Picasso jälgedes

11- kuune Oliver Saalits sattus justkui muinasjutumaailma, kui ta läks Haldjapere loovusringi, kus lubatakse lapsel teha enneolematuid asju.

Juhendaja Mariliis Tähepõld toob suure paberirulli – nii suure, millist laps pole enne näinud – ja kutsub Oliveri seda lahti tõmbama. Oliver vaatab tädi umbusklikult, kuid mõne­minutilise veenmise peale soostub käed külge panema.

Tita istub potsti valgele lõuen­dile ja sinnasamasse kõrvale asetatakse veel üks paberileht. Nüüd näitab Mariliis poisile kollast värvi­purki ja tutvustab, kui mõnus on sealt värvi võtta ja käele plätserdada. Ka see tundub Oliverile natuke veider, kuid varsti on ta käsi juba päris kollane. Siis ilmub välja punane värvipurk ja tädi abiga muutub teine käsi punaseks.

“Kollane, punane, kollane, punane,” vaatab Oliver ühte ja teist kätt ning plaksutab neid kokku. Lapse nägu on pikaks veninud ja jääb mulje, nagu ei saaks ta aru, mis toimub. Käed pole üldse puhtad, kleepuvad imelikult, ja oh üllatust, muudavad veel värvi ka. Kollasest ja punasest võlutakse välja hoopis teistsugune toon...

“Pats, pats,” kutsub nüüd Mariliis last kätega väikesele paberile patsutama ja Oliver ei lase end kaua oodata. Vahepeal kipuvad näpud ka suhu, sest peab ju ometi kindlaks tegema, mis ainega on tegu.
Sellega aga mäng ei lõpe. Mariliis laseb poisil püsti tõusta, jalgadega punakollasel paberil tatsuda ja siis uljalt mööda suurt valget lõuendit astuda. “Ahaa,” kilkab Oliver rõõmsalt. Kunstiteos on sündinud!

Suhtlushimulised meistrid

Mariliis räägib, et titad on vahvad kunstimeistrid. Olgu näppude vahel soolatainas või värvid – kõike on mõnus katsuda, pigistada ja muidugi ka suhu pista.

“Eks siis tule tähelepanelik olla, et laps värvi sööma ei hakkaks. Aga kui emme ja lapse vahel tekib koostöö, jõuab midagi paberile ka,” naeratab Mariliis.

Paberile ei kandu värvid mitte pintsliga, vaid ikka näppudega ja mänguliste, titale tuttavate igapäevaste liigutuste abil. Lapsed patsutavad, hõõruvad, lehvitavad, plaksutavad ja teretavad. Kord on liigutused kiired, siis jälle aeglased.

Mariliis on märganud, et rohkem veel kui värvide maailm võlub lapsi seltskond. Kui kuuekuused titad istuvad rohkem emme süles ja piidlevad üksteist arglikult, siis 10–12kuused tahavad aktiivselt suhelda. “Nad tunnevad huvi absoluutselt kõige vastu ja enim üksteise vastu. Üritavad teist last katsuda, patsutada ja kui hakkavad kõndima, siis ka taga ajada.”

Mida peale värvidega plätserdamise saaks selles vanuses titadega veel ette võtta? Mariliis ütleb, et lastele meeldib väga ka rebimine. Ema rebib paberist sälgu lahti ja tita rebib edasi.
Kui selles vanuses lapsed tahavad asju põhiliselt ära võtta ja lahti tõmmata, siis tore on õppida ka vastu­pidist: pealepanekut ja kinni­patsutamist. Näiteks saab koos värviga paberile või kilele patsutada paberi-, riide- või teraviljatükke.

Ruttu pessu!

Pärast inspireerivat kunsti­tundi tuleb laps kraani alla tõsta, sest tema keha on kattunud värvilise tätoveeringuga. Pesemise järel silkab Oliver vaatama, mida huvitavat veel lastekeskuses silma hakkab.

Võrreldes meie viimase kohtumisega kaks kuud tagasi on suurim muutus see, et Oliver astub kindlalt ja kiiresti oma jalgel edasi. Enam pole vaja kuskile toetuda. “Ise tuleb ta ka osavalt diivanilt maha, tantsib ja plaksutab,” loetleb isa Tõnis Saalits (24) poja oskusi.
“Nüüd ta ainult kõnniks ja roniks,” tõdeb ema Annika Reisalu (23). Oliverile meeldib ronida voodile ja sealt edasi aknalauale. Paaril korral on ta laualt maha libisenud. “Õnneks olin lähedal ja püüdsin ta kinni.”

Samuti armastab poiss peitust mängida. Isa või ema peidavad end ära ja laps hakkab mööda tube neid otsima. Vahel keerab aga põnn pea alaspidi ja piilub vanemaid tükk aega alla vaatava koera asendist. Lõbus on ka voodis linade ja patjade vahel hullata. “Talle meeldib väga mürada, madistada ja lollitada, mängu­asjadest ta eriti ei hooli. Autod on küll lemmikud,” räägib Tõnis.
Annika enam lapsele rinda ei anna ja poiss saab piimasegu, korra ka öösel. Sööb ta juba peaaegu kõike, mida vanemadki. Viimastel päevadel on proovinud ka natuke kohupiima ja kodujuustu.
Hammaste arv on Oliveril kahekordistunud ja juba paistavad suust kuus valget kikut. Ütelda oskab laps “emme”, “aitäh” ja “kiisu”.

Järgmine kord kohtume juba nii Oliveri kui ka Stefanyga, sest titad saavad aasta vanaks ja vanemad korraldavad neile vahva sünnipäevapeo.

Piirid paika

Kui siiani oled kogu aeg beebit kiitnud – vaata, kui tubli, juba roomad, kõnnid, oskad sahtlit lahti tõmmata –, siis nüüd satub laps seoses suure liikuvusega ohtu ja talle tuleb selgeks teha, mis on õige, mis vale.

Laps peab suutma teatud piiridest aru saada. Tähtis on järjekindlus – kui seda sahtlit ei tohi avada täna, ei tohi seda teha ka homme. Kui olete lapsele kodus turvalise keskkonna loonud, on vähem ei-sid.

Allikas: lastearst Siiri Lepik

11 kuune laps
• Peaks roomama.
• Peaks oskama ennast millegi najal püsti tõmmata ja istuvasse asendisse tagasi laskuda.
• Peaks istuma sirge seljaga ilma toeta.
• Peaks tundma huvi uute asjade vastu, leidma tuttava lelu ja sellega mängima.
• Peaks asjade haaramisel sõrmi kasutama.
• Peaks aru saama, mida tähendab “ei”.
• Võiks seista ja toe najal samme teha.
• Võiks armastada seltskonda ja laliseda oma keeles.
• Võiks osutada küsitud esemele.
• Võib öelda üksikuid sõnu ja väljendada oma soove.
• Võib isegi palli veeretada.
• Võib isegi seista ja kõndida iseseisvalt.
• Võib isegi juua ise tassist.

Allikas: lastearst Siiri Lepik