Sõnad suhu!

Kui Alatskivil elav Kristi Kuusik oma poja esimestele eluaastatele tagasi mõtleb, saab ta aru, et tegelikult võinuks muidugi muret tunda. Jan-Eric oli kolmene, aga tema sõnavara oli juba kuid koosnenud ühestainsast sõnast, mida ta kasutas absoluutselt kõikide asjade, olendite ja tegevuste kohta. See sõna oli “kaagen”.

Ent Kristi uskus perearsti lohutust, et poja kõne viibib tema enneaegse sünni tõttu – 7. raseduskuu lõpus sündinud Jan-Ericul arenesid aeglasemalt ka kõik teised oskused. Pealegi elas pere tollal maal, keskusesse logopeedi juurde sõita oli ilma autota keeruline ning pisitütar Helena nõudis samuti tähelepanu.

“Muidugi tegelesin Jan-Ericuga, vaatasime koos raamatuid, näitasin talle asju ja seletasin,” kirjeldab Kristi Kuusik, “aga sellest ei olnud kasu. Mõtlesin siis, et küllap ta ükskord ikka rääkima hakkab.”

Lõpuks need esimesed sõnad tulidki, tasa­pisi, ilma logopeedi abi ja juhtnöörideta. Need olid “emme”, “issi” ja “aua”, nagu lastel ikka. Jan-Eric oli kolm ja pool aastat vana. Temast aasta noorem õde Helena rääkis sellal juba pikad soravad jutud maha.
Nelja-aastaselt läks Jan-Eric laste­aeda ning ehkki sõnavara oli selleks ajaks kasvanud, oli tema hääldusest raske aru saada ning poisiga hakkas tegelema logopeed. Ka kodus sai tublisti vaeva nähtud, ent ometi ei suutnud laps kooli minnes veel kaashäälikuid üksteisest eristada ega välja hääldada.
“Tegime kodus meeletult tööd, lugesime Jan-Ericuga tundide viisi,” kirjeldab Kristi. “Kolm kuud 1. klassis olid väga rasked, aga siis käis justkui klõps! ning kõik oli korras, lugemine ja kirjutamine selged.”

Pole midagi olulist öelda

Ka tallinlanna Tiina poeg Mathias ei öelnud kolmeaastasena suurt midagi, kui autot tähistav “au” ja omakeelsed häälitsused välja arvata. Kuna laps oli sündides jäänud hapnikupuudusse, pidasid vanemad kõne hilinemist sünnitrauma taga­järjeks ja tavatsesid end lohutada, lausudes: “Ju siis Mathiasel pole veel midagi olulist ütelda.” Pealegi oli poiss füüsiliselt väga hästi arenenud ning kaheksakuuselt juba kõndis.

Lasteaeda läks Mathias kaheaastaselt ning kuigi seal hakkas temaga tegelema logopeed, ei öelnud poiss aasta otsa mitte midagi. Sama vanad rühmakaaslased muudkui jutustasid, Mathias piirdus vaikimisega. Aga pärast kolmandat sünnipäeva hakkasid sõnad ja jutud viimaks tulema. Ning kui ta siis rääkis ka aasta tagasi toimunud seikadest, ei suutnud vanemad oma imestust varjata.

Mathias lõpetas kevadel 1. klassi ja teda kuulates ei tule keegi selle pealegi, et ta eakaaslastest hiljem kõnelema hakkas. Ka praegu 13aastasel Jan-Ericul on rikkalik sõnavara ning mahajäämus rääkimises on ammu unustatud. “Vaid siis, kui ta väga kiiresti räägib, ei leia ta alati õiget sõna ja pakub siis mõnda suvalist asemele,” ütleb poisi ema Kristi Kuusik.

Igaühel oma arengutempo

Kõne arengu puhul peetakse üldiselt normiks, et laps hakkab teise elukuu paiku koogama ning edasi rohkete häälikutega lalisema. Juba enne aastaseks saamist tunneb ta oma nime ja saab aru lihtsatest käsklustest. Esimese sünnipäeva paiku on oodata esimest sõna. Seejärel algab aktiivne uute sõnade õppimise aeg, mil laps omandab lausa iga päev uue sõna. Teise elu­aasta lõpus võib ta tuua kuuldavale ka kahe­sõnalisi lauseid ja väljendeid. Samas esineb häälduses ja grammatikas siiski vigu ning ka titakeel ei kao veel kuskile.

Logopeedide hinnangul peaks kaheaastase lapse kõnepruugis olema vähemalt 50 sõna. Kolmanda eluaasta lõpuks peaks neid olema ligi 300. Siis räägib laps ka kolmesõnaliste lausetega ja jutustab palju. Peatselt on oodata rohkete miks-küsimuste ajajärku.

Samas ei saa kõne arengu üle otsustada pelgalt sõnade arvu ega lauseehituse põhjal. Logopeed Hille-Mai Seero toonitab, et tähelepanu tuleks teravdada juba enne lapse verbaalse kõne teket. Jälgida tuleks tema suhtlemist, kuulamis- ja märkamisoskust, mängu ja võimet end arusaadavaks teha. Esimeste ohumärkide hulka arvab Seero selle, kui üheksakuune ei lalise häälikujadadega ega tunne huvi suhtlemismängude ja helisevate mänguasjade vastu.

