Pääsupojad olid juba nii suured, et tegid oma esimesi lennutiire, kuid kogunesid rõõmsa säutsumise saatel ikka pesa juurde tagasi, et avada emalt-isalt toidupalukeste saamiseks oma piimjat karva nokakesed. Ahh, kes ei heldiks sellise vaatepildi peale!

Kuid stopp. Kujutame nüüd ette, et hetkel, kui märkan, et pääsu­­­mamma on hakanud oma maimikut mutukaga kosutama, tõmbub mu nägu grimassi ja ma palun tungivalt arvestada kõrval­seisjatega, kelles stseen võib esile kutsuda seksuaalseid assotsiatsioone. Pole välistatud, et asun avalikku söötmist takistama ka füüsiliselt, näiteks heidan pääsupoegade peale teki. Võin appi kutsuda ka politsei, kes vahel pääsuemasid arreteerib. Ja tõelise eestlasena väljendaksin kindlasti ka mõnes perefoorumis valjult, mida ma sellisest barbaarsusest mõtlen.
Kui satuksid seda kõike pealt nägema, siis mida arvaksid?

Ma pakun, et:

a) oled sattunud õudus­sugemetega naljafilmi võtetele;
b) minu vaimse tervisega pole kõik korras, ja politsei omaga ka mitte;
c) sa pole veel unest ärganud.

Veidi absurdi­uudiseid

Eespool kirjeldatud reaktsioonid pole siiski unenägu. Sellist kohtlemist on kogenud imetavad emad nii meil kui ka mujal maailmas. Inimesed on planeedi Maa ainus teadaolev liik, kelle täiskasvanud takistavad emadel oma lapsi toita.

Lugesin hiljuti ühest Los Angeles Timesi kolumnist, et USAs arreteeritakse igal aastal 12 000 naist, sest nad vastasid oma beebi näljasignaalidele avalikus ruumis. Ilmselt ei laseks ma end sellest Rohke Debelaki stiilis absurdihuumori järele lõhnavast uudi­sest segada, kui ma ei teaks, et teiste seas imetamine tekitab negatiivseid tundeid ka siinsamas, minu ümber.

“Mu meelest on imetamine loomulik, kuid intiimne asi, mida pole vaja ilmtingimata kõigile igal pool demonstreerida. Bussis number 40 sõitev ema võinuks sellega küll koduni oodata,” kirjutas üks mu 50ndates eluaastates sõber Facebooki-kommentaaris. “Mina olen kaks last ära toitnud nii, et pole olnud vajadust kunstinäitusel, lapsel rind suus, ringi käia,” ütles teine, 20ndates naisterahvas.

Need mõtted ja siia sekka ka minu enda dilemmad, kus ja kui nähtavalt väljas olles last toita, panid mind küsima, miks on avalikus kohas
imetamine üldse mingi teema.

Kus läheb piir viisakuse ning vaja­duse vahel kustutada väikese inimolendi nälga? Miks me kardame näha paljast ihu imetamise käigus, kuigi rinnad – suured, väikesed, push-up rinnahoidjas, kunstlikult suurendatud ja toonusesse aetud – on meid ümbritsevas keskkonnas läbivaks visuaalseks motiiviks?

Kelmid poes?

Palusin Perel ja Kodul oma Facebooki-lehel uurida, millist suhtumist on ajakirja lugejad avalikult imetades kohanud. Naiste sõnul esineb otseseid halvasti ütlemisi harva, kuid pika pilguga on vaadatud küll, eriti kui laps on vanem kui aastane.

See-eest lendavad ventiilid eest internetifoorumites. Üks ema tunnistas, et temale piisas kurjade kommentaaride lugemisest, et avalikku imetamist igal juhul vältida. Üldist suhtumist peegeldab osalt ka see, et Pere ja Kodu lugejatest (ilmselt ka ise emad) tervelt 7% peab imetamist aktsepteeritavaks vaid privaatses tsoonis.

“Eesti ühiskonna suhtumine rinnaga toitmisse on vastuoluline,” kommenteerib Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu juhatuse liige Kairit Raudpuu. “Kui kõne all on beebi toitmise viis, siis üldiselt pooldatakse lapse rinnaga toitmist. Samas arvatakse, et imetama peab varjatult ja rinnalapse ema peab oma käike täpselt planeerima, et jõuda imetamise ajaks sobivasse kohta.”

Neli aastat tagasi avaldas Postimees artikli, milles kirjeldati seika, kuidas naine jäi beebitarvete poes mängunurga toolis oma kaheksakuuse beebi imetamisega vanemale müüjannale “vahele” nagu koerust teinud kooli­klutt. Müüja väitis, et nende kaupluses on imetamine keelatud. Tema sõnul võis naise käitumine teistele klientidele, eriti meesterahvastele, põhjustada šoki.

