Levinud probleem, millest ei räägita: miks sa oma meest pärast sünnitust enam silmaotsaski ei salli

Teie peres on nüüd beebi ja suuremat rõõmu, õnne ja armastust ei oleks te osanud ettegi kujutada. Aga suure õnne ja helguse varjus närib sind salaja üks mure, millest sa ei julge kellelegi rääkida — su kallis abikaasa, kes tundus enne täiesti normaalse inimesena, käib sulle nüüd nii hullusti närvidele, et mõnikord tahaks tema eest lihtsalt karjudes metsa joosta. Miks see nii on ja mida teha, kui sa oma lapse isa varjugi ei kannata?

Mis seda põhjustab?

Kõigepealt hinga kohe täitsa rahulikult — sa ei ole ainus! Väga paljudele naistele on tuttav see tunne, kui beebi on sündinud, hormoonid möllavad täistuuridel ja kogu selle uue segaduse ja harjumise keskel on abikaasast rohkem tüli kui tulu. Ja iga tema väikseimgi liigutus ajab kohutavalt närvi. Üks ema tunnistab, et ta oleks peaaegu mõistuse kaotanud, kui läks õhtul kapist komme võtma ja avastas, et mees oli terve paki tühjaks söönud ning jätnud talle ainult kaks pisikest komminärakat. „Sel hetkel tundsin, et ma tahaks talle lausa füüsiliselt haiget teha, sest olin nii vihane. Ja seda kõike ainult kahe tühise kommi pärast…” imestab ta nüüd isegi. Teine värske ema meenutab, et ükskõik, mida mees paari nädala jooksul pärast sünnitust tegi, kõik tundus vale, ajas närvi, nutma või karjuma. Ka siis, kui mees tegelikult püüdis aidata ja tahtis kasulik olla.

Dr. Shoshana Bennett, kes on sünnitusjärgse depressiooni kohta kirjutanud raamatu Postpartum Depression for Dummies, teab, et selline olukord on beebiperedes vägagi tavaline. Emadel, nagu juba öeldud, hormoonid möllavad, keha käitub väga kummaliselt ja ootamatult, tõenäoliselt ka valutab altpoolt, rinnad pritsivad piima välja ja tulitavad piimapaisust, lisaks tuleb hakkama saada lohutamatult nutva beebiga ja kui sinna juurde lisada veel segaduses noor isa, kes ei tea, kuidas istuda ja astuda ning mida peaks selle üürgava pambuga pihta hakkama, jookseb emal juhe täiesti kokku.

Ja mees saab kogu ema frustratsiooni enda kaela sel lihtsal põhjusel, et pisikese abitu beebi peale karjuda tundub kohatu, kuid oma emotsioone enda sees hoida pole võimalik. Masendust ja abitust tekitavad ka paljud levinud müüdid emaduse kohta. See, et tita tõesti nutab palju ja mõnikord polegi teda võimalik lohutada, see, et ema ei jõua algul isegi duši alla, rääkimata koristamisest või toidu valmistamisest ja see, et ka mehe jaoks ei jätku enam aega ega tähelepanu, tulevad mõnele naisele täieliku üllatusena ja tõmbavad jalad alt. Kui teleris on näha ainult õnnelikke ja naeratavaid emasid ja beebisid ning sõbrannadki kiidavad oma ingellikke lapsi taevani ega räägi midagi emaduse tõsisemast poolest, on masendus kerge tekkima. Ema tunneb tohutut süüd, kui ta vajab lapsehoidmisest pausi (kui ma oma last tõesti armastaks, siis ma ju ei tahaks temast puhkust) ja kui tal ei ole mingit soovi mehe lähenemiskatsetele vastata (kui ma oleks tõeline naine, siis mul ei oleks midagi mehega linade vahele hüppamise vastu). Ehk siis — suure osa vihast moodustab süütunne, et värske ema ei tule kõigega nii hästi toime kui ta on arvanud ja kallim on ainus inimene, kelle peal ta saab oma viha välja elada.

Kui oled selle kõige peale hoolega mõelnud ning andnud endale loa puhata ja abi küsida ning mehele suuremad kohustused nii kodus kui beebi kantseldamisel usaldad, peaksid suutma rahuneda.

