Mina kui värske lapsevanem olen luti tarvitamisel tähtsaks pidanud kaht küsimust. Kas ma tahan, ­et mu laps hakkaks lutti kasutama? Ja kui olen ­otsustanud luti kasuks, siis millal olen valmis lapse sellest võõrutama? Just nimelt, kas MINA tahan ja olen valmis!

Meie perre tuli lutt suurte raskuste ja dilemmadega. Teadsin juba enne lapse sündi, et ei soovi talle lutti anda. Ent esimene kingitus, mis toodi, oli lutt. Õnneks ei olnud laps nõus seda suus hoidma. Ta isegi oksendas mõned korrad selle peale. Kui laps sai kuuekuuseks, ei jaksanud ma aga enam ta imemisisusid rinda andes täita. Nõustusin siis proovima. Mu emal õnnestus lapsele lutitamine selgeks teha ning elu läks palju rahulikumaks.

Kui laps oli aasta ja kahekuune, võõrutasin ta rinnast ja otsustasin, et kuu pärast võõrutan ka lutist. Kui see päev kätte jõudis, rääkisin abikaasaga plaani läbi. Plaan seisnes selles, et viskame ära kõik lutid, et ei tekiks soovi lapse tujudele järele anda. Öösel, kui laps lutti nõudis, ­rahustasin teda paitades või sülle võttes. Ja võõrutamine õnnestus üle ootuste lihtsalt.

Minu lutist lahtisaamise nipid oleksidki:

1. Kui last millestki võõrutad, harju kõigepealt ise selle mõttega.
2. Võõruta järk-järgult, s.t vähenda juba varem luti tarvitamist ja ära anna lapsele iga piiksatuse peale lutti kätte.
3. Lõpliku võõrutamisega on hea algust teha vahetult enne nädalavahetust (näiteks reedel), kui mõlemad vanemad on kodus ja saavad nutvat last öösel kordamööda rahustada.
4. Viska kodust ära kõik lutid, et ei tekiks endal ­kiusatust alla anda.
5. Tee lapsega koos selliseid asju, mis panevad ta lutti unustama (meie näiteks viibisime palju õues ja mänguväljakutel ning toas olles püüdsime lapsega veelgi rohkem tegelda, et tal ei tuleks lutt meelde).
Liis Remmelg

Lutt jäi Türgimaale

Meie peres kasvab kaks last: kaheksane koolijüts ning aasta ja seitsmekuune pisipiiga. Mõlemad on tõmmanud beebieas lutti, kuid eriti kirglik lutitaja oli tütretirts. Kui poja kaotas ise huvi luti vastu enne 1. sünnipäeva, siis tüdruk oli hoopis teisest puust – jonnakas ja kange ning lutt pidi raudselt temaga olema.

Kui tütar sai pooleaastaseks, oli meil kolm lutti. Mõtlesin, et kui need ära kuluvad, siis on kõik. Kuigi ­südames teadsin, et kodurahu huvides olen valmis kas või paljajalu südaööl apteeki jooksma.
Kui tirts oli aasta ja kolm kuud vana, sõitsime perega Türki reisile. Kaasa pakkisin kaks lutti. Ühe suutsime lennujaamas ära kaotada, kuid katki polnud miskit – üks oli ju alles! Kuni ühel õhtul hotellituppa jõudes avastasime õudusega, et teinegi lutt on kadunud...

Algasid paanilised otsingud – vannituba, vanaema tuba, meie tuba, voodialused, kohvrid, kotid, rõdu. ­Tulemus oli null. Järgnesid pikad jutud, kes ja millal viimati lutti nägi. Arutelud, teooriad ja mõttetu segadus! Mis parata, tuli astuda esimene samm ja tita lutita magama saada.
Õnneks oli laps päev otsa õues mänginud ja uinus uskumatult kiiresti. Kuid siis saabus öö... Sel ööl sain väga palju tipsiga mööda hotellituba jalutada ja teda kallistada, lohutada. Oli ­hale-armas vaadata, kuidas ta oma lutut taga nõudis, näidates mulle sõrmega suhu ja siis käsi laiutades.
Järgmistel päevadel tundus mulle, et mina pidin olema vapram kui beebi. Küll oli varem hea iga vigina peale lutt suhu pista. Nüüd oli lutt läinud ning varuda tuli palju kannatust ja paisid.
Tagasi Eestis, ei võtnud keegi pereliikmetest sõna lutt suhu, ja sinna meie sossu jäigi – kaugele Türgimaale. Nüüd mõtlen: hea, et niigi läks, muidu oleksin pidanud lutile sinepit määrima, et sellest lõplikult vabaneda.
Karin

Ühe lutilembese poisi lugu

Meie poeg sai lutiga sõbraks esimestel elupäevadel ja sõprus kestis kolm pikka aastat. Lutt oli tore asi, mida kasutasime julgesti pikaleveninud nutu vaigistamiseks, lapse unne suigutamiseks jmt. Kodus oli meil korraga 4–5 lutti: üks voodis, üks köögikapi peal, üks beebikotis, üks peidus ja üks lutiketi otsas.

