Kell hakkab pool kaheksa saama, kui doktor Reedik seisab juba lastepalatis ja küsitleb Karli ema. Karl, kaks nädalat vana, tuli öösel. Palavikuga. Reedik kuulab ema, märgib tähtsad asjad kalendermärkmikku. Tähtsaid asju on nii palju, et ta on jõudnud nendega juba juulikuu kohale.
Haiglas olevad emmed magavad veel, kui Reedik “oma” lastele juba esimese tiiru peale teeb. Täna on tal neid üheksa. Kõigi nimed on tohtril peas ja nimepidi ta nende poole ka pöördub. Põhimõtte küsimus. Vaid ühe pisipatsiendi nimi ei taha tal meeles püsida, seda peab ta iga kord piiluma, enne kui palatisse astub. Sest umbmääraselt “tita” tohter öelda ei taha.
Tunni pärast seisab Reedik ikka veel tukkuva Karli sängi ees. Mõtleb veidi ja otsustab siis: “Ei, ma vaatan ta kohe üle. Niikuinii tuleb tal söömise aeg.” Peseb käed. Kiiresti, hoolikalt. Kõditab sõrmega lapse põske. Üks silm avaneb. “Tere hommikust!” tervitab doktor poolihääli.
Seni, kuni Reedik last kuulab, on too vakka. Ägisema hakkab kohe, kui arst on lõpetanud ja üle koridori õdede laua juurde sammub.
Õdede laud
Valves olevale õele ütleb doktor: “Ta väga paha muljet ei jäta, aga midagi istub sees. Teeme talle ultraheli kohe ära. Ja röntgeni. Aga hapnikku pole vaja juurde anda.”
Õdede laud on arstile nagu kontrollpunkt. Siin peatub Reedik emade ja laste vahet joostes, siia jätab korralduste ja raviplaanide näol endast jälje, siin kuulab uudiseid, viskab mõne nalja, tõstab naiskolleegide töötuju – ja läinud ta ongi.
Carina, kuvöösist
Carina lebab intensiivravi palati kuvöösis, kaalub veidi üle kilo ja on uskumatult ilus. Reedik sõidutab tirtsu koos voodiga troopikasoojast kambrist välja. (Säng käib kuvöösist ära sama põhimõtte järgi, nagu võtaks ema plaadi ahjust. Sooja on “ahjus” 33 kraadi.) Tohter meelitab tillukest suhtlema: “Kuku! Kas kuulame, mis su kopsud teevad?” Kuulab kopse ja südant. Jääb rahule.
Kui ta Carina teisele küljele keerab, ajab tüdruk sõrmed – need on tal hästi pikad – laiali. Justkui lehvitaks oma sooja kambri ukselt. Doktor teeb talle sõrmega pai, lükkab sängi tagasi ja ütleb: “Ema on sul täna eksamil, jah? Aga oomen on ta tagasi. Sul on hästi tore ema.”
“Oomen” tähendab Reediku kõnepruugis homset päeva.
Haiglakoridoris
Mööda koridori järgmiste laste juurde marssides selgitab Reedik, et kõige suurem probleem “nendel kribu-krabudel” (loe: enneaegsetel) on kopsud. Lihas on veel nõrk ega jõua hästi hingata.
Hoogne samm, kiire kõnnak. Et doktori tempos püsida, pean pingutama. Puhketoas otsustas haiglarahvas juba ammu, et personalile tuleb pikas koridoris kiiremaks edasijõudmiseks tõukerattad muretseda. Ehk peaks selle ikka ära tegema?
Matvei ja Sebastian
Teise korruse lastepalatis on need lapsed, kes intensiivravi palati jaoks on juba liiga tublid ja tugevad, kuid kolmanda korruse ema-lapse palatite jaoks veel pisut väetid. Mütsid peas ja sond nina alla kleebitud. “Vahel kutsume neid punamütsikesteks, sest enamik mütse on meil miskipärast punased,” ütleb Reedik.
Arsti nähes elavnevad emad silmanähtavalt. Reedik kuulab üle, mitu grammi keegi hommikul sõi, annab nõu ja kiidab, kus vaja, teeb lastele pai ning tunnustab. Näiteks: “Sina oled meil ju vahva suhtleja!” või “Täitsa tragi poiss juba!”
Matvei ema uurib, millal ema-lapse palatisse saab. Reedik arutab: “Ta on ärasaamise ääre peal, aga natuke on veel niru: ei hoia hästi temperatuuri, pisut tahab hapnikku, aga… Ega venitada ka ei maksa, hea, kui saaks kohe rinnale… Emal piima on… Ja patom duumaju!”
Sest kolmandale korrusele saatmine on asi, mida tuleb hoolega kaaluda. Ühelt poolt kosub laps ema läheduses ja rinnal kõige kiiremini. Teisalt on nii tillukestele ka meditsiini abi vaja.
Teine laps on “väike Sebastian”, nagu Reedik ütleb. Ema parandab: “Ei ole väike, nüüd on juba suur!” Reedikule ema optimism väga meeldib, seda on kaugele näha. Sebastian kaalus sündides 1584 g. Ema Kätlin on temaga kogu aeg haiglas olnud, polnud nõus ära minema. Toidab ja mähib ise, proovib tillukest rinnale. Reedik arvab, et äkki saadaks nad homme üles.
“Mulle nii meeldib, kuidas doktor Reedik käib ja suhtleb lastega, paitab neid ja on hästi soe,” kiidab Kätlin, kui Reediku kitli saba juba palati ukse vahel lehvib.
