"Etteütlusega polegi olukord kõige hullem," arvab Tartu Karlova gümnaasiumi emakeeleõpetaja Katrin Raidma, "seal on ju küsimus peamiselt grammatikareeglites ja neid ikka tundides harjutatakse. Kõige kehvem on lause moodustamise oskus - kirjanditesse pannakse kirja kõnekeelt, ei tajuta lause piiri. Mõni kirjutab lause nii, nagu mõte veereb, ja kui mingil hetkel tuleb talle pähe, et kuskile peaks tegema pausi, siis sinnasamasse ta selle punkti paneb."

Keele muutumine on loomulik

Selles loos ei kavatse ma välja teha laste ja noorte kõnepruuki tungivatest anglitsismidest. Ka keeleteadlased on inglise keelest tulnud laenude osas üsna rahulikud, viidates faktile, et paljud meie keeles end mugavalt tundvad sõnad on tegelikult ammu unustatud laenud. Võtkem kas või sõna raamat - selle laenasime ammustel aegadel venelastelt, nende sõnast gramota. Ka roppuste levik pole minu teema. Osa keeleinimesi ütleb, et ingliskeelne fuck ei sisalda eesti inimese öelduna mitte roppu sisu, vaid on lihtsalt südametäiega öeldud häälikuühend. Iga keel muutub, see on loomulik. Kui ta ei muutuks, oleks ta surnud.

Mu näpud vajutavad siin kirglikult täheklahve selle pärast, et meie laste ja noorukite suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus lonkab kahte jalga. Midagi pole teha, inimesel on vaja elus moodustada teistele arusaadavaid lauseid. Kui ta kirjutab, peaks tema tekst olema loogiline, viisakas ja kirjavigadeta. Ja kui ta räägib, peaksid tema suust tulema laused, mitte ühe-kahesõnalised reklaamhüüded.

Sest kui oma mõtet korralikult ei sõnastata, jääb ka mõte poolikuks, ei saa päris enda omaks, laseb liugu võõrastel mõtetel.

Hakitus tungib keelekasutusse

Mõni aeg tagasi istusin bussis paari nii arvata 14aastase mehepoja ees. Kahe ja poole tunnise sõidu ajal vahetasid nad teineteisega lauseid stiilis "ilge jama", "buss sakib sajaga", "igav" jne. Aga nad ei pidanudki teineteisega mõtteid vahetama. Neil olid loomulikult mobiilid ja poisid sisustasid koosolemise sellega, et tegid tundmatutele numbritele tüngakõnesid.

Isegi neis kõnedes tarvitatavate lausete puhul ei hakanud nad jalgratast leiutama, vaid kasutasid käepäraseid, meediast tuttavaid valmispakette. Näiteks: "Te olete võitnud Bingo lotoga miljon krooni" või "Metsast leiti laip. See on teie laps."

Õpetaja Raidma lisab siia tavapärase pildi põhikooli vahetunnist: õpilased on koridoris, kõrvaklapid peas, juhtmeidpidi mobiili külge aheldatud. Omavahelist suhtlust asendavad üle egomuusika lendavad paroolid. Kel muusikat telefonis pole, näpib niisama klahve või mängib.

Nigela väljendusoskuse põhjusi ei pea otsima kaugelt.

• Ilukirjandust loetakse vähe. Igas kodus polegi enam raamatuid (ma mõtlen siin ilukirjandust, mitte käsi- ja kokaraamatuid või sajaks otstarbeks mõeldud tarbijapiibleid), tööga hõivatud vanemad ei pruugi ka ise jõuda lugeda. Pole haruldane, kui gümnaasiumiõpilane nimetab lemmikraamatuks näiteks "Mahtra sõja" - midagi õpetaja soovitatud kirjandusest.

• Internetis, meilides, sõnumites kasutatav keel on tohutult ökonoomne ja hakitud. Kui seni oleme vahet teinud kirja- ja kõnekeelel, siis netis on tekkinud uus keelekasutuse viis - suuline keel kirjalikus vormis. Netikeel koosneb üksikutest fraasidest ja lausejuppidest, segatuna võõrkeelse risuga. Netist on kadunud lause- ja nimealguse suurtäht.

• Väga lohakat kõnekeelt kuulevad ja näevad lapsed kõikjalt - noortesaadetest, sõpradelt, mõnest teismelistele mõeldud ajakirjast, reklaamidest. Ühiskond on keelevigade suhtes üllatavalt salliv. Aga eeskuju on ju parim kasvataja.

