Erineva iseloomuga sõbrantsid

Stefi ja Leenu on välimuselt nii sarnased, et neid võiks lausa kaksikuteks pidada. Iseloomult on aga titad erinevad.
“Leenu on hästi rahulik ja rõõmus,” ütleb ema Mari. “Kui käisime Viljandi folgil, hakati teda pideva naerusuu pärast kutsuma “Best Day Ever”.”
“Stefi on hästi tragi, isepäine ja jutukas,” iseloomustab ema Kaisa. “Kui midagi tahab, nõuab kõva häälega. Ronib kodus kas või üle kassi, kui see teele jääb, ja kipub jooksma, kuigi seda veel hästi ei oska. Kukub siis maha, tõuseb püsti ja paneb jälle edasi.”

Seda on ka näha mängutoas. Leenu istub alles ühe koha peal ja uudistab muiates ümbrust, Stefi on jõudnud aga mõne minutiga toale juba mitu ringi peale teha. Stefi näitab sõbrannale ilusat kollast parti, ent enne kui Leenu jõuab kättki tõsta, on Stefi sellega juba ema juures. “Aitäh,” ütleb ta emale. “Aitäh,” tänab Kaisa pardi eest.
Tüdrukute omavaheline mäng seisnebki praegu rohkem patsutamises, paitamises, üksteisele asjade näitamises ja äravõtmises. Eks see, mis teise käes, tundu ju eriti ahvatlev, ja rohkem juhtub ikka seda, et Stefi Leenu käest lelu endale krabab. “Leenul hakkab aga ka natuke iseloomu tulema ja enam ta ei lase kõiki asju käest võtta. Tõstab kisa,” räägib Mari.

Kiired õppurid

Seega on ainult hea, kui sõbrannad on eri iseloomuga. Tänu Stefile õpib Leenu enda eest seisma ja tänu Leenule õpib Stefi asju jagama. Titad jäljendavad ka teineteise tegevusi: mida üks teeb ees, teeb teine kohe järele.

“Nad õpivad praegu maru kiiresti,” tõdeb Kaisa. Ühel päeval ema kammis end ning laps vaatas pealt, võttis siis beebiharja ja silus ka enda juukseid. Tita on isegi kiisu Kustilt õppinud kassiliigutusi. Ta surub oma põse kiisu vastu täpselt nii, nagu kass on ennast tema vastu hõõrunud.
“Nad panevad tõesti kõike tähele,” nendib Mari ja Leenu tõstab mängutelefoni kõrva juurde ning käib sellega tähtsalt mööda tuba.

Kui Leenu kahene õde läheb aga seinast tapeeti tirima, liitub kohe ka väiksem sõsar. “Tapeedi käristamises on neil hea koostöö. Ühte­pidi saaks Leenu nagu aru küll, kui keelan, samas naerab ta selle peale. Ta vaatab, äkki ma teen nalja, sest see on tegelikult ju kihvt tegevus,” jutustab Mari.
Kuid ema õpetuse, et diivanilt tasub, pepu ees, maha tulla, on tüdruk kiiresti omaks võtnud. Küllap see tundus mõttekas.

Mis veel uudist?

Lisaks sellele, et Stefi hakkas juba kaheksakuuselt kõndima ja kihutab nüüd mööda tuba ringi nagu reaktiivlennuk, on tema elus veel teisigi muutusi. Tüdruk istub rahulikult poti peal ja teeb oma hädad sinna. Muidugi tuleb vahel piss ka mähkmesse.

Stefi lemmikviljaks on kujunenud kõrvits, mida ema serveerib talle nii veiseliha kui ka puuviljadega. Pü­rees­tatud liha paneb ema sügavkülma, kust seda on hea väikeste portsjonitena võtta. Magusad püreed ta kuumutab ja pistab purkidesse.

Hommikuti ja õhtuti sööb tita putru ning päeval soolast püreed. Snäkiks võtab tüdruk kamapalle, kõrsikuid, juustu ja tomatit. “Isu on tal hea ja õnneks mingit pirtsutamist toiduga pole,” ütleb ema Kaisa.

Täienenud on ka Stefi sõna­vara ja sõnadest arusaamine. Lisaks “aitähile” ütleb ta “mam”, mis tähendab sööki, ja “nan”, mis tähendab lutti. Kui vahel tuleb külla jonn ja Stefi emmet nõuab, kostab suust “emm, emm”. Kui titalt pärida, kus on pall, toob ta palli.

Kui aga küsida, kus on Kusti, hakkab laps punast kassi otsima. Kui kiisut näeb, pöörab kannapealt otsa ringi ja vudib peitu. Mõnus on ju kassiga peitust mängida.
Kord silmas Stefi ka õues ühte punast kassi, kes väga Kustiga sarnanes, ja kõndis talle järele. Stefile järgnes Leenu õde Mariel ja käputades kiirustas järele Leenu. “Vahva oli vaadata, kuidas nad üksteise sabas kassi taga ajasid,” meenutab Kaisa.

10-kuune laps

• Peaks seisma, toetudes millegi najale.
• Peaks upitama end istuvast ­asendist püsti.
• Peaks lehvitama ja mängima peitust.
• Peaks ütlema mõningaid sõnu.
• Võiks millelegi toetudes käia.
• Võiks aru saada keelamisest.
• Võib isegi palli mängida.
• Võib isegi ise seista ja käia.
• Võib isegi rääkida arusaamatus pudikeeles.
• Võib isegi väljendada soove nuttu kasutamata.
Allikas: lastearst Siiri Lepik

Titaga tasub palju rääkida

• 10kuune laps ei erista õiget valest, seega ei saa beebi olla üleannetu. Reageeri pahandustele nii, et laps saaks aru, et nii ei tehta, mitte et ta on olnud paha.
• Laps õpib maailma tundma katsetades – põhjuse ja tagajärje ning täiskasvanu testimise abil.
• Imikul on lühike mälu. Ei saa loota, et ütlesid midagi korra ja tal on see meeles.
• Selles vanuses oskab laps ka jonnida. Katsu jääda rahulikuks ja püüa pöörata lapse tähelepanu mõnele huvitavale tegevusele ning ta unustab jonni.
• Mida rohkem sa nüüd lapsega räägid, seda rikkalikumaks kujuneb tema sõnavara.
Allikas: lastearst Siiri Lepik