Meie voodisaaga

Esimesel hommikul sünnitusmajas ärgates tunnistasin tõtt kaisus nohiseva lapsega. Jah, meil oli suure aseme kõrvale toodud küll pisike titavoodi, kuid mõtlesin, et algul ööl võiks ta ju minu juures soojas olla. Tonksasin kõrval magava mehe üles: “Hei, me peame lapsele voodi ostma, homme saame sünnitusmajast välja!” Selle peale virgus temagi: “Õigus jah! Ma lähen linna peale otsima.” Ja läinud ta oligi, peaaegu joostes.

Saatuse tahtel sündis Marta Maria 30. detsembril. Voodiotsimise tipphetked langesid ajale, mil kõik normaalsed poed olid suletud ning paljud telefonidki levist väljas. Värske issi tegi, mis suutis. Pärast kangelaslikke pingutusi tuttavate-tuttavate kaudu voodit leida tuli ta tagasi perepalati sooja rüppe ja seal me taas magasime, kolmekesi kobaras.

Kui koju saime, ootas meid pulkadega voodi koos äsjaostetud madratsi ja tekikesega. Õhtuse magamamineku ajal tõstsin uinunud lapse tema oma asemele. Tal ei olnud selle vastu midagi, aga minul endal ei tulnud mõnda aega und. Tunnistasin läbi ööhämaruse paistvat kõrvalvoodit. Ma ei suutnud rahuneda, kui laps oli nii kaugel! Kahe tunni pärast ärkasin võpatades tita ähkimise peale, kust juba tulevased nutunoodid kuulda. Loomulikult võtsin ta seepeale suurde voodisse...

Ja sinna ta jäi, kokku kuueks kuuks. Vaid mõnikord harva tõstsime uinunud tüdruku võrevoodisse ning vahel mängis ta seal päeval oma leludega. Tudeerisin internetis hoolega koosmagamise plusse ja miinuseid ning jõudsin järeldusele, et selles küsimuses on olemas kaks erinevat koolkonda, mitte aga üht kindlat tõde.

Ühest küljest väidetakse, et lapse kõrval magades võib talle peale keerata või siis oma suletekiga ta ära lämmatada. Teisalt näitavad uuringud, et imiku äkksurma tuleb kõrvuti magades ette üliharva. Ilmselt on see seotud lapse hingamisrütmiga, mida ema alateadlikult kontrollib – ka magamise ajal. Minu sisetunne pooldas igatahes teist varianti, mida kasutavad ka kõik loodusrahvad. Ainukese ettevaatusabinõuna harjutasin meid magama nii, et lina, tekk ja küünarnukid oleksid kaugel lapse näost.

Aga ühel hetkel polnud sellest enam küllalt. See hetk polnud õnneks liiga dramaatiline – ikka veel on Marta Maria minu tutvuskonnas ainuke laps, kes pole kordagi voodist alla kukkunud. Tal oli õnne: ühel pärastlõunal uinakust ärgates veeretas ta end voodi ja võrevoodi vahelisse prakku, kus padi polsterduseks ees.

Jah, tuli tunnistada meeliülendavat ajaloolist hetke – meie laps on asunud roomajate ridadesse ning enam ei ole turvaline teda üksi vanemate voodisse jätta. Sellele tõdemusele järgnes minu kõige raskem öö pärast lapse sünnitamist. Tüdruk imetatud, magama uinutatud, tasakesi meie sängist üles tõstetud... ning ärkvel ta on! Vaatab mind oma unisel, veidi torssis moel ja hakkab vigisema. Ega’s midagi, laps tagasi meie voodisse, rind suhu ja läheme uuele ringile.

