja hoolivuse, mida te oma lapsele annate, saate beebi kiire arenemise, naeratuste ja lalisemiste näol kuhjaga tagasi.
Õppige stressita
Sünnist alates hakkab sinu beebi ümbritsevaid signaale ja informatsioone tajuma. Tema aju üritab nendevahelisi seoseid luua, tänu millele hakkab imik reegleid, loogilisi järeldusi tegema ja nendele vastavalt ka käituma. Mida vanemaks laps saab, seda arenenum on tema aju ja seda keerulisemaks need mustrid lähevad.
Kui väike seitsmekuune Mia näiteks seda punast mõmmit põrandalt tahab, ei ole see tema jaoks enam mingi väljakutse -ajust saadetakse signaal ja laps sirutab käe välja ja haarab mõmmi järele. Umbes kolm kuud tagasi ei oleks pisike Mia sellega veel hakkama saanud. Selleks, et aju erinevad osad järjest välja areneksid ja omavahelisi seoseid looks, on lapsele palju rahu vaja ja ülesandeid, millega ta hakkama saab.
Võta aega
Alguses on ajus närvide vahelised sidemed veel nõrgad, nad kinnituvad alles siis kui nad on ikka ja jälle sama situatsiooni läbinud. Beebid peavad oma peas statistikat: see, mida nad pidevalt koos näevad, kuulubki kokku. Näiteks tundub viiekuusele Karlile, et kõigil autodel on rattad. Mida rohkem autosid ta näeb, seda enam kinnistub tema arvamus. Samuti on pidev kordamine kasulik: maailm koosneb proovimisest ja eksitusest. Karl üritab päevade kaupa lutti, mis tema voodi kohal ripub, haarata. Vahepeal õnnestub see tal kogemata aga tema liigutused muutuvad aina kindlamaks, kuni ta lõpuks luti enda valdusesse saab ja võidukalt suhu pistab.
Laps valib ise oma õppematerjali
Väikestele põnnidele meeldib, et kogu maailm on suur katselabor. Iga nende liigutus on eksperiment. Beebid hakkavad vanematele käega neile huvitavate asjade suunas viipama. Alates viiendast elukuust tähendab imiku käeviibe kutse temaga suhtlemiseks, samuti rõõmu väljendamiseks kui mingi tuttav nägu tema juures on. Lalisemisega kutsuvad nad sind vestlust pidama.
Julgustavad vanemad
Beebisid on kerge hirmutada: piisab vaid liiga valjust naabritädist või kaamera liiga heledast välgust ja nad on juba segaduses, aga niipea kui ta sinu nägu näeb, rahuneb ta sekunditega, sest ta loeb su näost, et kõik on korras. Sellise suhtluse nimi on „Check back” (tagasiside) ja see tugevneb alates kolmandast elukuust.
Üheksakuuselt otsib imik juba sinuga pidevalt silmsidet, et oma tegudele sinu hinnangut saada. Kui ta näeb, et see sulle ei meeldi, lõpetab ta oma katsetused. Fakt on see, et lapsed ei õpi enam kunagi nii kiiresti kui esimesel eluaastal — nende suuraju on selle ajaga kolmekordistunud ja tähtsamad ühendused loonud. Samuti on nende intellektuaalne taju arenenud.
Sealt edasi hakkab laps juba abstraktselt mõtlema: esimese eluaasta lõpuks mõistab ta, et asjad eksisteerivad edasi, isegi kui nad pole nähtavad. See tõekspidamine on tema iseseisvuseks väga tähtis: mida stabiilsemas perekonnas laps üles kasvab, seda enesekindlam ta on ja tal on kergem teha esimene samm iseseisvuse poole.
