18aastane Katrin on üks neist, kelle õpingutes pärast põhikooli düsleksia tõttu paus tekkis. Heidame ema Kairi abiga pilgu Katrini lapsepõlve, kus terane pilk võib tähele panna märke lapse omapärast. Just nimelt omapärast, sest düsleksia ei ole haigus.

Ema ei mäleta, et tütar oleks hiljem rääkima hakanud, küll aga on tal meeles see, et laps pudistas üsna kaua. Tirts vahetas ära nii häälikuid kui silpe, näiteks n-i asemel oli m – “minu mimi” – ja arbuus oli pikka aega “abuuser”. See jäi siiski vanusesse, kus pudikeel oli ema meelest veel eakohane.

Peretuttavale torkas aga silma, et laps rääkis kuidagi huvitavalt, justkui luuletades: näiteks “Ma lähen õue” asemel “Ma õue lähen”.

Katrini kõne on praegugi oma­pärane. Tema sõnavara on rikkalik ja ilmekas, kuid jutt ei voola ühtlaselt, vaid on kohmakas ja pikaldane. Ta ütleb midagi, siis mõtleb, seejärel tuleb mõtteid tra-ta-taa nagu paisu tagant, siis jälle mõttepaus... Kohati – seda esineb küll ka paljudel teis­tel inimestel – võib ta alustada juttu kuskilt keskelt, nii et kuulajal on tükk tegemist, et aru saada, millest rää­gitakse.

Tagasi vaadates oli ema meelest kõige imelikum see, et Katrin oli juba üsna vana, kui ta lõpuks aru sai, et arvuti ei ole “arvut”, et suvi tuleb kevade järel ja sügis suve järel ning et kõik neli aastaaega teevad kokku aasta. Tähed olid Katrinil selged juba enne kooli, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ta vaatas ära ainult sõna alguse ja hakkas siis sarnase algusega sõnu pakkuma.

“Minu ema rääkis kogu aeg, et sa tegeled oma lapsega liiga vähe. Tundsin pikka aega kohutavat süüd, et äkki tõesti. Mõiste düsleksia jõudis minuni alles mõnda aega tagasi. Ja alles nüüd saan ma aru, et meie peres on see geneetiline. Minu tehnilise kõrgharidusega äi laseb abi­kaasal alati tähtsamad kirjad üle vaadata ja veel siiamaani räägib ta “progleemist” ega tee kuulmise abil vahet Margnal ja Mardnal.”

Mida räägivad asjatundjad?

Eripedagoogika magister Kadi Lukanenok kinnitab, et kõik need varased märgid – kõnehäired, üldistamise ja seoste loomise ning järjestamise raskus – viitavad võimalikule düsleksiale. Laps õpib küll selgeks üksikud mõisted, näiteks tass ja taldrik, aga ta ei saa aru, et nende kohta saab üldistades öelda “nõud” – tema ütleb: nendega süüakse.

Miks see nii on? Sest lapsel on keeleliste nüansside mõistmine ja õppimine raske.
Kuid mitte ainult! Need lapsed on ka käeliselt kohmakad. Neuroloog ja neuropsühholoog Anneli Kolk soovitab teha pallipüüdmise testi: laps viskab palli õhku ja enne, kui ta selle uuesti kinni püüab, peab ta jõudma käsi plaksutada. Düsleksia riskiga koolieelik seda ei suuda.
Eripedagoog, dotsent Ene Mägi ütleb, et üks kindel märk on seegi, kui laps ajab kaua vasaku ja parema poole segamini ega oska veel koolieas kingapaelu siduda – düslektikule on liigutused, mis käivad üle keskjoone, tohutult rasked.

Düsleksiat arvatakse olevat umbes 0,3%-l inimestest ja seda võib ette tulla igas peres – ka seal, kus laps on hoitud ja õpetatud. Väga paljudel juhtudel on mõjutajaks siiski ka keskkond, sest nagu ütleb Ene Mägi: “Kui laps on ilma jäänud vanemate toest, on ta lihtsalt õnnetu ning see, kuidas loetakse või kirjutatakse, pole talle üldse oluline.”
Kui kõik muud mõjutajad kaasa arvata, võib nn düslektikute hulk ulatuda isegi 30%-ni.