• Üksikute, arvutisse kiindunud laste põlvkond ei soosi omavahelist suhtlust. MSNis, sõnumites ja telefonis kasutavad nad lävimiseks samuti väga hakitud keelt.

• Koolitundides peaaegu et puudub suuline vastamine. Enamik töid tehakse kirjalikult, lünkharjutuse vormis.

Koolitund ja ühiskond

Eelneva valguses ei saa kooliõpetajat kuidagi süüdistada, miks ta lapsi korralikult kirjutama ei õpeta. "Mujalt kuuldu on nakkavam eeskuju kui õpetaja jutt," ütleb Katrin Raidma. "Ühiskond ei toeta korralikku kirja- ja kõnekeelt. Kui ainus kogemus korralikust keelest pärineb õpetaja suust, jääb lapsel sellest väheseks." Õpetaja mäletab, et pärast seda, kui teles jooksis kunagi reklaam, milles sõna efekt oli kahe f-tähega, hakkas suur osa õpilasi seda kirjutama samamoodi.

Gümnaasiumis ja põhikoolis tunde andev Katrin Raidma leiab, et algklassiõpetajad teevad ära väga suure töö. "See, mille laps algklassides selgeks saab, jääb tavaliselt püsima," ütleb ta. "Kui seal jääb mingi teema, näiteks poolitamine, segaseks, ei õpeta seda kooli lõpuni selgeks. Selles mõttes on kuritegu, et ka algklassidest on emakeeletunde vähemaks võetud."

Õpetaja on lasknud põhikooli lastel teha lühijutukesi, mida saab kohe ette lugeda. "See neile meeldib, sest jutt on lühike ja laps saab kohe tagasisidet," ütleb õpetaja. "45 minutit järjest kirjutada on 5. klassi lapselt palju nõutud. Lapsed on aja jooksul palju rahutumaks muutunud, nad ei suuda pikalt tekstile keskenduda."

Seesama rahutus on ka üks põhjusi, miks suuliselt polegi mõtet põhikooli lapsi klassi ette vastama kutsuda - õpetajat klass veel kuulab, aga omasugust kuulata on neil raske.

Kas pole seesama kehv eneseväljendusoskus seotud samuti rahutusega? Õpetaja Raidma nõustub: "Kindlasti on, ühiskonna hüsteeria istub lastes sees. Süvenemist ei nõua ükski lastesaade, kõik on harali ja hüplikud, multikad ja arvutimängud on nagu hakitud. Kui ühiskond soosiks rahu, kirjandust ja kauneid kunste, oleksid ka lapsed teistsugused."

Paar vihjet edaspidiseks

Mida siis teha, et su last ei ähvardaks kunagi oht jääda soovitud töökohast ilma vaid sellepärast, et ta ei suuda oma CVd vigadeta kirjutada või tööintervjuul end arusaadavas eesti keeles väljendada? Pakun paar ideed edasimõtlemiseks.

• Raamatud. Loe oma lapsele unejutuks ette raamatuid. Osta neid talle või laenutage koos raamatukogust. Loe ka ise, jaga lapsega oma muljeid loetust ja räägi raamatutest hästi! Seal näeb laps korralikku lauset, selle rütm ja loogika saab talle tuttavaks. (Kuigi - alati pole see seos nii üksühene. Raamatuid armastava vanema peres võib kasvada ka laps, kellele lugemine pole nii põnev. Või vähemalt pole igas vanuses põnev.)

• Räägi lapsega palju. Moodusta korralikke lauseid, kasuta kõnekujundeid, ümberütlemisi, mängi keelega, otsi sõnade äralörtsimata sünonüüme. Las laps avastab, et keel on rikas, ilus ja kauni meloodiaga. (Hm, see võib olla raske. Õhtul väsinuna ei jaksa ju vahel tõesti muud kui ühmata teismelise kombel, et tšau, pakaa, normaalselt läks, okei.)

• Ära löö käega, et arvuti vastu ei saa! Miks peaks laps hakkama järsku raamatuid lehitsema, kui sa ise istud õhtud läbi ekraani taga ning lased temalgi südamerahus ja piiranguteta sama teha. (Totaalselt arvuti vastu olla pole ka mõtet, sest see on hea töövahend. Teed aga tublit tööd, kui näitad lapsele, et arvuti kõrval on endiselt olemas muu maailm.)