Paarisuhtekoolitused

Praegu pakutakse väga erinevaid paarisuhtekoolitusi. Miks mitte käia seal juba enne lapse sündi, mis sest, et probleeme pole. See on hea viis valmistada end ette uueks rolliks ja muutusteks pereelus. Ühed paarid kujutavad ette, et lapse sünniga läheb elu äärmiselt keeruliseks; teised, et pole ju midagi hullu, kõik saavad lapsi ja elavad edasi; kolmandad kujutavad ette vaid roosamannat. Reaalsus on see, et muutus šokeerib kõiki kolme rühma.

Beebi sündides kujutab naine sageli ette, et mehel on lihtne elu, läheb igal hommikul tööle ja teeb, mida tahab. Mees omakorda mõtleb, et küll naisel on hea, päev otsa kodus! Veidi raskem võib olla neil, kelle päritoluperes oli vanematel keeruline paarisuhe. Aga nõukogude ajal oli enamusel ju nii – elati nagu oskati. Paariteraapiad ega muu abi polnud kättesaadavad.

Hinnangud segavad

Emad kujutavad ette, keegi teine ei saa tema beebi eest hoolitseda, aga tegelikult saab küll! Tita arenguks on vaja turvalisi kasvutingimusi, kuid tema vajadusi saab rahuldada ka usaldusväärne hoidja. Jätta laps mõneks tunniks vanaema-vanaisa, sõbra või lapsehoidja hoolde, on täiesti okei – ta ei saa sellest mingit lapsepõlvetraumat ega šokki. Miks aga abi ei otsida, on see, et kardetakse teiste hinnanguid. Äkki keegi mõtleb, et küll ma olen kehv ema, sest tahan üksi või mehega kahekesi olla, kuidas ma jätan selleks lapse teise inimese kätte!

Kui ema ei saa oma tassi täita, ei suuda ta ka lapse tassi täita. Ema võib olla ju füüsiliselt samas ruumis, aga kui ta on kurnatud, siis on ta emotsionaalselt kättesaamatu, mis ei ole kuidagi parem variant. Eriti esimese lapse puhul ei julgeta abi küsida – sest mida naabrid arvavad või mis ämm ütleb, kui ma beebi juurest ära käin! Need uskumused ei ole pärit meie peast, vaid perelt, sõpradelt, ühiskonnalt. Seda hoiakut tuleb ajas muuta. Me võime abi küsida ja magada, kui oleme väsinud. Enda aitamine ei ole nõrkus. Samas on abi paluda ka sellepärast keeruline, et isegi vanavanemad ise ei oska puhata. Nad ei istu maha, aina toimetavad.

Isa-lapse suhe

Kahjuks takistavad ärevad noored emad ka suhet isa ja lapse vahel, sest emad arvavad, et teavad ainsana, mis on õige. See tekitab omakorda isades ärevust, nad ei julge kuidagi olla ja kardavad eksida. Võiks püüda vahel vastutuse anda teise kanda. Sageli räägitakse sellest, et laste sünniga kaob ka seksuaalsus. See kaobki kurnatusse, mis tekitab omakorda tülisid ja pingeid suhtes. Kui vanematevaheline suhe halveneb, siis segab see küll lapse kasvamist. Algusest peale võiks teadlikult säilitada paarisuhet. Kui on abi vaja, siis soovitan minna tasuta raseduskriisinõustamisse, kuhu saab pöörduda lapse pooleaastaseks saamiseni. Selleks ei pea tohutut kriisi ära ootama, pigem seda ennetama.

Jaga
Kommentaarid