Me kolmekesi tuleme...

Vaikus. Kuidas siis nii? Kujutasin ette, et kolmikute kisa kostab juba ukse taha ära. Tuppa astudes kuulen aga tasast nahinat, luti krudinat ja kella tiksumist – Anni, Liisa ja Jakob söövad. Ema on võtnud Liisa sülle, sest tema on kolmest kõige isutum, vahib ringi ja nihverdab parema meelega. Anni ja Jakob on diivanil teine teisel pool ema patjade najal ning imevad iseseisvalt kumbki oma lutipudelist. Kui pudelid on poole peale jõudnud, paneb ema naeratava Liisa turvahälli ja hakkab kordamööda teisi lapsi “mulksule” võtma. Ikka üks sülle, mulks välja, tagasi sööma. Teine sülle, mulks välja, tagasi sööma.

“Nüüd on nendega juba palju lihtsam,” tunnistab nelja lapse ema Meeli Põldma (27), kasutades ära üürikest hingetõmbepausi. “Kaks esimest kuud toitsin lapsi rinnaga. Iga kolme tunni tagant tahtsid vastsündinud süüa. Kuna poiss rinda võtta ei osanud – läks tissi otsas närvi, nii et minagi närvi läksin ja lõpuks olime mõlemad närvis ja tema näljas –, siis hakkasin piima välja lüpsma. Andsin ühele tüdrukule rinda, seejärel teisele tüdrukule, viimaks toitsin poissi pudelist – kokku läks kaks tundi. Tunni aja pärast algas sama trall otsast peale...”

Loodus andis toona Meelile mingi erilise energia. Tunnipikkuse pausi ajal jõudis ta koristada, pesta ja toitu keeta ning vanema poja Joosepiga mängida.
Väsimus haaras Meelit alles siis, kui kolmikud teisel elukuul haigeks jäid. Jakob jõudis Mustamäe haigla intensiivraviosakonda, kus tal diagnoositi raskekujuline bronhiit. Vaesel väikemehel puudus köhimisrefleks ja ta elu rippus juuksekarva otsas. Samal õhtul tuli emal ka Liisaga haiglasse sõita. Just siis, selle suure mure ja segaduse keskel, tundiski Meeli, kuidas piim rinnast kadus.
“Nüüd ei karda ma enam midagi,” lausub karastunud ema ohates. “Kui nad mul ainult terved oleksid! Ei kujuta ettegi, mida ma päevad läbi teeksin, kui vaid üks beebi oleks. Nagu kuurordis!”

Meeli, kelle rasedus kulges toksikoosi tõttu raskelt ja kelle lapsed sündisid keisrilõike abil 34. rasedusnädalal, näeb hoolimata pikaaegsest magamatusest välja rõõmsameelne ja kaunis. Rasedusjärgset masendust pole tal aega olnud põdeda ega mõelda selle peale, kuidas ta oma mina ja isiklikud vajadused nelja lapse kantseldamisel tagaplaanile on jäänud. “Aga ilma Vallota ma küll hakkama ei saaks,” on ta kindel. Õnneks on Meeli kõrval tugev ja toimekas, hea isa-ande ja huumorimeelega mees.
Muide, abikaasa Vallole ennustas juba tema setust vanaema, et tal saab olema neli last. Aga et neist kolm ühekorraga tulevad... seda ei osanud vanaema küll ette näha.

Äikest ja päikest

Kõik sai alguse 6. rasedusnädalal, kui Meeli ultraheliuuringusse läks. “Mis teil siin on?!” hüüatas doktor, endal nägu tõsine peas. Meeli süda jättis löögi vahele: järsku on mul lapse asemel kasvaja kõhus! “Kas te lugeda oskate?” küsis tohter, keerates ultraheliaparaadi ekraani naise poole. “Mina saan kokku kolm.”

Koduteed Tallinnast Jürisse Meeli ei mäleta. Nii ehmunud oli ta kuuldud uudisest. Kui ta kolmikutest mehele rääkis, ei suutnud too esialgu uskuda – ehk arst luges siiski valesti kokku?
Kui Vallo ja Meeli 20. rasedusnädalal uuesti ultrahelisse läksid, oli isa põhimureks see, et kolme lapse seas vähemalt üks tüdrukutirts oleks. Oligi tüdruk. Ja teine veel ka. Omaette looduse imeks peavad arstid ja noored vanemad seda, et kõik kolm on erimunamitmikud, nii et igal lapsel on oma nägu ja tegu.

