Lapsed, kes kallistavad ja lapsed, kes võõrastavad

Paljud väiksed lapsed armastavad hellusi. Mõned lapsed aga võõrastavad või jooksevad kallistuste ja muside eest eemale. Ning siis mõtleb ema: "Äkki temast kasvabki külma südamega inimene?" Ent ära kiirusta järelduste tegemisega. Kõik ei pruugi olla sugugi nii, nagu paistab.

Õrnuse õppetunnid 

Õrnus on inimese kiindumuse kõige intiimsem väljendus. Vanemad eeldavad oma lapselt õrnust ja poolehoidu, kuid vahel märkab lähetuselt saabunud isa murega, et laps ei tahagi sülle tulla. Muidugi me tahame, et lapsest kasvaks oma kiinduvust väljendav ja hooliv inimene, kuid lähedus ei sünni tühjalt kohalt. Ka seda tuleb kasvatada.

Tundekasvatus

Piisab vaid, kui väikene puudutab huultega täiesti kogemata oma ema, kui juba on too valmis jutustama kõikidele, et tema võsukene ilmutab juba õrnust ja kiindumust.

Esimesed poolteist aastat ei rõõmusta laps sind just isetu õrnusega, vaid on pigem aktiivne tarbija. Sünnist saati demonstreerib ta vajadust olla füüsilises kontaktis lähedastega. Ta tahab sageli sülle, nõuab rinda ... Mõni laps soovib istuda ema põlvedel, teine aga tahab päeva jooksul saada võimalust pikutada ema süles, surudes põse tema vastu.

Musid ja kallistused pole nii väikeste jaoks just alati huvitavad. Flegmaatikute vanematel on selles mõttes vedanud: nende lastel pole midagi selle vastu, et neid üritatakse musitada. Energiline ja liikuv laps seevastu võib suhtuda vanemate õrnuseavaldustesse kui pidurisse maailma avastamise protsessis. Õrnutseda energilise lapsega võib vaid nendel hetkedel, kui ta on lõdvestunud. Silita teda sõrmedega, kõdista ta nägu oma juustega ...

Ent ometi ei tasu piirduda üksnes silituste ja musidega. Enamus lapsi naudib aktiivseid ja kärarikkaid „läheduse vorme" oma vanematega. Müra temaga ja sa näed, kuidas ta vastuseks rõõmsalt naerab ja kilkab.

Võõraste kartus

Oma esimestel elukuudel naeratab laps, kui ta on oma armsate lähedaste kätel. Ta naeratab isegi inimestele, keda näeb elus esimest korda. Ent 6-8-kuune laps hakkab järsku „boikoteerima" tundmatute inimeste igasuguseid katseid temaga suhelda. Vastuseks võõra naeratusele ning tema sõbralikele sõnadele hakkab laps nutma.

Vanemaid ei peaks mitte see ettevaatlikuks tegema, vaid hoopis lapse vastupidine käitumine. Tema püüd kallistada võõraid inimesi, tema valmisolek minna võõrastele järele. Just selline käitumine annab tunnistust lapse ja tema vanemate vaheliste kiindumuste ja seoste häiritusest. Ning ka sellest, et perekonnas jääb lapsel vajaka füüsilistest kontaktidest.

Kas inimpelgur? Ei!

Kas laps suhtub sinu sõpradesse ja lähedastesse ebasõbralikult? Ilmselt nende külaskäigud pole just sagedased. Inimesed, kes last harva külastavad, tekitavad temas närvilisust.

Et laps tuttavaid ei unustaks, võib talle näidata nende fotosid. Las sinu sõbrad ja lähedased vahetavad külla tulles armastusväärsusi ja naeratusi esialgu vaid sinuga, lapsele liigset tähelepanu pööramata. See laseb su võsukesel harjuda nende kohalolekuga ning annab talle võimaluse saada emalt signaali, et kartmiseks ei ole põhjust.

Kui laps pole sõpradega kohtudes kallistusteks valmis, ei maksa teda jõuga sundida seda tegema. Lapsele tuleb lihtsalt anda aega „meelde tuletada". Ära kiirusta sündmusi tagant!

Millal tuleks muretseda

Kui aastane laps mitte ainult ei põikle kõrvale sinu kallistuste eest, vaid laseb sul rahulikult toast lahkuda, siis võib see viidata sellele, et midagi on jäänud vajaka teievahelises kiindumuses. Nüüd oleks hea psühholoogi juurde minna.

• 1,5 aastaseks saanud lapses kasvab püüd täiskasvanuid jäljendada. Selles eas võib ka kõige elavamale lapsele õpetada „õrnuse rituaale". Näita lapsele, kuidas tuleb oma lähedastega käituda. Kallista neid, kuid ära nõua lapselt seejärel sama. Ta teeb seda mõne aja pärast ise.

• 2-aastaseks saanud laps võib juba rõõmustada oma vanemaid sõnadega: „Ma armastan sind". See on siis, kui ta kuuleb neid sõnu sageli oma lähedastelt. Tõsi, ega ta päris täpselt selle tähendusest aru ei saagi. Pigem soovib ta teistelt heakskiitu pälvida.

• 2-4-aastane laps hakkab juba nõudma armastuse ilmutamist, mida ta oma peres on näinud. Sageli on see seotud „armukadedusega". Ema suudles isa! „Mind ka", nõuab väikene. Ema kallistas venda ja laps nõuab, et ka teda kallistataks.

• 4-5-aastased lapsed on valmis igal hetkel ja põhjusel kallistama oma lähedasi. „Ma armastan sind" - see pole enam katse lihtsalt imiteerida heakskiidetud tegevust, vaid juba tõeline sisemise tunde peegeldus.

Ole tundlik ja vastuvõtlik ning vasta kõikidele oma lapse vajadustele, siis saab temast õrn ja  hooliv inimene.

Allikas: Moy Rebenok, aprill, 2014