Nutt vabastab stressist

Kui siiamaani on arvatud, et imikud nutavad peamiselt gaasi­valude tõttu, siis praegu­ levib aina enam uskumus, et tegu on hoopiski beebi närvikava arenguga. Veelgi enam, raamatu „Nutt ja jonnihood“ autor Aletha J. Solter usub, et nutu põhjustaja on stress. Kindlasti küsite, mis stress saab olla imikul?

Kui veidi järele mõtleme, saame aru, et tema stress võib tuleneda näiteks päevarutiini sekkumisest, ­emast lahusolekust, liiga paljudest mulje­test või suurenenud lärmist. Solter usub, et nutt on loomulik stressi väljaelamise mehhanism, mis võimaldab lastel üle saada nutule eelnenud masendavate kogemuste mõjust. „Nutt ema turvalises kaisus on teraapiline,“ väidab Solter.

„Olen oma lapse puhul märganud, et näiteks päevakava muutused toovad õhtul kaasa nutuhoo. Kui olin tita ära toitnud ja mähkme vahetanud, põhjustas lapse nutt kogu peres väikse­mat sorti paanika: kust tal ometi valutab?“ kirjeldab Mariann Pikkur, praegu neljakuuse pisitütre Laura ema. „Ma ise olin mures, mehest rääkimata,“ lisab ta. Sõbranna soovitusel luges Mariann Solteri raamatut ning sai abi.

Emmedel pinged maha!

Solter toob raamatus näite imikute väärkohtlemisest Inglismaal ja Austraalias: neljal juhtumil viiest vallandas vanemate vägivallahoo just lapse­ põhjendamatu nutt. Kui ema on teinud kõik, et beebi ei nutaks, sealhulgas teda pikka aega iga hinna eest vaigistada üritanud, kuid beebi ikka ei rahune, tekib vanemal kihk last lüüa, n-ö karistada. Ka lapse hilisemas eas lähevad vanemad endast välja, kui laps nutab arusaamatul põhjusel.

Mariann sai aga raamatust teada, et nutvat beebit ei peagi tingimata maha rahustama – vastupidi, beebil (ja ka suurematel lastel) tuleb lasta stress välja elada. Oluline on aga meeles pidada, et üksnes lapsevanema kaisus nutetud nutt mõjub beebile teraapiliselt.

„Raamatu autor võttis minult pinge maha – ma ei arva praegu, et olen vilets ema, kui mul ei õnnestu Laura nuttu vaigistada. Kogesin omal nahal, et kui olin tal lasknud nutta, oli ta pärast seda rahulikum ja rõõmus. Kui aga maha rahustasin, jäi ta pikaks ajaks virilaks,“ tõdeb Mariann.

Tema arvates ongi oluline, kui vanemad saaksid lahti läbi­kukkumise tundest, siis jääb ka emadel-isadel stressi märksa vähemaks. Eriti raske on vanematel, kelle perre sünnib esimene laps – kogemuste puudumine ja pideva nutu talumine tekitavad sundmõtte, et nad on lapsevanematena ebaõnnestunud, alatine pinge peres põhjustab ka omavahelisi tülisid.

Nutt kui ravivahend

Tänu raamatule märkas Mariann sama mustrit ka vanema­ poja käitumises. „Solter kirjutab, et nutmise vajadus kruvib­ lapses nii üles, et nutt vallandub ühel hetkel täiesti mõttetul põhjusel. Olen märganud, et minu koolieelik on samuti vahel halvas tujus ning ketrab end seni üles, kuni pisarad viimaks purskuvad. Pärast nuttu on ta stressist ­vabanenud ja nutu põhjus unustatud,“ möönab Mariann.

Solter nimetab sellelaadset käitumist katkise küpsise ­fenomeniks – kui annate halvas tujus lapsele karbist viima­se küpsise, mis pole enam terve, ning laps ei ole sellega rahul, vallandub tugev jonnihoog. Kui nutt on möödas, saate aru, et katkine küpsis ei olnud tegelik põhjus – see oli pelgalt päästik, et halvas tujus lapse jonn vabaneks. Kui nutt jääb nutmata, põhjustab see omakorda päev läbi kestva virisemise, mida on isegi raskem taluda kui äkilist ning kiirelt mööduvat raevuhoogu. Kui laps viriseb, võib olla põhjuseks, et ta ei julge nutta, kuna ei tunne end turvaliselt.

„Sellisel puhul ei tohiks läheneda lapsele­ sõnadega, ­et mehed ei nuta või suured lapsed ei nuta, pigem innustada nutma, et masendus lapsest välja saaks,“ soovitab Mariann.
Pisikese Laura puhul meenutab Mariann, et algul oli nutu­tamine endalegi väga raske, eriti siis, kui laps end hingetuks karjus. „Ta nuttis kogu kehaga, nii et lausa hing jäi kinni. Ma hoidsin teda tugevasti kaisus ja vaatasin talle silma. Olin tema jaoks kohal ja kuulasin aktiivselt. Peagi nutt rauges ja halb tuju oligi unustatud. Peale selle magas Laura rahulikult terve öö.“
Kõige suurem võit on aga Solteri hinnangul see, et nii­viisi toimides tekib lapse ja lapsevanema vahel terveks eluks turvaline kiindumussuhe.

Juhiseid emotsionaalse turvatunde loomiseks

1. Pakkuge lastele rohkelt füüsilist lähedust. Beebi võib olla päeval ema kaisus kandelinas ning magada ka vanematega ühes voodis.

2. Pöörake lastele rohkelt teadlikku­ tähelepanu. Iga laps peaks saa­ma oma aja, mil vanem kuulub ainult talle. Sellal laske lapsel algatada tegevusi, mida tema soovib. Beebi puhul võite seda aega kasutada ka näiteks võimlemiseks.

3. Kuulake laste juttu tähelepanelikult. Rääkige nendega sama keskendunult nagu teise täiskasvanuga. Tunnustage ja aktsepteerige nende tundeid. Beebide puhul mõjub vanema soojal toonil räägitud jutt rahustavalt ning teeb nad heatujuliseks. Juba mõnekuused beebid hakkavad vastu „vestlema“.

4. Kui lapsed nutavad või raevutsevad, olge nende läheduses ja neile toeks. Pöörake neile tähelepanu.

5. Tegelge iseenda tugevate emotsioonidega vastutus­tundlikult – andke endale aru, mida tunnete ja teete, kui laps jonnib.

Allikas: A. J. Solter, „Nutt ja jonnihood“, Väike Vanker 2007.