Liisa on kõige õrnem ja rahulikum tita, helge ja naeruhimuline. Anni seevastu on tugeva kondiga, range olemise ja kõva häälega. Jakob on beebidest suurim... aga ka kõige õrnem, nagu mehed ikka.

“Anni ja Jakob üürgavad ühtmoodi hästi,” kirjeldab ema. “Õhtuti paneme teleka mängima ja keerame hääle ära. Vaatame subtiitritega filmi, sest omavahel rääkida ei saa.” On juhtunud sedagi, et kõik neli, kaasa arvatud Joosep, korraga nutma hakkavad. Siis hüüab Vallo üle laste kisa naisele: “Meeli, kas sellist elu me tahtsimegi?” Ja Meeli hüüab vastu: “Tagasiteed meil ei ole!” Huumor aitab plahvatusohtlikust olukorrast üle saada.

Meeli ei jõua ära oodata, mil ta tüdrukud ükskord juba nii suureks kasvavad, et rääkima hakkavad. “Kui huvitav see võib olla!” unistab ta särasilmi. “Siis saan ma kahe tütrega saunas käia ja Vallo läheb koos oma poistega.”

Kuidas kolmikute vanemad toime tulevad?

Kolmekohalise titevankri said Põldmad küll ühest Itaalia tehasest soodsa hinnaga, aga igapäevase söögi, ravimite, riiete ja mänguasjade pealt keegi hinnaalandust ei tee. Ehk annab riik omalt poolt hoidja või mikrobussi või toetab rahaga?
Tuleb välja, et toetabki – korra kvartalis 1340 krooniga. Lapsehoidjat on Vallo ja Meeli omal käel otsinud, kuid leidmine on olnud keeruline. Niipea kui kuuldakse, et peres on kolmikud, jääb tehing pooleli.  

Hiljaaegu õnnestus Põldmadel siiski käed lüüa neiuga, kes on paraja palga eest nõus mõnel korral nädalas koristamas käima. “Kui veel üheks päevaks nädalas lapsehoidja leiaksime...” unistab Meeli, “oleksin eluga rahul. Saaksin trenni, massaaži, käiksin kiirustamata poes.” Läbipõlemise vältimiseks oleks see hädavajalik.

“Kui haletseksin ennast ja mõtleksin, et oh-ma-vaene, tulekski lõpuks masendus peale,” ütleb Meeli leebe pilguga oma silmaterasid silmitsedes. “Aga ma parem mõtlen nii: isegi kui nad praegu palju karjuvad, ja homme karjuvad ka, siis ikkagi liigume sinnapoole, et elu läheb päev-päevalt kergemaks.”

