Tere hommikust, tita! Mida me täna koos teeme?

See on unustamatu hetk: sa hoiad esimest korda oma last kätel, vaatad tema nägu, loed üle ta sõrmed ja varbad, püüad saada temaga tuttavaks. Kes ta on, see imeline väike olevus? Üsna varsti õpid tundma tema nuttude ja kääksatuste varjundeid, tema hea tuju nägu ja gaasivaluilmet.

Sina õpid tema esimeste elupäevade ja -kuude jooksul tohutult palju uut, vahetevahel võib tunduda, et seda on rohkemgi, kui jõuad vastu võtta. Kuid sinu laps õpib samal ajal ­sinust tuhandeid kordi rohkem. Tema lalin, naeratus, peitusemäng, haaramisliigutus – iga uus ergutus vallandab väikese kuuldamatu ragina tema närvirakkude ühendustes. Kes teab, võib-olla just täna on tulekul See Hetk, see märkamatu väike sündmus, mis rajab aluse sellele, et ükskord tulevikus saab temast kunstiarmastaja või jalgpallitalent või hoopis suurepärane sõprade leidja ja hoidja.
Nii mõeldes tunned ehk ka suurima väsimuse päeval endas uut jõudu lapsele vastu naeratada ja tema poole käsi sirutada.

Aju ehitustöö kestab aastaid

On kirjeldatud, et kui meil õnnestuks kuulata 10–12nädalase loote aju, siis võiks kosta selline rütm: rat-tat-tat, rat-tat-tat, rat-tat-tat… Juba emakas ragisevad areneva aju närvirakud sama aktiivselt, nagu teismelised suhtlevad oma telefonidega: ühe ajuosa rakud saadavad sõnumeid naaberrakkudele, need omakorda oma sõpradele. Neuronite, närvisüsteemis ja ajus sõnumeid edastavate pikkade traatjate rakkude rütmiline tegutsemine on oluline etapp inimese aju ülesehitamisel.

See ehitustöö ei lõpe, kui tita sünnib. Vastupidi.­ Vastsündinu aju ei ole nagu valmis arvuti, pigem tohutu võimas arvuti, mis peab tööle hakkama kaugelt enne seda, kui ta on lõplikult kokku pandud.
Pärast sündi algab aju uus kasvuspurt. Kümnel esimesel eluaastal, aga eriti intensiivselt vanuses 0–3 ragistavad lapse ajus 100 miljardit närvirakku, vahet­pidamata moodustades ja ümber ühendades omavahelisi ahelaid ja vooluringe. Väikese lapse aju toodab neuronite vahel külluslikult uusi ühendusi, mida kõike on tal võimalik kasutada. Mida rohkem on põhjust­ neid rakendada, seda sisukam inimene temast tuleb. Sest mingil perioodil, umbes kümnendal eluaastal, hakkab aju ise kustutama neid ühendusi, mida on seni vaja läinud harva või üldse mitte. Nii määravad lapse­ esimesed aastad suurel määral tulevase täiskasvanu mõtlemise ja käitumise mallid ning õppimisvõime, tema isiksuse olulised jooned.

Geenid ja neuronid

Kui tänaste beebide vanemad olid lapsed, teati aju arengust vähem kui praegu. Varem põhines kasvatusteadus pigem arvamusel, et inimese ajustruktuur on sünnihetkeks „valmis“, et selle panevad paika geenid. Seega oli loomulik näiteks eeldada, et intelligentsete vanemate lapsed on sünnipäraselt intelligentsed ja vastupidi.

Ehkki geenid on endiselt tähtsad, tõid aju-uuringud 1990. aastate keskel sellesse valdkonda olulise murrangu. Tänu mikroskoopide, ajutomograafide ja arvutite­ täiustumisele sai võimalikuks muuta ekraanipildiks see, mis on varjul põnnide juuksepahmaka all. Leidis tõendust, et lastel, kellega varases eas palju tegeldakse ja suheldakse, on teatud ajupiirkonnad kümnendaks eluaastaks tunduvalt aktiivsemad kui lastel, kes on küll toidetud ja kaetud, kuid keda koheldakse vähese tähele­panu ja armastusega. Neuronid osutusid vähemalt sama tähtsaks kui geenid. Teisisõnu – keskkond, milles põngerjas kasvab, osutus intellekti ja isiksuse arengus palju määravamaks, kui seni arvatud.

