"Palun-palun, tulge hoidke mu last!"

 (4)
"Palun-palun, tulge hoidke mu last!"
Unsplash / Jenna Christina

Mul on kodus kaks last, paarikuune tütar ja kahe-poolene poeg. Ja ma lihtsalt ei jaksa enam, ausõna! Annaks alla, aga ei saa nagu, peab ju laste eest hoolitsema.

Aimasin juba esimest oodates, et suurema osa ajast pean lapsega üksi toime tulema: mees töötab palju ja on natuke selle iganenud lapsed-on-naise-rida suhtumisega, kui palju ma ka ei püüdnud teda teises suunas juhtida. Aga olgu... pikapeale mõtlesin ise ka, et minul on ju spetsiaalne puhkus lapsega olemiseks ja see on minu töö kuni mees teeb "päris tööd".

Meie tütar ei olnud planeeritud, tegelikult olin üsna šokis kui teada sain, et olen uuesti rase ja natuke masenduses, sest ma juba olin nii väsinud... Kuidas ma kahe nii väikesega hakkama saan kui juba selle ühega tunnen, et olen üksinda, mees "hoiab korra silma peal", aga väga midagi lapsega ise ette ei võta jne. Pean veel lisama, et minu ema pole ka laste hoidmisest huvitatud, käib ise tööl ja elab oma teist noorust ja fab life'i: käib tantsutrennis ja kohtingutel (mu isaga läksid nad lahku ja isa nüüdseks surnud) ja on nagu leib letil, otsib uut kaaslast nagu. Vanaema-tiitel vist ei aita kaasa sellele.
Mehe vanemad elavad teises Eesti otsas. Abi pole loota. Ja õdesid mul pole, on vennad ja vennanaistele nagu ei vii, et hei, valvake last. Me pole lähedased ka.

Siis on ju lapsehoidja variant, aga sa ei anna ju kahekuust rinnalast lapsehoidjale. Poisi võiks saata, aga temaga on käed-jalad tööd täis ja ma ei tea, keda usaldada. Paras marakratt on ta ka ja samas emmekas. Ja nii ma olen siin. Vabandan, et nii äkiliselt, aga sain hingelt ära. Ma ei tea enam, mida teha, ma olen nii-nii väsinud. Jajah, õnnelik ka ja armastan oma lapsi. Aga mis minust saab?

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare