Öised taktikad
Nii ütleb USA Notre Dame’i ülikooli unelaboratooriumi juhataja professor James McKenna. Lääne kultuur on maailmas ainus, kus lapsi peab õpetama uinuma, lisab ta. Järgnev refereering põhineb professor McKenna intervjuul ajakirjale Kaks Plus.
Kaisus kergem uni
Kaisulapsed magavad kergemat und kui üksi magajad. Ema keha on titale justkui mõõdupuu, nii sätib laps oma hingamise temaga samasse rütmi. Kaisus magajad mõjutavad üksteise unetsükleid ja äratavad teineteist vastastikku öö jooksul korduvalt – seetõttu võib nii ema kui lapse uni koos magades olla üsna lünklik.
On leitud, et kaisulapsed viibivad rohkem REM-unes, mis on väljapuhkamiseks hädavajalik, üksi magajad aga mitte-REM-unes. Une sügavust mõjutab seegi, et perevoodis magavad lapsed saavad enamasti rinnapiima, mis uinutab lapse kergemasse unne kui piimaasendaja.
Kerge uni on vähemalt esimestel elukuudel beebi jaoks tähtis. Mõnede uurijate meelest võib kaisus magamine kaitsta last hällisurma eest. Beebi esimeste elukuude ajal äratavad ema ja laps teineteist üsna regulaarselt 1,5–2 tunni pikkuste vaheaegade tagant. McKenna ütleb, et see on oluline kohanemine, mis takistab last vajumast liiga pikaks ajaks liiga sügavasse unne – beebi ärkamismehhanismid ei toimi veel korralikult ja kui teda sügavas unes olles tabab hingamisseisak, ei pruugi ta suuta unest ärgata. Hällisurm on praktiliselt tundmatu kultuurides, kus ema võtab lapse oma kaissu, ei suitseta ja annab beebile rinda, ütleb McKenna.
Suurem osa antropoloogidest usub, et väikesed lapsed peavad magama ema kõrval. Ema-lapse koosmagamine on välja kujunenud evolutsiooni käigus ja seda võiks käsitleda äärmiselt praktilise nähtusena: nii saavad emad ka une ajal pakkuda väikestele kaitset, sooja ja toitu. McKenna järgi on üksi magamine ja eriti üksi uinumine üsna uus leiutis, millega titade bioloogiline arenguprogramm pole veel jõudnud kohaneda.
Evolutsiooni vaatevinklist on lapsed, kes häälekalt üksi uinumise vastu protestivad, bioloogiliselt ja emotsionaalselt väga arenenud: nad astuvad vastu nende elu ähvardavale olukorrale ja proovivad nuttes äratada ema tähelepanu. Selles mõttes on nn liivakellameetod, kus lapsel lastakse tsüklite kaupa üksi nutta, vastupidisel seisukohal: karjuvat mudilast ei peeta siin arenenuks, vaid manipuleerijaks ja kohanemisvõimetuks.
Iga laps magab oma und
Kuigi McKenna kaitseb kaisulapsi, ei pea ta üksi magamist valeks. Tema meelest peab vanemail olema võimalus valida just nende perele sobiv variant, korraldada magamine nii, nagu olud lubavad, või muuta seda lapse kasvamist mööda.
Eelnev ei vajakski justkui eraldi rõhutamist, kuid tegelikkuses tunnetavad emad tihti survet panna laps üksi magama. “Pane laps eraldi, siis saad ise magada ja magab ka laps rahulikumalt,” ütleb vanaema. “Oi, aga minu poeg on nii iseseisev – hakkas juba kolmekuuselt oma voodis magama!” viskab sõbranna. Mees on hommikul tusane, sest pisike niheles ega lasknud magada…
Emade teine mure on, et laps magaks kogu öö. On levinud usk, et pooleaastane on küps terve öö ärkamata magama. McKenna arvab, et see ei ole lapse bioloogiline vajadus, vaid kultuuriline sund. Tema sõnul on imiku uni sama individuaalne kui täiskasvanutel. Enamik lapsi hakkab tema sõnul ilma ärkamata öö läbi magama 2–3aastaselt, kuid mõned ärkavad öösiti veel ka koolilapsena. Oma voodis uinuma õpetatud lapsed suudavad kiiremini pikki uneperioode järjest magada, kaisulastel võtab selle oskuse omandamine rohkem aega.
Müüdid ja uurimused
McKenna sõnul soosib lääne kultuuriruum müüti, mille järgi üksi magamine soodustab laste varast iseseisvumist. Sel väitel pole teaduslikku põhja. Kalifornia ülikoolis tehtud uuringute järgi on mudilased, kes vanemate kaisus magavad, päeval mängudes iseseisvamad ja avatumad kui nende oma voodis magavad eakaaslased.
Teised uurimused näitavad, et üksi magavatel lastel on rohkem hirme ning halvem stressitaluvus kui kaisulastel. McKenna uuringute järgi on perevoodis magavatel lastel ka madalam stressihormoonide tase ja nad nutavad vähem, kuna ema saab neid kiiresti rahustada.
Kuid eelnev pole üleskutse lapsed kaissu magama võtta. Tähtis on, et iga laps ja ema saaks oma unetaktikaid sättida just nii, nagu talle sobib, mitte ümbruskonna meelevaldsete ootuste järgi.
KAS VÕIB KAISUS MAGADA?
Valentin Sander, lasteneuroloog
Mis puutub uuringutesse à la “rinnapiima saajad on targemad kui kunsttoidul olijad” või “kaisus magajate emotsionaalne intelligentsus on kõrgem kui üksi magajatel”, siis enamasti neil uuringutel suurt teaduslikku väärtust pole ja oleks üsna rumal neid tõsiselt võtta. Paarkümmend aastat tagasi võisid needsamad “uurijad”, kes praegu rinnapiima ausäraga ümbritsevad, pidada imetamist kuriteoks inimsoo vastu.
Aga üldiselt McKenna mõtted mulle päris meeldisid. On selge, et alati oskavad teised inimesed meie lapsi tunduvalt paremini kasvatada kui meie ise, kuid mina soovitaksin küll ämma, ema või sõbranna arvamust ignoreerida, kui see enda sisetundele vastu käib.
Selge, et sündides kaob lühikese hetkega väikese inimese ümbert turvaline keskkond ja seda üleminekut taluvad imikud väga erinevalt. Tõepoolest, need lapsed, kes magavad sünnist alates üksi, on sagedamini võimelised terve öö näiliselt ärkamata magama. Kuid uuringud näitavad, et ka nemad ärkavad mitmeid kordi öö jooksul lühikeseks ajaks unest. Kaisus magajatel tunneb ema selle lihtsalt lapse otsivate liigutuste ja hingamise muutuse järgi ära.
Kui laps ärkab sageli öösel nutuga, on ema psüühika seisukohalt kindlasti mõistlik lapse kaisus magamise soovi arvesse võtta. Meenutavad ju katsed last ebaturvalise keskkonnaga harjutada lõppeks vägisi lugu mustlasest, kes püüdis oma hobust näljaga harjutada. Nii et idee lasta lapsel karjuda lootuses, et küll ta sellest varsti ise loobub, võib teostuda, kuid samas lapse hilisemale psüühilisele arengule vägagi ebasoodsalt mõjuda.
Kindlasti pole see üleskutse kõiki lapsi kaissu võtta. Vastupidi, ilmselt on õige, et me algul vähemalt proovime last harjutada tema enda voodiga. Kui see ei õnnestu, siis aga unustage sugulaste nõuanded ja kasvatusega saadud kultuurilised tõekspidamised. Ainus, mida tuleks kohe arvestada, on see, et teil ei pruugi õnnestuda last oma voodist ära saada ka siis, kui ta on 4–5aastane.
Ning veel üks tähelepanek, mis veenab mind jääma samale arvamusele ka 15 aasta pärast: nendes kultuurides, kus magatakse kaisus, on lapsed üldiselt rõõmsameelsed ja nutavad vähe.