Väike õppimismasin

Vastsündinu on kogu täiega üks pisike õppimismasin. Kõik maailmast saadud kogemused rajavad ja tugevdavad tema ajurakkude vahel moodustuvaid sünapse ehk ühendusi. Lapse ajus tekib iga sekund miljon sünapsi.­ Eri ajuosade vahel moodustuvad olulised ühendused­ kindlas järjekorras ja teatud vanuses. Näiteks alates teisest elukuust on laps võimeline tegema sihipäraseid liigutusi, kolmekuuselt suudab ta fokuseerida pilku esemetele, 8–9 kuu vanuses hakkab ta tegevustes kasutama oma mälu. Tunded ühendatakse keeleliste mõistetega vanuses 7–12 kuud. Me ei saa seda protsessi küll kiirendada, kuid võime hoolitseda, et lapse aju ei igavleks ja oleks järgmiseks etapiks valmis. Me saame mängida beebiga koos peitust, õpetada talle tähti, võimelda temaga, ajada teda naerma, võimaldada tal saada kogemusi puudutuste, helide ja värvide maailmast.

Tarkpeaks või kurjamiks

Beebipõlves saadud kogemused tähendavad hili­semas elus väga palju. Öeldakse, et võimekuse­ potentsiaal võib beebil olla küll geenidesse ko­dee­­ritud, kuid kas ta realiseerib selle tulevikus matemaatikageeniuse või briljantse kurjategijana, see sõltub eelkõige lapsepõlvekogemuste abil saadud ajumustrist.

Koheldes last õrnuse ja kindlusega, vallandame oksütotsiini eritumise, see hormoon aitab tal kriisi korral rahuneda ja arendada neuronite infovahetuskanaleid, mis on abiks emotsioonide korraldamisel kogu hilisema elu jooksul.

Beebid, kes ei tunne esimestel elukuudel armas­tust ja hoolt, keda koheldakse halvasti, kelle­ vajadusi ei rahuldata, arendavad seevastu välja ohule häälestatud aju. Lapsega kurjustades, teda karis­tades ujutame tema aju üle ­kortisooli-nimelise hormooniga, mis toimib ajule nagu hape. Eriti vastu­võtlik kahjustustele on lapse aju vanuses 0–3 eluaastat. Ajupiltidel on näha, et stressis kasvanud väikelaste mälu, õppimisvõime ja loovusega seotud ajupiirkonnad jäävad vähem aktiivseks ka täiskasvanuna, need ajuosad võivad olla isegi väiksemad.

Kasvatusoskustest sõltub palju

Selleks artikliks lisamaterjali otsima inspireeris mind oktoobris ilmunud tore raamat lastevanematele – „Minu mõistus on otsas!“. Autor Isabelle Filliozat kasutab nii isiklikku kogemust lastepsühhiaatrina kui ka lapse aju arengut selgitavaid teadusuuringuid, et piltlikult seletada, kuidas peaks vanem käituma tüüpilistes hulluks ajavates olukordades lastega vanuses 1–5.
Raamat selgitab arvukate näidetega, kuidas ema saab enda valitud käitumisviisiga tavaliste­ kasvatusprobleemide lahendamisel mõjutada lapse aju arengut ja tema tulevast intellekti.

