Naljalaps Meribeli 3. elukuu
“Meil ei ole üldse murelaps, meil on naljalaps,” ütleb Meribeli ema Maris Kangur, kui kolmekuuseks saanud Meribelile külla minnes uurime, milliseid muresid neil vahepeal on olnud.
Naljalaps hakkas nimelt kolmandal elukuul uutmoodi lõbusasti kilkama. See juhtus esimesel kohtumisel vanavanavanaemaga. Jah, nad käisid hooldekodus külas Meribelist viis põlve vanemal esiemal, 88aastasel Niinal!
“Öeldakse ju, et väike laps ja vana inimene sobivad omavahel,” püüab Maris juhtunut mõtestada. “Meribel oli hooldekodus kogu aja rahulik, kuigi autosõidul jorises. Siis aga äkki tegi vanavanavanaemale täiesti uut naljakat häält.”
Kasulik kõhutamispadi
Igapäevaelust rääkides sõnab Maris, et Meribel hoiab küll pead, ent kõhuli ei armasta olla üle minuti-paari. Selle “raviks” leidis Maris tänuväärse abivahendi: netis pakkus üks pere oma lapsest üle jäänud kõhutamispatja. See on kaelapatja meenutava kujuga ja selle küljes on krõbinaid-kõristeid ning ka peeglike. Padja peal on Meribel nõus pikemalt kõhutama ja ringi vaatama.
Uudne on ema sõnul ka see, et Meribel suudab nüüd tükk aega omaette jutustada. Hommikuti jääb tita pärast kella viiest toitmist uuesti tuttu ja kui ta kaheksa-üheksa paiku ärkab, ei kostagi kohe kisa. Ema, kes on selleks ajaks juba tõusnud, kuulab imestusega, et laps suudab iseendaga kuni pool tundi jutustada, enne kui tal igav hakkab.
Seevastu mõni tegevus meeldib Meribelile varasemast vähem. Üks selline on autosõit. “Näiteks poodi minna on mul juba päris raske: kohe turvahälli istudes hakkab laps jorisema ja teeb seda seni, kui hällist välja saab. Poes veedetud aja on ta täiesti rahulik, aga nii kui autosse tagasi läheme – jälle jorin,” kirjeldab ema. Ta oletab, et lapsele ei meeldi kuuma ilmaga autos valitsev palavus. Aga mis teha, konditsioneeri ei taha ju ka sisse lülitada…
Edasi loe värskest ajakirjast Pere ja Kodu