“Küsisin temalt, kas asjalood oleksid teisiti, kui annaksin oma lapsele toitu lutipudelist. Sain vastuseks, et lutipudel on jah teine asi,” räägib loo peatege­lane Eeva-Liisa Sibul. Kui naine esitas järele­pärimise poeketi juhatajale, selgus, et antud nurgake oligi just sellisteks toiminguteks sisustatud ja müüjanna väljendas oma isiklikku suhtumist. Eeva-Liisa reageeris juhtumile, pöördudes ajalehe toimetusse, kuna soovis, et ka teised naised teaksid: mitte kellelgi pole õigust imetamist keelata.

Uudsed masinad ja Preili Kombekus

Läbi ajaloo on ema-lapse suhe põhinenud instinktidel. Tehnoloogia areng 20. sajandil ja uued ideed häälestasid selle aga hoopis teisele sagedusele. Näiteks jagati USAs pärast Teist maailmasõda äsjasünnitanud naistele buklette, milles soovitati bakterite kaitseks laste näo ees hoida kirurgimaski kuni kaheaastaseks saamiseni!

Samal põhjusel hakati kasutama abivahendeid, mis andsid võimaluse toita last nii, et beebi suu ei puutuks kokku ema rinnaga. I. M. Gaskini raamatust “Ina May’s Guide to Breast­feeding” võib lugeda, et 1910. aastal leiutati “antipiinlikkustundeseade” – raske metallraamiga nahast rinnahoidja, kust väljusid nibude kohalt kummist voolikud, mille teises otsas olid kunstnibud –, et emad saaksid imetada avalikus kohas ilma häbitundeta.

Keegi ei tea, kui palju neid imetamiskonstruktsioone kasutada jõuti, kuid tolle aja meditsiiniõed pidasid vajalikuks hoiatada, et kõikvõimalikud kummist toitmisvoolikud on õigupoolest beebikillerid, sest neid on võimatu puhtana hoida.

Loomulik imetamissuhe välistati koos uue tavaga lahutada sünnitus­majades emad oma lastest. Hoo sai sisse ka kunstpiima tootmine ja promomine ning paljude naiste kuulutamine imetamisvõimetuks, millesse kaasati edukalt ka meditsiinitöötajaid – ja kahjuks kaasatakse veel tänagi.

Pole kahtlust, et sõnumeid rinnaga toitmise vajalikkusest on hägustanud ka lääneühiskonda imbunud pseudo­tagasihoidlikkus, mida võib eriti jõuliselt kohata USAs. Näiteks üks sealne tuntud etiketikirjanik Judith Martin, keda teatakse ka kui Miss Mannersit (Preili Kombekus), on ühes raamatus kirjutanud, et emad ei tohiks mitte kunagi rinnaga toita last ruumis, kus viibib teisi inimesi – isegi mitte oma kodus.

Ka Ameerika populaarse jutusõu juht ja psühholoog Dr Phil on oma telesaates käsitlenud avalikku imetamist kui teistele põhjendamatut närvikulu tekitavat käitumist. Samuti ilmestab sealset võõrandunud meelelaadi fakt, et 28 osariiki on pidanud võtma emade ja laste kaitseks vastu avalikus kohas imetamist lubavad seadused. Paljudel rinnalaste emadel on selle seaduse väljatrükid alati kotis kaasas.

Hello Titty!

Põhjuseid, miks imetamist näha ei taheta, on erinevaid. Olen märganud, et tihti heidavad kriitikanooli just vanemad naised. “Nende ajal olid ju asjad teisiti,” arutleb “tabamuse” saanud Eeva-Liisa Sibul. “Vähestel õnnestus range toitmisrežiimi kiuste imetamissuhe välja kujundada ja seda säilitada. Võib-olla kriibib hinge?”

Huvitaval kombel heidavad rinna välgutamist ette ka teised imetavad emad. Tavaliselt on need naised ise toonud ohvreid, et lapse toitmine toimuks alati magamistoas.
Tuntud toitumisspetsialist ja imetamise pooldaja Gabrielle Palmer on nimetanud ka üht veidi ootamatut põhjust. Ta ütleb, et osasid mehi võib kuskil alateadvuse sopis häirida imetamine kui võimudemonstratsioon – rinnaga saab toita vaid naine. Kui nende võimekas naiskolleeg suudab teha korraga karjääri ja olla edukas ka bioloogilistes rollides, võib see meestes tuska tekitada.
Leidub inimesi, kellele on vastuvõetamatu, et beebile antakse süüa vedelikku, mida toodab kellegi keha – nad peavad kehasekreete ebapuhtaks. Ja on neid, kes arvavad, et rinnad on oma olemuselt ennekõike seksuaalsed.