Igal aastal suvetöö

Kuna Katrini ema ei teadnud tollal düsleksiast midagi, tuli esimesel kooliaastal šokk: tüdruk ei osanud õigekirja. G, b, d ja k, p, t olid lootusetult segamini. Vähe sellest, kuigi liitmine-lahutamine ja korrutamine-jagamine läksid enam-vähem, olid sõnalised ja igasugused loogikaülesanded täielik null.

Kadi Lukanenok ütleb, et düsleksia korral ongi lapsel lisaks lugemis- ja kirjutamisraskustele tihti probleeme ka arvutamisega. Kolme aastaga, mis Katrin logopeedi juures käis, sai ta kirjutamisega enam-vähem rea peale – praegu kirjutab ta vigadeta. Aga mida aeg edasi, seda raskemaks läks tal teistes ainetes.

Ema õppis tütrega koos põhikooli lõpuni, kuid alates neljandast klassist oli neiu ikka igal aastal suvetööl: matemaatikas, inglise keeles, keemias, geograafias, ajaloos. Arusaamine, et on olemas aeg enne Kristust ja peale Kristust, et on olemas maailmajaod ja riigid… kõike seda oli tüdrukul tohutult keeruline mõista.

“Ma otsisin tollal meeleheitlikult gloobust, sest mul oli tunne, et ta ei saa muidu mitte kunagi aru maakerast. Talle tuli kõik hästi täpselt lahti seletada ja ma tõesti pingutasin, et aru saada, mis pidi temal need seosed tekivad. Koolis olin ma sagedane külaline ja pidin alalõpmata kuulma, et sellise lapse koht ei ole tavakoolis.”

Suure vaevaga lõpetas Katrin põhikooli, kuid kaugemale ei jõudnud. Kadi Lukanenok on aga seda meelt, et kui laps ei õpi nii, nagu koolis on harjutud õpetama, siis peaksime üritama teda õpetada sel moel, nagu tema õpib. Oleks hea, kui me suudaksime last aidata juba lasteaias, sest muidu raskused kuhjuvad ning kaob igasugune moti­vat­sioon.

Enesehinnang ongi selliste inimeste kõige valusam koht, sest kui oled juba lasteaias jäänud tunnustuseta, lähed kooli teadmisega, et oled teistest kehvem.
 
Tagasihoidlikkusest depressioonini

Katrin on soe, hooliv ja äärmiselt tagasihoidlik tüdruk. Kuid juba siis, kui tal ei olnud põhjust ennast häbeneda, oli ta väga enesekindlusetu. Pärast seda, kui Katrinil üheksanda klassi järel kool katki jäi, peitis ta end piltlikult öeldes luku taha. Ta ei käinud kusagil, ei suhelnud kellegagi. Istus toas, joonistas ja voolis.

Erinevalt tüüpilisest düslektikust oli Katrin juba väikesest peast käeliselt osav ja käis mitmetes kunstiringides. Kuna neiu on andekas ja tema kunstihuvi suur, leiti talle viimaks sobiv kutsekool, kus lugemine, kirjutamine ning arvutamine ei ole A ja O. Kui hästi läheb, ehk õnnestub tulevikus kunsti ka edasi õppida.

“Kõige raskem vanus oli 15–17, kus tütar oli tõelises depressioonis. Minu roll oli tema eneseteadvust tõsta, aga see oli raske. Nüüd on Katrini silmad üle pika aja taas säramas,” ütleb ema.
 
Mis sellistest lastest saab?

Ene Mägi: “Filoloogia teaduskonda nad ei sobi, kiirlugejaks ei saa ja ka kirjavead võivad jääda kogu eluks. Aga selline laps ei pea ilmtingimata pürgima ülikooli – kuigi igas lugupeetud Ameerika ülikoolis saavad õppida ka düslektikutest tudengid –, vaid tegelema alaga, mis talle sobib. Düslektikud võivad olla väga andekad kunstis, tantsus, spor­dis, muusikas, fotograafias või tehnika alal.

MIDA LAPSEEAS TÄHELE PANNA?

Varaseid düsleksia märke on palju.

Kõne iseärasused:
• Laps ei hakka õigel ajal lalisema ja koogama. Ta hakkab hilja rääkima ning räägib kaua ebaselgelt, pudikeeles.
• Ta asendab, jätab ära, lisab või paigutab ümber häälikuid ja silpe.
• Tal on raskusi sõnadest häälikute ja silpide leidmisega, samuti riimide leidmisega.