Kahe tunni pärast on selge, et minul ja Marta Marial on väga sarnased iseloomud. Oleme põhimõttekindlad inimesed, kes niisama lihtsalt järele ei anna. Mina olen pähe võtnud, et tahan lapse saada võrevoodisse, ja tema on otsustanud, et ta ei nõustu sellega. Hetkel, kui lõpuks ometi naudin triumfi ning hiilin oma voodi poole, teeb ta taas silmad lahti ja hakkab nördinult protestima.
Ja just siis, kui taas kord üles äratatud isa uniselt arutles, kas ei peaks mitte paariks hommikueelseks tunniks teise tuppa diivanile kolima, et enne tööleminekut veidigi puhata saaks... Just siis, kui olin, nutt kurgus, titevoodi-plaanist loobumas, jäi laps mu süles magama nagu nott. Ega ärganud ka hetkel, mil ta võrevoodisse asetasin. Minu võit!

Kui poolteist tundi hiljem Marta Maria nutukisa peale üles ärkasin, olin suures segaduses – kes siis ikkagi võitis ja mida? Nägu pisaraist märg ja ise üleni värisemas, surus laps end minu vastu, kui ma ta sülle võtsin ning me koos suurde sooja abieluvoodisse pugesime. Seal sai ta hetke rinda ja magas seejärel kuni keskhommikuni.

Siiani olin harjunud uhkusega kõigile küsijatele vastama, et meie imik “magab terve öö”. Tõepoolest, pugesime koos sängi kella üheteist paiku ja ärkasime seitsme ajal. Nüüd, kui üritasin tüdrukut õhtuti tema voodisse saada ning ärkasin iga öö ta nutu peale, küsisin endalt: mis tegelikult oli toimunud sel ajal, kui me ühes voodis magasime? Kas ta tõesti põõnutas kaheksa tundi järjest, tundes minu lõhna ja sooja ihu enda läheduses? Või olin ma, poolmagades ja enese teadmata, teda öösiti toitnud?

Nädal aega tegelesin ööst öösse suurprojektiga “Marta Maria oma voodisse”. Lõpuks olin sellest nii väsinud, et jäime jälle magama suures sängis, tema minu rinna otsas.

Mida teha? Internetist ja ajakirjadest olin lugenud kõikvõimalikke nippe, kuidas last uinutada, öötoidust võõrutada, vanemate voodist välja saada. Seda varianti, milleni ma aga järgmisel päeval hetkelise mõttevälgatuse ajel jõudsin, polnud ma kusagilt lugenud. Nimelt: kuna laps just oma voodisse tõstmise ajal üles ärkab, siis miks ma ei võiks proovida teda seal toita?

Asetasin tüdruku võrevoodisse ja ronisin ise järele. Palju ruumi seal pole, aga ühele keskmist mõõtu naisterahvale piisavalt selleks, et lapsega, kõhud vastakuti, ära mahtuda. Isegi kaks erinevat poosi on võimalikud: ühel puhul kägaras, teisel juhul jalad sirutatud üle voodi jalutsi.

Sellest välkideest peale algas meie magamise saagas helgem periood – liikumine uue tasandi poole “magab terve öö, ja oma voodis”. Ma ei tea täpselt, kui palju seitsmekuune maailmast aru saab, aga kui temaga õhtuti koos – nagu silgud pütis – voodit jagame, näen ma tema silmis teatud vandeseltslust: emme on ka siin, järelikult on see päris tore koht! Võibolla on ta tasapisi leppimas, et magama tuleb jääda ilma minu lõhnata. Nii nagu mina olen harjunud olema öösiti temast kaugemal. Pealegi on ta kehaliselt edasi arenenud ja varahommikul unest ärgates ei pea ta enam igavusest nutma, vaid võib harjutada näiteks pulkade najal püsti tõusmist.

Nõndamoodi oleme me, kaks kanget, saavutanud omavahel kokkuleppe: magamamineku ajaks ronin tema voodisse, ja kui ta on mu rinna otsas uinunud, vabastan end salamisi. Isegi kui ta seepeale korraks silmad lahti teeb, paneb ta need kinni tagasi ega pahanda. Ja muide, titevoodist aegluubis välja ronimine on emale päris hea kõhulihaste harjutus!