Piima pole – mis edasi?

Oma last kandes oli mul üsna selge ette­kujutus, mis ees ootab. Kui saaks selle rasedusega nüüd ühele poole, siis algab ilus aeg. Sest ükskõik mis olukord on parem kui vedada oma vaalamõõtmed omandanud valutavat keha rasedate veealusesse­ massaaži, kus veeta päeva ainus tunnike, mil ei olegi nii kohutavalt ebameeldiv olla.

Sünnitus oli planeeritud helge ja ma ei välistanud ka eufoorilist rõõmu, mis mind selle protsessi ajal saadab. Ma olin nimelt näinud YouTube’is orgastilise sünnituse videoid ning tundsin ausalt öeldes natuke elevust. Perekooli otsustasin mitte minna – see kõik on ju nii loomulik. Haiglasse pakkisin kaasa targu ka Chopini plaadi, küllap mõjub see meile kõigile sünnituse ajal meeleolu tõstvalt, uskusin siiralt.

Ka imetamisest oli mul selge ettekujutus – ­parim toit lapsele on emapiim. Hea küll, kui laps oskab juba ise täislausega rinda küsida, siis on ehk pisut liialdus veel rinnaga toita, aga no vähemalt kaks esimest eluaastat on kindel emapiimamenüü.

Kohtumine tegelikkusega

Et sünnitus kulges arvatust raputavamaks, selle üle oskan vaid tagantjärele tänulik olla – see andis mulle võimaluse väga lühikese aja jooksul saada aimu oma naiivsusest. Olgu öeldud, et Chopini plaat jäi sedapuhku kotist välja otsimata.

Sel momendil, kui ma oma värske beebiga­ koju jõudsin, meeles arsti raudne keeld tõsta mida­gi raskemat kui imik ning manitsus ennast hoida, tabas mind pisut liiga terav reaalsuse ja ootus­te vaheline konflikt. Nii juhtuski, et hoolimata sellest, et laps justkui omandas imemisvõtted, tema kaal kolme esimese elunädala jooksul mitte ei tõusnud, vaid langes. See on aga vast­sündinu puhul eluohtlik.

„Ema, hakake kohe lisatoitu andma!“ tuli arsti kiire käsk, kui ta silmas minu õblukest imikut. Sel silmapilgul tundsin, et kogu maailm vajub minu ümber sõna otseses mõttes kokku. Ma olin kolm nädalat andnud endast kõik, et laps saaks süüa ja kasvada, kuid selle tulemuseks oli hoopis kaalulangus. Aga mina ju tahan oma lapsele parimat!

Rahu, ainult rahu!

Hea küll, ma pidin leppima sellega, et mu lapsel­ ei õnnestunud sündida loomulikul viisil, kuid imetamisega saan ma ju ometi hakkama. Panin­ kiiresti aja imetamisnõustaja juurde. Temaga vaatasime üheskoos üle, kuidas beebi sööb. Kõik näis pealtnäha toimivat, nõustajal ei olnudki­ midagi juurde õpetada. Mis aga ei muutunud, oli lapse kehakaal pärast söömist. Enesesüüdis­tus ja läbikukkumise tunne on sellisel puhul väga kerged tulema, olgugi et sellest on niisuguses olukorras kõige vähem kasu. Hoopis vastupidi – muremõtted viivad selle viimasegi piimatilga, mida ema organism on suutnud toota.

Nähes kodus, millise innukusega mu laps joob kunstpiima, ja tajudes sõna otseses mõttes minutitega tema kosumist ja kasvamist, ütlesin mõttes aitäh kunstpiimatootjatele. Mida pidid tundma samasuguses olukorras emad vaid mõnikümmend aastat tagasi, mil poodides ei olnud riiulid lookas eri sorti piimasegudest?! Rääkimata siis tänapäeval saada olevatest kõikvõimalikest tehnikavidinatest, alates lutipudelisoojendajast ja lõpetades rinnapumbaga.

Kodune piimalabor

Minu köök hakkas meenutama keemialaborit­ ning ma ahmisin infot kunstpiima kohta. Steriliseerisin püüdlikult kõiki luti osiseid ja nõusid pärast iga toitmiskorda. Kraadisin vett, et see oleks õige temperatuuriga, ja samal ajal palvetasin, et see väike piim, mis mul endal alles on, ikka püsiks. Meeles mõlkus tarkus, et parim toit lapsele on rinnapiim. Samuti tekitas mulle muret ammune teadmine, et tõeline side lapse ja ema vahel tekib vaid imetamisega. Praegu võin öelda, et see on legend, ja lohutada kõiki minuga sarnases olukorras olevaid emasid – side tekib lapsega koos olemisest ja tema armastamisest.