“Iga laps areneb oma tempos ja mõni võibki teistest hiljem rääkima hakata,” tõdeb Hille-Mai Seero. “Sellepärast tuleb vaadelda last mängulistes tegevustes ja suhtluses – kas aastane laps jääb kuulama, kui temaga kõneldakse, kas ta otsib pilguga tuttavaid esemeid, millest räägitakse, ja vaatab sinna, kuhu osutatakse.”

Müra ja küsimused häirivad

Verbaalse kõne algusaeg võib sõltuda enneaegsusest, arenguhäirest ja teistest meditsiinilistest põhjustest. Ent selle hilinemist võib soodustada ka ümbritsev keskkond ja viis, kuidas peres lapsega suheldakse. Näiteks kui kodus valitseb pidev müra – kas või taustaks mängiva teleri näol –, ei suuda laps keskenduda ega inimeste juttu kuulata.

Kui peres on teisi lapsi, ei pruugi vanemad jõuda igaühega eraldi, vastavalt tema vanusele, mängida ja suhelda, see on aga tähtis kõne arengu mõjutaja. Ka võivad ema-isa rääkida lapsega ülearu kiiresti, keeruliselt või korralduste abil, ise seda tajumata ning selle negatiivseid mõjusid mõistmata.

“Kahe-kolmeaastase lapse kõne võib olla ebaselge just seetõttu, et tema ümber on palju müra ning ta ei suuda sõnades olevaid häälikuid ja silpe piisavalt tähele panna,” nendib Hille-Mai Seero. “Väike­laps vajab kõne arendamiseks vaikset ümbrust. Samuti seda, et teatud aja päevas tegeleb ema või isa ainult temaga – mängib lapsega, kommenteerib lihtsate lausetega ta tegevusi ja täiendab ütlusi. Ei ole mõistlik väikelast pidevate küsimuste ja pikkade seletustega koormata ning lasta sõnu järele korrata.”

Kui vanemad on mures, et lapse kõne ei arene vajalikul määral või ajal, tasub kindlasti logopeedi poole pöörduda, ükskõik kui väike laps siis ka pole. Just varajane sekkumine, pere pidev nõustamine ja vajadusel ka kõneravi aitavad probleemse kõnega lapsel eakaaslastele järele jõuda.
“Lapse kõne arengu esmasteks toetajateks on ikka tema vanemad, logopeed on pere nõustaja ja abistaja,” võtab Hille-Mai Seero teema kokku.

Rahulik ja sõbralik ümbrus toetab lapse kõnet

Kuidas arendada lapse sõnavara ja suhtlemisoskust? Tähtis on olla ise heaks eeskujuks, leida lapse jaoks aega ja pühendada talle tähelepanu.

● Laps õpib matkides. Räägi aeglaselt ja rahulikult, kasutades lihtsaid ja lühikesi lauseid.
● Ära jäta lauseid pooleli ega hüple teemalt teemale, muidu ei omanda laps õiget lauseehitust ega grammatikat.
● Õpeta väikelapsele tema nime, va­nust ja sugu. Hiljem võid talle õpetada ka pere­konnanime, sünnipäeva, lasteaeda, rühma jne. Räägi lapsele pereliikmetest, vanavanematest ja teistest lähisugulastest (nimed, ametid, elukoht, lemmikloomad).
● Arenda lapse kõnehingamisoskust. Anna talle puhumiseks vannis laevukesi ja vanniparte, toas sulgi ja vatipallikesi, õues seebimulle ja vilet.
● Kõnelemiseks on vaja motivatsiooni.Kui annad lapsele pidevalt kõik asjad
kätte, ei teki tal stiimulit end väljendada. Sestap: kui laps midagi tahab, ärgita teda oma soovi sõnadega väljendama, öeldes “anna” või “palun”, hiljem ka “anna auto” jne.
● Ära kasuta nunnutamist või lastekeelt (kätu, lallu), ehkki see võib tunduda väga armas.
● Paranda sõbralikult. Kui laps eksib, ära teata talle ainult, et ta ütles valesti, vaid lausu heatahtlikult ka õige variant.
● Ära ole lapsega vesteldes kriitiline ja püüa tema kõnesse vähem sekkuda. Kui midagi on vaja täpsustada, tee seda pärast lapse jutu lõppu.
● Väljenda tähelepanu. Näita oma kehakeele, miimika, žestide ja emotsioonidega lapsele, et kuulad tema juttu ja see on sulle tähtis. Siis pühendub laps rohkem rääkimisele, kasutab korrektsemat kõnet ja lõpetatud õige struktuuriga lauseid.
● Leia iga päev aega, et lapsega rahulikult vestelda. Väldi samal ajal segavaid asjaolusid, näiteks telerit.
● Vaata lapsega raamatuid ning arutlege koos piltidel olevate asjade, olendite, juhtumite ja olukordade üle. Selgita, miks juhtus just nii, ning lase ka lapsel oma hinnangut avaldada. Nii kujuneb lapsel julgus end väljendada ja erinevatel teemadel arutleda.
● Vajadusel küsi nõu. Kui lapse kõne areng ei ole sinu arvates püüdlustest hoolimata eakohane, pöördu kindlasti õppenõustamiskeskuse või polikliiniku logopeedi poole.