Kui mõned vanemad ütlevad, et nende laps loobus ise lutist, siis meie peres polnud sellist õhkõrna variantigi. Kui muu osa päevast sai poiss lutita hakkama, siis magamaminek käis kindlasti lutiga, ja mida vanemaks poja sai, seda olulisem oli talle une eel “nosu”. Samuti leidis ta lutist abi haiget saades.

Esimesed korrad, kui hakkasime lutti lapselt teadlikult ära sikutama, olid vist tema 2. eluaastal, põhjuseks hirm hambaid rikkuda ja ühiskonna surve. Alustasime nagu ikka, s.t ühel päeval ütlesime lapsele, et lutt on kadunud. Esimene kord jäi ta pärast natukest nosu-­nuttu unne ja meid, vanemaid, paistis ootavat võit. Öösel ärkas ta küll mitu korda ja igatses kõva häälega lutti. Pidasime vastu 4–5 päeva. Paraku päädis asi sellega, et poiss hakkas magamajäämist kartma. Taarus, silmad kinni, toas ringi, ent kui kogemata tukkuma jäi, äratas end suure nutuga püsti. Olime oma lapse täielikku stressi ajanud!

Astusime sammu tagasi ööl, kui laps jälle luti-sooviga ärkas, lohutamatult nuttis ja keset ööd küpsist küsis. Andsime talle küpsise pihku ja nägime, kuidas isa õlal kinnisilmi nuttu tihkuv laps näris kibekiiresti nagu väike hamster küpsist, sest tahtis, et tal midagi suus oleks!
Sel hetkel tuli meil, suurtel, mõistus pähe tagasi. Andsime pojale tema nosu ja laps jäi, õnnis naeratus näol, sügavasse ning rahulikku unne. Otsustasime, et järgmine lutt-ära-aktsioon tuleb siis, kui laps on selleks ise valmis.

Elu koos lutiga kestis veel aastakese. Poiss käis lasteaias, ajas kõva häälega selget juttu ning kui kodus võimalus tekkis, pistis luti ette ja, kaval naeratus näol, nautis iga tõmmet. Lasteaias ta lutti ei kasutanud, kuid kodus torkas harjumuse pärast suhu. Paistis, et nüüd on aeg loobuda. Ühel päikselisel päeval võtsingi käärid ja lõikasin lutil tüki küljest.
Tuli lõunauni, poiss hakkas nosu otsima ja leidis katkise luti. Keeras lutikest peos, proovis suhu, tõmbas natuke ja ütles kurvalt: “See ei tööta!” Et oli väga sääserohke suvi, teatasin, et sääsebeebid tahtsid lutti endale. Meelitasin poja unne ja lubasin, et pärast otsime poest uue. Järgmisel nädalal otsis ta hoolega lutiletti, aga no ei sattunud ühtegi ette, ja nii ta kolmeaastasena lutielu maha jättiski.
Mari-Liis ja Sten (5)

Kink uuele titale

Meil laabus lutist võõrutamine üle ootuste hästi. Laps oli küll juba päris suur – kaks aastat ja neli kuud vana. Õnneks vajas ta selleks ajaks lutti ainult öösel.

Algul sai lapsele räägitud, et kui juba hambad suus on, pole lutti vaja ja et lutti imevad titad. Ega ta sellega kohe nõus polnud, aga olime järjekindlad ning päeval lihtsalt ei andnud lutti.
Kõige toredam oli aga järgmine etapp, kui meil oli rõõm minna väikese tita katsikule. Siis rääkisime lapsele, et nüüd viime luti titale, sest tal on seda väga vaja, ja et just tema saab titale selle kingi teha. Ja ta oligi õhinal nõus!

Muidugi tuli lutt õhtul kodus meelde, ja ka järgmisel õhtul, aga siis rääkisime, et tital on seda vaja. Üllatuseks laps mõistis ja talus võõrutamist küllaltki hästi.

Norra komme:
lutt piraatide kaptenile
Mina alles ootan esimest beebit, kuid üks lutist võõrutamise lugu on mul siiski jutustada. Olin aastaid tagasi Norras lapsehoidja ning minu hoolealused olid lutist priiks saanud üsna omapärasel moel. Nimelt on Norra lastele teada-tuntud muinasjututegelane – piraatide kapten Sabeltann. Seda mehist meest võibki nimetada nende võtmekujuks lutist võõrutamisel. Kristiansandis asub tema teemapark ning aardekirst, kuhu lutist loobujad oma “varanduse” jätavad. Selline tore riitus!
Siiri Erala