Potile - kui vanalt?

Adanna Emily (6) ja Lucia Chioma (1) ema, inglise keele õpetaja Kristi Lõbu (29) alustas oma esimese lapse potitamist pigem emalikust vaistust, et last aidata. „Tõstsin 2,5kuuse lapse­ esimest korda poti kohale selleks, et tal oleks kergem kakada, sest mulle tundus, et pikali asendis mähkmesse kakamine oli talle vaevarikas.“

Tookord polnud Kristi kuulnud veel midagi varajase potitamise teooriast ega olnud tutvunud ühegi selleteemalise raamatuga. Kuid tasapisi tegutsedes – tõstes lapse potile alati pärast ärkamist ja kakahäda korral – sai ta Adanna täielikult mähkmetest priiks juba aasta ja ühe kuu vanuses.

Noorema tütre Lucia potitamist alustas ta juba teadlikult ja veelgi varem – siis, kui laps oli 1,5 kuud vana. Aastaseks saades Lucia mähkmeid enam ei vajanud.

Inspireerivad öised imetamised

Kristi raamatukirjutamise lugu sai alguse sellest, et üks endine klassiõde palus kirja panna, kuidas ta Adanna nii varakult potilkäijaks kasvatas. „Kuna pidasin samal ajal „igaks juhuks“ Lucia potipäevikut, lisasin kirjutisse seiku ka tema potitamisest.“ Kristi kogemuste ja juhtnööride vastu tundis peale klassiõe huvi veel üks ja teine ema ning tagasiside oli positiivne. Nii tekkis tal ühel ööl Luciat imetades mõte potitamisest raamat kirjutada. Öine imetamine osutuski Kristile väga loovaks ajaks, just öösiti mõtles ta välja suurema osa teemasid ja pähe ilmusid isegi konkreetsed laused ja tekstilõigud.

Seejärel vaatas ta läbi kogu kättesaadava inglis- ja eestikeelse kirjanduse. „Olin väga üllatunud, kui leidsin eesti keeles vaid ühe tõlkeraamatu, mis pooldab lapse „valmisoleku“ ootamist ning soovitab potitamist alustada siis, kui laps on umbes kaheaastane. Olen alati uskunud, et selles osas Eesti lapsevanemad teiste lääneriikide vanematega ei sarnane ning pigem soovitakse alustada varem.“

Mähkmetega kooli?

Viimased üheksa aastat on Kristi palju viibinud Inglismaal. Seal, nagu ka paljudes teistes lääne­riikides, oodatakse seni, kuni laps näitab ise valmisolekut potile harjutamiseks, ning lastakse lapsel endal tempot määrata. Tavaliselt alustatakse umbes kahe ja poole, vahel isegi kolme aasta vanuses. Nelja-aastased mähkmetes lapsed on lääneriikides igapäevane nähtus.

„Mitmed minu eesti tuttavad, kes elavad ­Inglismaal ja Ameerikas, on rääkinud, et kui laps lasteaeda läks, ei olnud kasvatajad nõus teda ilma mähkmeta vastu võtma. Olen nii ­tänulik Eesti lasteaedadele, kus vanemaid lapse potitamisel toetatakse ning „õnnetustesse“ rahulikult suhtutakse, paludes vaid varuriided kaasa anda.“

Eesti kodude kogemused

Tõsisemalt raamatu kirjutamist alustades pidi Kristi tõdema, et ega Eesti lapsevane­mate potitamisharjumuste kohta just palju teada ole. Nii otsustas ta ise vanemaid küsitleda. Küsimustikku levitas ta alguses Facebooki ja seejärel lasteaedade listide kaudu.