PÄEV KOLMIKUTEGA
6.00 Jakob, Liisa ja Anni hakkavad unes nihverdama. See ajab ema ärkvele – aeg on tõusta ja vesi sooja panna. Kui piimasegud valmis, võtab Meeli lapsed ükshaaval voodist, mähib kuivaks ja hakkab söötma.
6.30 Kahene Joosep ja isa Vallo, kes magavad kõrvaltoas, ärkavad. Suur venna tuleb rõõmsa müdinaga magamistuppa, hüüdes: “Emme, emme, tita kalli, tita kalli!”
8.30 Meeli saadab pere vanemad mehed teele – abikaasa tööle, Joosepi hoidjatädi juurde. Seejärel meisterdab kiiruga endale ühe võileiva ja veedab viis minutit kohvi juues.
9.00 Pärast hommikusööki tukkuma jäänud titad ärkavad. Ema paneb nad turvahälli. Nüüd on mahti toimetada: koristada eelmisest päevast maha jäänud korralagedus. Panna pesu pesema, suhelda lastega.
10.30 Kolmikud hakkavad süüa nõudma. Ema viib hällid kööki. Ise hakkab samas kartuleid koorima ja õhtust ahjupraadi ette valmistama. Hiljem ei pruugi selleks aega jääda.
12.00 Kõik kolm, Anni, Liisa ja Jakob, vigisevad ja vääksuvad segakooris. “Mis te nutate, emme läheb teil niimoodi halliks...” ütleb Meeli ja talle meenub, et titadele tuleb gaasirohtu anda. Niipea kui Jakob magusa rohutilga suhu saab, läheb ta laup jälle siledaks, nagu oleks kõik probleemid korraga lahenduse leidnud.
14.00 Lõunasöök. Seejärel mähkima: esimene, teine, kolmas. Nüüd kõigile kolmele esimene kiht sipukaid-kampsuneid selga. Seejärel otsast peale, nii et ka teine kiht õueriideid selga saab.
14.30 Meeli haarab Liisa turvahällil sangast ja veab selle trepist alla. Jooksuga üles, järgmine turvahäll alla. Siis kolmas tiir. Kõik titad on nagu käsu peale oma kombekates tukkuma jäänud. Meeli veeretab trepist alla muruplatsile Itaaliast tellitud kärurongi ning paneb iga lapse oma lahtrisse. Head und!
15.00 Päeva mõnusaim aeg on käes. Imikud magavad õues, ema saab toas toimetada. Virn puhast pesu ootab triikimist. Kui töö tehtud, keedab Meeli endale tassitäie kanget kohvi. Läheb toob postkastist Postimehe ära. Aga lugema hakata ei jõua, sest telefon heliseb. “Tere, Kersti, tore, et helistasid...” Meeli õde Kersti on Põldmade pere mitmel korral
kriisiolukorrast välja aidanud. Nooruke tädi tuleb kolmikute hoidmisega toime.
17.00 Kärus akna all on käginat kuulda. Kohale tõtates näeb Meeli, et Anni on luti suust välja ajanud ja nõuab nuttes tähelepanu. Lõunapaus on läbi. Meeli viib kolmikud ükshaaval tuppa.
18.00 Õhtusöök. Piim kaob pudelitest kui võluväel – värske õhk ja sügav uni on lapsed näljaseks teinud.
“Ma juba ootan, et Vallo ja Joosep koju jõuaksid,” sõnab Meeli. “Tahan kellegagi rääkida!” Allkorruselt kostabki välisukse kolksatus. Päevatööst väsinud mehed tulevad müdinal trepist üles. “Uuh, milline päev oli,” ohkab Vallo ja kirub reedeõhtuseid liiklusummikuid, mis ei lasknud varem koju jõuda. “Emme, kalli, emme, sülle,” hüüab Joosep. Meeli paneb Liisa sülest, et vanemale vennale ruumi teha.
20.00 Mis viga kolmikutel, neil on punud täis, aga ema, isa ja vanem vend on veel näljased. Pere koguneb söögituppa. Ahjust võetakse praad, pliidilt kartulid. Anni, Liisa ja Jakob istuvad hällides köögilaua kõrval maas ning on sööjatele publikuks. Võib vaid kujutleda, kuidas näeb Põldma pere õhtusöök välja mõne kuu pärast, kui kolmikud tahket toitu sööma hakkavad: kolm linnupoega, nokad pärani, ootavad, et ema neile suhu pistaks...
20.30 Aeg vanni teha. Kõik käib kui sisseõlitatult: ema võtab põnnil riided seljast, isa peseb, Joosep aitab titale sooja vett kõhule kühveldada. Vallo annab Meelile puhta lapse, vastu saab musta. Meeli paneb pestud lapse riidesse ning hakkab kohe kolmandat lahti koorima. “Pesupäev on meil nagu spordipäev,” kommenteerib Vallo.
21.30 Hiline õhtusöök. Liisa on Meeli, Anni Vallo süles ning Jakob nahistab omaette süüa. Teda assisteerib Joosep, kes aeg-ajalt vennale mõnda oma mänguautot pakub või läikivast autoajakirjast pilte näitab. Vendade vahel valitseb solidaarsus. Joosep ei jõua ära oodata, mil Jakobist talle ükskord mängukaaslane saab.
23.00 Kõik kolm on mähitud, söödetud ja saunapäevast roidunud. Anni ja Liisa puhkavad ühes, Jakob teises titevoodis. “Peagi peame kolmanda ostma,” ütleb Vallo. Meeli hakkab lutipudeleid pesema, sest öiseks söötmiseks peab kõik valmis olema. Ees ootab lohutav öö, mil noor ema saab juba kolm-neli tundi ühtejutti puhata.