Põhjuste välja selgitamine
Nagu lugesid — põhjus polegi selles, et mees on loll ja tüütu, vaid asi on tõenäoliselt hoopis sinus endas. Kui teie suhe on siiamaani korras olnud ja mees tõesti püüab anda endast parima, et sulle toeks ja abiks olla, kuid sa siiski nähvad ja turtsud talle pidevalt vastu, peaksid natuke põhjalikuma eneseanalüüsi ette võtma ning välja mõtlema, millega sa TEGELIKULT rahul ei ole.

Käi läbi need tähtsad küsimused:

Kas ma saan piisavalt puhata? Uni, mis see veel on? Kui sa pole kuid korralikult magada saanud, on tusatuju kerge tekkima. Öösiti ei pea ainult sina üleval olema ja lapsega tegelema, mähkmeid vahetada ja titat oma voodist sinu juurde sööma tuua saab mees väga hästi. Võtke öised valvekorrad üle kordamööda, nii saate mõlemad enam-vähem normaalselt magada. Sinul on ka veel see luksus, et kui beebi päeval uinub, saad sinagi pikali visata. Ja need pesemata nõud või keetmata kartulid ei tohiks sind küll selle juures takistada.

Kas ma joon piisavalt vett? Usu või ei, aga dehüdratsioon põhjustab samuti närvilisust ja ajab sind vihale. Rinnaga toites peaksid oma vedelikutarbimist eriti hoolega jälgima, sest beebi imeb sinust ju kogu vedeliku välja. Hoia klaas veega imetamise ajal alati käeulatuses.

Mida ma söön? See, et sa enam rase pole, ei tähenda, et võid nüüd oma toitumise osas järeleandmisi teha. Menüüs peab olema piisavalt kaltsiumi ja valke ning jätkuvalt peaksid vältima soolaseid valmistoite ja süsivesikurikkaid roogasid. Kolm korralikku toidukorda pluss mõned snäkid päevas hoiavad sind liikvel!

Millest ma ilma jään? Ära jää üksi koduseinte vahele konutama! Võta igal nädalal aega, et sõpradega kokku saada, ilusalongis käia või lihtsalt niisama üksinda õues jalutada või raamatut lugeda. Need asjad, mida sa varem nii väga nautisid, ei ole sulle keelatud ka nüüd, kui sa ema oled. Hoopis vastupidi — mida rohkem sa beebivälist tegevust leiad, seda rõõmsam ja rahulikum sa oled ja seda vähem on sul põhjust oma frustratsiooni kallima peal välja elada.

Kuidas toime tulla?
Hoolimata sellest, et oled end põhjalikult analüüsinud ja tead täpselt, mis su vihapurskeid põhjustab, võivad mõnikord tunded siiski üle pea kokku käia. Sel juhul anna imik isa kätte ja mine ise teise tuppa, et rahuneda. Ütlegi mehele, et vajad praegu rahu ja vaikust ning hetke, et oma tusatujust üle saada ning pane uks kahe toa vahelt kinni. Hinga sügavalt sisse ja välja ning mine tagasi alles siis, kui oled täielikult rahunenud ja valmis asju normaalse inimese kombel läbi rääkima.

Mida avatum ja vahetum on teievaheline suhtlus kogu selle raske perioodi jooksul, seda lihtsam on teil uue olukorraga toime tulla. Sul on õigus vahepeal endast välja minna, kuid iga pisemagi asja pärast kisama pista ja mehe peale turtsuda ei ole siiski mõtet — keegi ei taha koos olla tigedikuga, kes üldse normaalselt rääkida ei oska. Pea meeles ka seda, et ka mehel on praegu raske — tema ei tea samuti, mida teha või kuidas olla ja sinult ootab ta nõuandeid ja soovitusi, mitte solvanguid ja nähvamisi. Pealegi võid sa end karjudes hetkeks hästi tunda, kuid süütunne, mis sind pärast valdab, on veelgi suurem ja laastavam kui esialgne vihastamise põhjus.

Millal muret tunda?
Kui su tusatuju mõne nädala jooksul üle ei lähe ning tunned pidevalt end halvasti ja tahad nutta, võib tegu olla sünnitusjärgse depressiooniga ja see on juba tõsisem probleem, mis vajab sekkumist. Räägi kindlasti oma arsti või ämmaemandaga ja leia üles raseduskriisikeskus.

Allikas: thebump.com