Margarita ja Carita
Kolmanda korruse “suurte” enneaegsete tähtsaim ülesanne on tissist korralikult sööma õppida ja vähemalt kaks kilo täis saada. Sest siis võib vaikselt juba kojuminekule mõtlema hakata. Üks kosujatest, Margarita, pikutab voodis. Tema ema on hetkeks välja lipsanud. Reedik istub sängi veerele, ajab lapsega juttu. Ootavad kahekesi tüdruku ema. Mõnuga. Justkui polekski tohtril kiiret järgmisi lapsi üle vaatama. Justkui olekski Margarita see, kelle paitamise-kiitmise pärast tohter varahommikul Mustamäele sõitis...
Ma pole ainus, kes seda väärtuslikku tempo ja süvenemise ühendust märkab. Ühel netilehel imestab patsient: “Haiglas jäi tunne, nagu oleks meie laps Reediku ainus hool. Sama arvamust jagasid aga kümned vanemad, kelle lapse arst ta sel ajal oli.”
Teises palatis kaisutab kena blond ema oma väikest Caritat. Viimane on Downi-tüdruk, kes haiglas uuringutel, südame- ja silmaarsti juures. Ema on ööriietes, pole seda nägugi, et tahaks voodist välja tulla. Ka arst istub sängi veerele, kuulab last sealsamas, ei tõsta mähkimislauale. Ilmselt valib doktor vestluseks asendi, kus ta ei pea emale ülalt alla vaatama.
Iga jutuajamise lõpetab refrään: “Küsimusi on? / Vaprosõ jest?” Vastus varieerub vaid keeleti: “Praegu ei ole. / Pakaa net.”
Olivia, vabakäigupalatist
Vahepeal jookseb Reedik esimeselt korruselt läbi. Sinna on lastehaigla sisse seadnud päevastatsionaari palatid. Paljud enneaegsed on terve esimese eluaasta arstide teravdatud tähelepanu all, neid kutsutakse iga paari-kolme kuu tagant ennast näitama. Osa emasid saab hakkama polikliinikus, kuid need, kel käimisi rohkem, võivad end päevaks sisse seada palatisse. Selle poole Reedik pikal sammul nüüd tuhisebki.
Palatis ootab teda Olivia, Reediku aastatagune patsient. Tüdrukul läheb hästi – ta küll ei kõnni veel, aga suhtleb kenasti, käib usinasti massaažis ja on üldse tipp-topp. “Kas onule keelt ka näitad?” uurib Reedik kavala näoga. Tüdruk ajab keele suust välja. See on kenasti rullis, nagu logopeedi juures keeleharjutusi tehes.
Liisa ja Anton, üksikute palatist
Kaksikud on väikelastekodust haiglasse enneaegsete korralisele ülevaatusele saadetud. Nad on kuuekuused ja hästi ilusad. Õde-venda kuuluvad ilmselgelt kõrgtehnoloogilise meditsiini saavutuste hulka. Sündisid sügavalt enneaegsetena, üks 600grammine, teine sutike raskem. Multiprobleemsetena. Dr Liis Toome ravis neid neli kuud. Nüüd on kaksikud rõõmsad ja asjalikud. Nad ei tea veel, et narkomaanist ema loobus neist kohe pärast sünnitust.
Reedik kuulab Liisa kopse ja südant. Peab tüdrukuga dialoogi: “Eile sa pahandasid minuga, kui ma sul keelekida lõikasin. Aga täna oled selle juba unustanud. Tore oled sa. Sinust saab ükskord täitsa vahva inimene. Ja ilus plika.”
Kaksikute ümber on palju inimesi. Kõik tahavad nendega tegelda: massöör, ortopeed, füsioterapeut, Reedik, õed… Lastele silmanähtavalt meeldib, et neile tähelepanu pööratakse. Ilmselt on lastekodus tunduvalt vaiksem. “Kutsume nad siis varsti kontrolli tagasi, on lastel lõbusam ja mõjub arengule hästi!” ütleb Reedik.
Tegelikult hoiab tohter pöialt, et poiss ja tüdruk võimalikult ruttu lapsendataks. Sest esimene aasta on ülioluline. Ja et jumala eest neid lahku ei antaks – kaksikuid lahutada oleks andestamatu!
Paberid
Järgmise pooltunni veedab Reedik oma kabinetis. Ta on väga korralik: täidab kohe ära tabelid intensiivravi palati laste kohta, arvutab välja toidugrammid ja vedelikuhulgad, määrab protseduurid. “Kui on kribu-krabulane, tuleb iga gramm kirja panna. See on tähtis!” ütleb ta.
Kui Reedik mullu samal ajal Aasta Arstiks 2003 valiti, leidus tema kolleegide ja patsientide tunnustuste hulgas ka üks selline: “Heas mõttes paberimäärija: ei jäta haiguslugude kirjutamist viimasele hetkele.”
Reediku kabineti riiulil seisab lapse jala- ja käejäljega kaardike. Jalajälg on umbes sama pikk kui täiskasvanud inimese sõrmusesõrm.
Karl, põletikuga
Karlil on tõusnud palavik. Ema on õnnetu. Esimest korda päeva jooksul istub Reedik õdede laua taha. Koputab sõrmega endale pähe: “Ma pean talle mingi süsteemi välja nuputama.”
Nuputab, pikalt ja põhjalikult. Järgmised kolm tundi kuluvad laste vahet joostes. Kui kell viis saab, kirjutab Reedik veel kabinetis haiguslugusid. Tükk aega kirjutab.
Ma ei tea, kas ta leidis sel õhtul aega lehitseda oma laual seisvat albumit, mis on laste pilte otsast otsani täis. Paljusid “oma” lastest mäletab doktor nime- ja nägupidi, teretab tänaval, küsib käekäigu järele. Emad mäletavad Reedikut ka. “Emmede süda on rahul, kui doktor Reedik on majas,” nagu ütles üks tänulik enneaegse lapse ema doktorit iseloomustades.