Kõne mõistmise iseärasused:
• Lapsel on raskusi sõnade äratundmise ja uute sõnade õppimisega.
• Ta ajab segi kõlaliselt sarnaseid sõnu.
• Ta näeb vaeva numbrite, tähestiku, nädalapäevade, aastaaegade õppimisel.
Tajude, peenmotoorika iseärasused
• Lapsel on raskusi terviku ja selle osade tajumisega ning suuruste mõistmisega.
• Ta ei orienteeru pooltes (vasak-parem) ja suundades. Keeruline on ka orienteerumine ruumis ja paberilehel.
• Raskused aja tajumisel.

Mälu ja mõtlemise iseärasused:
• Raskused sõnalise info tabamisel, töötlemisel ja säilitamisel.
Kui vanemal on väikseimgi kahtlus, et lapsel võib olla düsleksia, peaks temaga võimalikult vara logopeedi juurde minema.

Düsleksia põhjus peitub ajus

1896. aastal kirjeldas Inglise arst Morgan esmakordselt düsleksiat poisil, kes oli muidu väga andekas, kuid kohutavalt kehva lugemisoskusega. Tol ajal nimetati seda sõnapimeduseks, sest arvati, et laps ei näe sõnu. Tegelikult pole pimedusega sel puhul midagi pistmist.
Ühtset düsleksia tekkemehhanismi pole siiani suudetud selgitada. Anneli Kolk toob välja kolm levinumat teooriat.

1. Laps ei analüüsi häälikuid ja tal on väga raske viia kokku sõnade kõla nende tähenduse, grammatika ja õigekirjaga, samuti ühendada häälikut ja tähte.

2. Nägemisinfo töötlemine kuklasagaras jääb puudulikuks. Ühtlasi ei liigu info normaalselt edasi kiirusagarasse, kus eristatakse kiirkorras sõnas leiduvaid tähti. Põhjuseks on ajukeskuste vahelised kehvad ühendused. Häire seostub eelkõige parema ajupoolkeraga.

3. Nii kuulmis- kui ka nägemisinfo töötlemine on aeglane. See on tingitud aju arengu omapärast – närvirakud ei ole piisavalt küpsed ega võimelised lühikesi kiirelt vahelduvaid stiimuleid töötlema.

On perekondi, kus düsleksiat on kergemal või raskemal kujul igas põlvkonnas. Arvatakse, et sel juhul võib tegemist olla päriliku rasvhapete ainevahetuse häirega. Miskipärast on düsleksiat poistel neli korda rohkem kui tüdrukutel, sagedamini esineb seda ka vasakukäeliste hulgas.

Kuidas last arendada

• Räägi lapsega alati, kui olete koos. Räägi talle arusaadavate lausetega sellest, mida sa vaatad ja mida laps vaatab. Lase lapsel endal rääkida sellest, mida ta parasjagu teeb või on varem teinud.

• Mängi lapsega mänge, mis on talle jõukohased. Tasapisi võid samade mänguasjadega ette võtta ka keerukamaid mänge. Mängi nii, et laps näeks, mida sa teed, ning loo olukord, kus laps saaks sinu tegevust ette aimata. Olulised on ka rollimängud.

• Mängi lapsega erinevaid lauamänge – nii saab ta aru, et mängureeglid võivad olla erinevad. Sellised mängud nagu doominod, pusled ja mosaiigid õpetavad last konstrueerima, mis omakorda aitab kaasa lugemisoskuse omandamisele.

• Muuda raamatute vaatamine ja lugemine vastastikku huvipakkuvaks. Osuta tegelastele, asjadele ja tegevustele, millest parasjagu räägite. Lase lapsel lõpetada laused või teha riime, lase tal luua loole uus lõpp.

• Loe ja räägi lapsele jutte iga päev. Näita käega lugemise suunda ja sõnu, mida sa loed.

• Arenda lapse keelelisi oskusi, mängi sõnamänge.

• Kasuta lastelaule, liisusalme ja luuletusi, tee nende juurde liigutusi. Aita lapsel viia kokku häälikut ja tähte.

• Juhi lapse tähelepanu ümbritsevatele kirjadele ning loe neid koos lapsega.