Näiteks kui laps peab kuuletuma käsule, jääb tema otsaju passiivseks. Kui aga laseme lapsel millegi üle mõelda, pakume talle valikuid ja anname isiklikku otsustusruumi (muidugi ­eakoha­st­), võimaldame tal mobiliseerida otsaju, seega mõelda, otsustada, aimata, ette näha – saada­ vastutustundlikuks. Sihipäraselt tegutseva lapse aju eritab dopamiini – motivatsiooni ja vabatahtliku tegutsemise hormooni –, mis vähendab stressi ning pärsib hirmu ja viha süsteeme. Jonnihoo korral saame hoida teda tugevalt, kuid hellalt kinni nii kaua, kuni ta nutab, ning oksütotsiinilaine aitab lapsel kriisist väljuda.

Isabelle Filliozat märgib oma raamatu eessõnas, et traditsioonilised haridusmudelid tegelevad harva probleemiga, millega tema oma psühhoteraapiakabinetis pidevalt kokku puutub – nimelt sellega, et enesekindlus, seesmine turvatunne, oskus hoida harmoonilisi inimsuhteid ei ole täiskasvanud inimeste seas kahjuks kuigi sagedased. Kuid meie, vanemate soov on kasvatada lapsed vastutavateks, iseseisvateks täiskasvanuteks, kes tulevad ühiskonnas hästi toime. Kes ei satu näiteks paanikasse enne avalikku esinemist või kes järgivad liikluseeskirja ka muul ajal, mitte ainult siis, kui politsei võib näha.

Sellistele isiksuseomadustele rajame aluse lapse esimestel eluaastatel ja see töö algab kohe, kui esimest korda oma lapsele silma vaatame. Meist, vanematest, sõltub iga päev nii palju. Selles on vanemaks olemise suurim ime ja suurim vastutus.

Harju vastsündinuga tegelema

Eriti esimese lapse majja ilmudes võivad vanemad olla segaduses – millest temaga siis ikkagi rääkida ja kuidas tegeleda, ta ei oska ju midagi. Mõned ideed alustuseks.

• Juba raseduse ajal tuleta meelde lihtsaid lastelaulukesi, hälli­laule, meenuta vanu hüpitussalme.

• Loo ise laulukesi igapäevastest asjadest. Kasuta näiteks meile omast regivärsilise rahvalaulu loogikat.

• Tea, et ükski video, plaat ega tegeluskeskus ei arenda last nii palju kui temaga rääkimine.

• Saada oma toimetusi beebi läheduses sõnadega. Näiteks kui ­sorteerid sokke, näita ja nimeta lapsele värve. Kui liigute trepil, ­loenda astmeid.

• Kõnele lapsega „helluse keeles“, selles titaga rääkimise keeles, ­mis vanematele on looduselt kaasa antud. Emotsionaalne, aeglasem, ­selgem kõne tavalisest kõrgema hääletooniga aitab lapsel kiiremini keelt omandada kui korrektse emakeelse kõne kuulmine.

• Kutsu last nimepidi.

• Lapse läheduses hoia temaga silmsidet, naerata talle vastu – see kõik stimuleerib tema aju. Arvutit või nutitelefoni võid silmitseda ka sel ajal, kui laps magab, need ei vaja sinuga suhtlemist, et täiuslikumaks muutuda.

• Tea, et sina oled oma lapse kõige parem õpetaja. Sinu häält harjus ta kuulama juba kõhus, sinuga on tema emotsionaalne side kõige­ tugevam, sinu nägemine pakub talle turva- ja õnnetunnet, mis ­soodustab õppimist ja arengut.

• Vastsündinu esimesed trennid on lihtsad: võta tita sülle ja tantsi temaga toas ringi.

• Mine temaga riidekapi juurde, näita talle oma riideid ja räägi, mis värvi need on. Pane tähele, milliseid mustreid ja värve laps eelistab ning kas ta hakkab seda mängu korrates tuttavaid asju ära tundma.

• Kiiguta teda üles-alla, kõiguta küljelt küljele, lapse kasvades rulli teda pehmel asemel ja võimlemispallil – see kõik soodustab tasakaalumeele arengut.

• Kui oled väsinud või masenduses, püüa lapsega suheldes säilitada rõõmsat olekut. On tõendatud, et ema depressioon peegeldub beebi meeleolus.