Kuidas sünnitus läks?

Anna-Liisa: Ta on nii täpne poiss – tuli just õigel päeval. Kuigi lootsime juba nädalaid varem, et äkki tuleb: ­käisime iga päev jalutamas ja tegime iga­suguseid trikke. Ma olen pisike ja Albert oli suur poiss – lõpp oli päris raske.

Robert: Sünnituse päev kestis nagu mitu aastat! Anna-Liisa äratas mind kell kolm, paar tundi hiljem olime haiglas ja alles õhtul pool üksteist ta sündis.

Robert, milline oli sinu roll sünnitusel?

Robert: Üritasin olla nii abivalmis kui võimalik, aga ei teadnud ka täpselt, kuidas aidata: toetasin ja hoidsin lõbusat meeleolu üleval. Emotsionaalse paugu sain niikuinii! Olin ju kogu aeg kõrval ja lõpus lõikasin nabanööri – see oli täiesti elumuutev kogemus. Paneb perspektiivid paika. Hakkad mõtlema, mida su enda vanemad on sinu jaoks teinud ja teevad. Sa nagu saaksid päranduse, millega kaasneb ka vastutus. See on lahe tunne! Teeb kohe kõik asjad tähtsamaks – teeb elu tähtsaks.

Anna-Liisa: Robi oli nagu elukutseline sünniabistaja, tõstis mind ja möllas minuga. Ma ei kujuta ette, et teda poleks olnud. Vahepeal läks asi päris kriitiliseks.

Robert: Mäletan, et mingi hetk olime ämmaemandate-arstidega kõik Anna-Liisa ümber ja karjusime umbes nii, et punni, punni, tuleb, tuleb – nagu mingil spordivõistlusel.

Kuidas teie kümne­kuune taksikoer Juku “venna” vastu võttis?

Robert: Juku saab aru, et Albert on meie pere liige ja ta on väike, teda ei tohi hammustada või talle peale hüpata. Ootusajal magas ta Anna-Liisa kõhu peal ja sai aru, et “vennakene” on tulemas. Albert jälle vastukaaluks näpib teda: topib kätt suhu või tõmbab sabast.

Milline näeb välja teie argipäev?

Anna-Liisa: Viimasel ajal on Albertil öösel raskusi magama jäämisega. Enne sõi ta öö läbi tissi otsas, nüüd tissi nii palju ei võta, aga lihtsalt ei jää magama – vahepeal seletab ja vahepeal karjub. Tal on tugev hääl ka, paras sireen juba.

Robert: Hommikuti tuleme elutuppa, Anna-Liisa magab edasi. Vahetame mähkmed, vaatame telekast natuke multikaid, jutustame, sööme ja panen ta rõdule magama. Siis ärkab ülejäänud pere. Kui on normaalne ilm, käime jalutamas. Siin Pääsküla kandis on väga mõnus. Kui olen proovides või esinemas, siis toimetab Anna-Liisa üksi.

Anna-Liisa: Me saame ilusasti hakkama, aga koer ulub ja nutab, kui Robi ära läheb.

Kui palju sa tööga hõivatud oled, Robert?

Robert: Elevantidega ilmus värskelt plaat. Algselt oli plaan Euroopasse tuuritama minna, aga lükkasime selle kevadesse. Eks varem või hiljem see aeg tuleb, kui peab rohkem kodust ära olema. Praegu on poisi areng nii kiire, ei taha üldse seda maha magada. Millalgi on mõttes isaga rääkida – tal on ju sama elukutse mis mul (Roberti vanemad on Reet ja Ivo Linna – toim). Nad käisid emaga peaaegu igal õhtul üks ühes, teine teises kohas esinemas. Tahan uurida, kuidas nad sellega hakkama said. Ei tea küll, et ma ise oleksin tundnud puudust emast või isast.

Kuidas lapsevanemaks olek teid muutnud on?

Robert: Alguses oli üliraske leida elurütmi, kuidas olla võimalikult palju kodus ja lapsega ning teisest küljest saavutada mingeid ees­märke karjääris. Paljud asjad kippusid pooleli jääma. Nüüd on see natuke laabunud. Olen aru saanud, et pean koduvälise aja maksimaalselt ära kasutama. See on mind ennast ka kasvatanud ja õpetanud aega planeerima.

Anna-Liisa: Kindlasti õpetab kannatlikkust. Olen nüüd täis­kasvanuks saanud – ­vastutus on suurem, ja ka armastus.

Robert: Öeldakse, et käid sõjaväes, siis saab sinust mees. Tegelikult saab poisist mees siis, kui ta saab lapse. See on minu jaoks ülim mehelikkuse tunnus, kui sa suudad hoolitseda teise inimese eest ja kasvatada last niimoodi, et tast saab vähemalt sama tubli inimene, kui ise oled. Pidutsemise aeg on nüüd läbi, aga kõige ägedam, et ma absoluutselt ei kahetse! Palju põnevam on niimoodi kodus olla, meil on nagu oma väike salaselts.

Milline beebi Albert on?

Robert: Praegu on piiri peal, et kohe hakkab roomama. Talle käib nii pinda, et ei saa seda nõksu kätte. Tundub, et ta teab täpselt, kuidas see asi käib, aga keha ei tule järele.

Anna-Liisa: Ta on kannatamatu. Alguses ei saanud asju kätte. Nüüd saab asju kätte, aga ei saa liikuma.

Robert: Kui me temaga päikse­tõusu ajal ärkame, siis vaatame aknast välja ja ma räägin talle, miks mõned puud on rohelised ja teised ei ole, ja kuidas päike tõuseb. Ta kuulab huviga. Talle meeldib ka väga muusikat kuulata.

Kas vanavanemad osalevad Alberti elus?

Anna-Liisa: Albert on mu vanemate esimene lapselaps ja meie sugu­võsa esimene poiss. Kõik ootasid teda pikisilmi.

Robert: Ühe öö on Albert Anna-Liisa vanemate juures olnud. Minu ema tuleb alati, kui kuu on täitunud, ja teeb pilti. Meil on väike album ema tehtud piltidega. Isa elab tegelikult siinsamas ligidal, kui ta Tallinnas on. Ta käib ka päris tihti läbi, toob Muhu leiba ja vaatab Alberti üle.

Kuidas Albert nime sai?

Robert: Meil oli mitmeid variante, aga see jäi kõrvu, kui mu õde tahtis oma lapsele Albert nimeks panna. Päris lahe nimi – huvitav ja väärikas. Avastasime laheda konksu, et “bert” sarnaneb minu nimega ja “al” Anna-Liisa nimega.