„Mul on selline teooria, et mida lühem nabanöör on, seda lähemal tahab laps ka hiljem emale olla,“ räägib nelja lapse ema Marge. „Laps lihtsalt ei suuda kaugemale minna.“ Sellele mõttele viis ta asjaolu, et tema klammerduvad lapsed olid nii lühikese nabanööriga, et ulatusid vaevu kõhule. Samas iseseisvamatest lastest ühel jagus nabanööri nii kaela ümber keerdumiseks kui mujalegi.

Sellele teooriale on raske kinnitust leida, sest enamusel emadest pole mitte mingit informatsiooni nabanööri pikkuse kohta. „Või selle kohta, kas nabanöör üldse oli,“ naerab kahe poja ema Virve.

Ühes uurimuses mõõdeti tuhandet nabanööri ja otsiti, kas nabanööri pikkusel võiks olla seost lapse soo või kaaluga, kuid mingit seost ei leitud.  Märgiti ära, et lühim nabanöör oli kõigest 24 cm pikk ja pikim sellest koguni meetri jagu pikem. Nabanööri keskmine pikkus oli 64 sentimeetrit ja enim nabanööre jäi vahemikku 50-60 sentimeetrit.

„Selle järgi tundub, nagu minu emmekate nabanöör pole midagi eriti lühikest,“ hämmastub Marge. „40 cm olid need ikka ära. Samas kui tavaliseks pikkuseks on 55 cm ja tavaliselt on lapsed küllaltki ema küljes kinni ja õnnetud või isegi haiged, kui peavad emast lahus olema, siis võib sel teoorial isegi alust olla,“ arutleb ta edasi.

Seitsme lapse ema ning aastaid sünnitoetajana tegutsenud Merje Luuk pole mingit seost nabanööri pikkuse ja lapse lähedusvajaduse osas märganud. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus ei esine ühtegi uskumust sellest, et pikema nabanööriga on targem laps, nagu ühes USA haiglas arst emale ütles. „Mina isiklikult ei ole mingite selleteemaliste legendidega kokku puutunud,“ ütleb doktor Kai Part.

„Meil on ikka teaduspõhine meditsiin, kus nabanööriga on seotud mitmeid asjaolusid: näiteks liiga lühike nabanöör võib sünnituse käigus rebeneda või kolme asemel kahe veresoonega nabanöör jätta lapse verevaegusesse.“
Seega on maailmas vähemalt üks valdkond, mis pole legendidest umbes ja meie võime olla esimesed. Kui sel tähtsal hetkel ainult pikkust uurida meeles oleks.