Poole aasta pärast võtsin olukorda juba märksa rahulikumalt, selleks ajaks olid nipid selged ja rütm sees. Hea asi kunstpiimaga toitmise juures on tõsiasi, et toitmist saab vajadusel delegeerida. See omakorda kinkis aga mulle võimaluse välja puhata.

Ent eks ma ikka salaja kadestasin oma sõbrannadest emasid, kellel on kogu aeg kaasas mobiilne piimaautomaat, mis pakub vajalikku­ toitu õiges koguses ja parajal temperatuuril. Mina pidin alati täpselt oma käike planeerima­ ja arvestama sellega, kas mul on võimalik luti­pudelit täita. Esimestel kuudel unesegasena öösel piimalaboriks muutunud köögis täpseid koguseid doseerida ei olnud samuti mu meelis­tegevus. Kuid mitte miski ei kaalu üles seda, et minu laps hakkas kosuma ning mina sain tagasi oma meelerahu. See aga andis mulle jõudu olla parem ema.

Põhjused, miks laps ei saa piima

• Laps haarab rinna valesti suhu ega saa seetõttu piisavalt piima kätte.
• Ema ei imeta last nii tihti ja/või nii kaua, kui vaja. Tulemusena väheneb piimaeritus, kuna rinda ei stimuleerita piisavalt.
• Probleeme võivad põhjustada ka luti imemine, pudelist toitmine või silikoonist nibukaitsmete kasutamine.
• Ema või lapse tervisemured.
• Rinnapiima kadumist võib põhjustada ema tugev ja pikaajaline stress.
• Ajutine rinnapiima vähesus võib olla tingitud lapse ­kasvuspurdist.

Mida teha, kui rinnapiima ei jätku?

Natalia Mankovskaja, imetamisnõustaja ja sünnitoetaja
Imetavatel emadel tekib vahel kahtlus, kas neil ikka jätkub oma lapsele piisavalt rinnapiima. Kui need kahtlused süvenevad (nt laps võtab kaalus vähe juurde), siis hakkavad paljud emad esimese asjana jooma või sööma midagi, mis soodustab rinnapiima teket.
Käiku lähevad köömned, puljong, mitmesugused taimeteed, must tee piimaga, õlu (alkoholi­vaba) ja isegi kondenspiim. Huvitaval kombel on igas kultuuris omad retseptid, mida emad peaksid järgima, et rinnas oleks rohkem piima. Näiteks Hiinas süüakse sel puhul kalasuppi ingveriga.
Tegelikult on kõige tõhusam otsida abi imetamisnõustajalt. Mida teeb imetamisnõustaja? Ta aitab mõista, miks on rinnapiima vähe, ja annab soovitusi, kuidas olukorda parandada. Alles pärast põhjuse selgitamist ja korrigeerimist (ema õpib last õigesti rinnale panema või tihendab imetamise kordi) võib imetamisnõustaja soovitada ka piimaeritust soodustavaid vahendeid, et kiirendada rinnapiima teket. Piimaeritusele kaasa aitavad vahendid on saadaval apteekides ravimtaimede, teesegude ja toidulisandite kujul. Laktatsiooni soodustavad preparaadid stimuleerivad nii piima teket kui ka mõjutavad piima kättesaamist rinnast. Need on kõige tõhusamad esimestel imetamisnädalatel, kui ema organism alles kohaneb uue olukorraga.

Abi loodusest

• Lambalääts – stimuleerib rinnapiima teket. Põld-lambaläätse seemneid võib lisada toidule vürtsiks. Lambalääts on väga levinud piimaeritust soodustav vahend nii Euroopas kui ka USAs, kus jahvatatud läätseseemnete kapsleid müüakse toidulisandina
• Apteegitill – suurendab piima hulka, samuti korrastab seede­tegevust (ka emal). Apteegitilli seemneid kasutatakse maitseainena või neist tehakse teed. Samal eesmärgil tarvitatakse ka köömneid.
• Ingver – soojendab; parandab piima kättesaamist rinnast, kui laps imeb.
• Mesilasema toitepiim – soodustab piima teket, stimuleerib­ ainevahetust, tõstab toonust. Mesilasema toitepiim on rikas vitamiinide ja bioloogiliselt aktiivsete ainete poolest ning aitab imetava ema organismil toime tulla suurenenud koormusega.
• Piimaerituse suurendamiseks on kasulik ema menüüsse lisada­ veel teravilju (oder, kaer, pruun riis, hirss), porgandeid, rasvast kala (lõhe), küüslauku, värskeid ürte (till, basiilik, pune), pähkleid, mandleid ja seesamiseemneid.
• Tuleb ka meeles pidada, et teatud maitsetaimed, nagu piparmünt, petersell ja salvei (viimane just eriti), võivad rinnapiima hulka vähendada.