Rinnad on tõesti meie kultuuris seksuaalobjekti staatuses, pannes paljusid unustama, et lisaks kaunile vormile on need esmajärjekorras siiski piimanäärmed, mille ülesanne on varustada last toiduga. Rinnad võivad erutada, kuid seda võivad teha ka jalad, huuled, kael… Enamikus kul­tuurides muuseas ei etenda rinnad suguliselt ahvatlevat rolli. Näiteks beduiinide seas, kus naisel peab olema kaetud isegi nägu, võetakse lapse toitmiseks rinnad burka alt välja ka tihedalt täistuubitud bussis.

Mõnedes maades kütab mehi üles hoopis šortsides naine, nii nagu viktoriaanlikul Inglismaal lükkasid härrade peades erootilisi fantaasialõngu veerema paljastatud pahkluud. Muide, ka äärmiselt puritaanlikul Inglismaal toitsid auväärt naised oma lapsukesi isegi kirikutes, nii nagu on seda 15. sajandi jooksul teinud madonnad lugematutel kristlikel maalidel.

Selles kontekstis tundub ju lausa mõistusevastane, et tänases Eestis, kus rindadega müüakse autokõlareid, õlut ja ihupesu, kus teles jookseb kelmikas reklaamklipp, milles näitleja Jaak Prints ja lauljanna Marju Länik räägivad (r)hinnaalandusest, kus kesklinna rõivapoe vaateaknal kalambuuritseb T-särk “Hello Titty”, kus isegi kõigi laste lemmikut Lottet kehastava Gerly Padari dekoltee naisteajakirja kaanel “paneb sügavalt järele mõtlema”, võib keegi arvata, et imetav ema avalikus ruumis on kohatu.

Imetavate emade festival

On teaduslikult kinnitatud, et kui emad ei tunne end teiste ees imetades mugavalt, lõpetavad nad tõenäoliselt lapsele rinna andmise varakult ära. Meil kõigil on tähtis mõista, et see mäng käib aga pisikese inimese tervise arvelt, sest rinnapiim on parim haiguste ennetaja. See on lapsele hädavajalik ning sealjuures ka ohutuim toiduaine.

“Kuuma ilmaga imetamist edasi lükates tekib lausa otsene vedelikupuuduse oht,” valgustab Kairit Raudpuu. “Ka pole ohutu asendada väljas imetamine lutipudelist toitmisega. Siin on mitu tahku, millest tähtsaim on toidu kvaliteet. Lutipudelis kaasas kantav väljalüpstud rinnapiim, nagu tegelikult ka piimasegu, võib kergesti rikneda. On lapsi, kellele seedeprobleemide tekkeks piisab ka vaid üks kord antud kunstpiimasegust. Niisiis pole mõistlik asendada lapse toitu selleks, et avalikku imetamist igal juhul vältida.”

Kuigi meie kaubamajadesse ja ostu­keskustesse on tekkimas mugavaid ema-lapse tubasid, pole need Kairiti arvates ühiskonna toetuse aspektist ikkagi nii olulised kui üldine suhtumine. “Ma ei propageeri avalikku imetamist kui midagi eraldiseisvat, vaid lapse õigust saada parimat võimalikku toitu. Et laps seda igal tema poolt valitud hetkel saaks, kuulub lihtsalt imetamise füsioloogia juurde.”
Kui lähtuda lisaks ka riigi huvist, siis naiste töö- ja pereelu ühitamise ideaal ei kõla kuidagi kokku avaliku imetamise piiramisega mingite moraali­reeglite abil. Ja vähe mõeldakse ka niipidi, et lapsele pikalt rinna andmine on ökoloogiline ning aitab tulevikus kokku hoida kümneid, kui mitte sadu tuhandeid eurosid tervishoiukuludelt.

Mõni aeg tagasi Kopenhaagenis külas olles tundus mulle, et linnas on käimas imetavate emade festival. Nad jäid silma pargipinkidel, peente ostukeskuste puhketoolidel, restoranisaalides. Mõned kasutasid katteriiet, teised mitte. Möödakäijad ei jäänud neid uskmatult jõllitama, see oli lihtsalt normaalne.

Kui rääkisin sellest vastloodud Rinnapiimaga toitmise edendamise Eesti komitee juhi Adik Leviniga, võttis ta kokku: “Meid on kasvatatud teisiti, kuid on aeg kompleksidest vabaneda.” Ilmselt ei saagi meie ühiskond imetamisfoobiast teisiti lahti, kui vaid piisavalt tihti imetavat rinda nähes. Sellisest “hirmuga” kohtumise teraapiast võidavad kõik.