Ise käis ta, diktofon ja märkmik käes, kodukandis ringi ja uuris emade mälestusi, kuidas vanasti lapsi potile harjutati. „Vestlesin kokku 20 naisega vanuses 48–88 aastat. Seejärel külastasin poode,­ et koguda vajalik info pissipottide, prill-laudade,­ astmete, mähkmete, potitreeningupükste, aluspükste jms kohta. Lõpuks asusin otsima­ emasid, kes oleksid nõus oma potitamise lugu teistega jagama.“

Küsitlusele tuli ühtekokku üle 500 vastuse. Kristi mainib, et kaks lasteaeda üllatasid teda eriti, üks heas ja teine halvas mõttes. „Tapa lasteaia Pisipõnn juhataja pakkus välja, et võib küsitluse mõnele vanemale paberkandjal edastada. Seega printisin küsitlused välja ning saatsin need postiga temale, tema tagastas need täidetuna. Halvas mõttes üllatas mind üks Tallinna lasteaed, mille juhataja saatis mulle väga solvava e-kirja, mille lõpus ütles, et tema oma lasteaia lapsevanematele küsitluse linki ei edasta.“

Miks sa oma last piinad?

Töö käigus tuli Kristile üllatuseks, et nii mõnigi inimene suhtus tema tegevusse kõike muud kui toetavalt. Leidus ka tagasisidet stiilis: miks sa oma last piinad, kui ta nagunii ei suuda enne poolteiseaastaseks saamist oma põit kontrollida,­ kas sul pole oma ajaga midagi targemat peale hakata, milleks see mõttetu tegevus?

Sellistele naistele vastab Kristi ausalt: „Jah, mul on olnud rohkem tööd, lihtsam oleks olnud­ lapsele mähe alla panna ja see pärast prügi­kasti visata. Aga see, et minu lapsed said vabalt­ ilma mähkmeta liikuda ega pidanud kunagi mähkmehaudumuse all kannatama, korvas selle­ vaeva.“

Ja ta nautis seda imelist suhtlust lapsega, mis eelnes nende verbaalsele suhtlemisele. „Näiteks üheksakuusena jäi Lucia mängimise ajal rahulikuks, vaatas mulle sügavale silma sisse ja tegi „käh-käh“. Küsisin tema käest, kas ta tahab potile minna. Viisin lapse potile ja ta tegi kohe pissi, vaatas üle pea mulle silma sisse ja naeratas, mina kiitsin ja rõõmustasin.“

Mida varem, seda parem

Millal siis oleks parim aeg potitamisega algust teha? Kristi soovitab alustada nelja esimese kuu jooksul. „Kui alustada pärast 6. elukuud, on laps juba harjunud häda mähkmesse tegema ning potile harjutamine võib kauem võtta. Alustada võiks hommikul kohe pärast ärkamist, siis on kõige tõenäolisem, et potti ka midagi tuleb. Last tuleks pärast ärkamist poti kohal hoida ja pissimise või kakamise ajal mingit kindlat häälitsust teha (nt „piss“ või „käh-käh“), siis õpib laps üsna kiiresti pissimist-kakamist selle häälitsuse ja potiga seostama.“

Raamatust saavad Kristi hinnangul nõu kõik vanemad, kellel on lapse potitamine veel ees või juba käsil. Peredele, kus potitamisega on probleeme tekkinud, võivad kasulikuks osutuda peatükid, kus on kirjas hulgaliselt praktikas läbi proovitud nippe ja soovitusi, sealhulgas selle kohta, millised potitõrked on tavalisemad ja kuidas nende tekkides käituda. Raamatut rikastavad peale Kristi kahe lapse potipäeviku veel viie ema potitamise ülestähendused ning ühe ema „varajase potitamise“ lugu.

Kristi Lõbu soovitab:
„Lapse varasel potile harjutamisel on võtmesõnadeks tema vajadustele häälestumine, järjepidevus ja kannatlikkus. Potitamine olgu leebe ja rahulik tegevus. Eesmärgiks on aidata lapsel oma kehasignaale mõista ja harjutada nii, et tal oleks pärast hea iseseisvalt potti kasutada.“

Varakult potitamise eelised

• Lapsel on potti palju kergem oma hädasid teha.
• Laps ei pea oma mustas mähkmes olema, ei teki haudumust ega löövet. Varakult alustanud lapsed hakkavad rutem häda tunnetama, sellest märku andma ning ka häda kinni hoidma.
• Ema ja lapse side on lähedasem ning nende vahel kujuneb tugev usaldustunne.
• Saab ennetada paljusid tervisehädasid, näiteks kõhukinnisust ja kuseteede infektsiooni.
• Ja loomulikult säästame nii raha kui ka loodust. Esimesel aastal kulub mähkmete peale rohkem kui 600 eurot.