Vahel juhtub, et ema satub sundseisu ning peab loobuma rinnaga toitmisest, olgu põhjuseks tööleminek, tervis või lihtsalt sisetunne. Kerge samm pole see kunagi. Isegi kui laps on aastane.
Sujuvalt ja kolme kuuga
Koreograaf Kristina Bashkevičius, Moon Ree (3) ja Getter Mi (6) ema:
“Minu kogemused kahe tütre rinnast võõrutamisest on üsna sarnased. Otsustasin lapsi imetada kuni kaheksanda elukuuni, et siis aasta kandis täielikult tavatoidule üle minna. Kuid olin valmis ka selleks, et kui lapsed päri pole, võtan hoo maha.
Pealtnäha mingit sundseisu ju polnud, tervis oli korras ning ka tööl ei oodanud mind keegi – vabakutseline koreograaf, nagu ma olen. Kõige rohkem hirmutas mind võõrutamise puhul mõte, et äkki katkebki nüüd side lapsega – see hell ja turvaline kahekesiolemine. Samas mõtlesin, et kui ma lapse aastaseks saades pole imetamist lõpetanud, võib-olla klammerdub ta minu külge üleliia.
Määravaks sai see, et olin üksjagu kurnatud ning tundsin, et ei jaksa enam voodis lapse kõrval hingata, higistasin tohutult… Mu mõlemad tütred on imikuna abieluvoodis maganud. Sinnani oli see ju väga mugav – magad, tibuke kaisus, toidad ära ja uinud taas.
Aga oli veel midagi. Ehkki lapse sünd on peret liitev kogemus, märkasin, et mu huvi vastassoo vastu on kahanenud. Või tõrjus ehk lapse kaisusmagamine alateadlikult mehe minu elust kõrvale. Et kui imik on voodis, mis sa seal ikka rabeled. Olgugi et mees oli ühismagamisega nõus.
Rinna asemel hellitusi. Kui laps sai kaheksakuuseks, otsustasin mõtte teoks teha. Teadsin, et ei taha seda teha kiiresti ja üleöö, vaid lapsele sobivas vormis. Praktiline pool nägi välja nii. Kõigepealt vähendasin päevaseid toidukordi, öösel jäi kõik samaks. Teadsin, et öine imetamine on kasulik lapse närvisüsteemile ja soodustab kasvuhormoonide teket.
Kui seni oli laps saanud tõesti ainult rinnapiima, siis nüüd pakkusin esmalt lisatoitu. Kuid kohe selgus ka, et rinnaga toitmine oli putrude ja hautistega mässamisest mugavam.
Veel tundus, et lapsel on kergem rinnast loobuda siis, kui temaga sellest rääkida, isegi kui ta kõike sõna-sõnalt ei taipa. Adun üha enam, et lastega tulebki kokkuleppeid sõlmida sõnas ja vaimus mõlemas.
Algul läks muidugi nii, et kui päeval rinnaga toitmist vähendasin, suurenes öine tissiisu, vahel tuli ärgata isegi 9–10 korda. Kokku kestsid sellised, järjest harvenevad öised imetamised ligi kolm kuud. Seejuures püüdsin mitte iga piuksu peale tissi anda, pigem kussutasin, laulsin või andsin tilaga tassist juua. Lutipudelit meil majas polnud. Lõpuks tundus, et aeg on käes otsustavaks nädalaks. Ja tõesti, 4–5 päevaga oligi laps leppinud.
Laps oma voodisse. Pealtnäha sujuva ettevõtmise muutis keerukamaks see, et lapsel tuli harjuda ühtaegu nii öise rahustava tissita kui ka oma voodis magamisega. Otsustasin nimelt, et eraldimagamine annab selgemalt mõista, et tissiaeg on läbi. Nüüd tundub mulle loomulik, et imikul võikski olla oma voodi. Toona ei raatsinud ma sellest mõeldagi. Aga eks rahvalauludeski ole read, kuidas ema käsi kätkit kiigutas. Ju siis oli selles oma iva, et koos ei magatud.
Niisiis alustasin sellest, et panin lapse öösel umbes tunniks tema oma voodisse, mõne aja pärast juba ka kauemaks. Võõrutamist alustades lugesin Perekoolist, et vahel on abi rindade plaasterdamisest või sinepiga määrimisest. Samas kartsin, et laps võib end süüdi tunda, et tiss selline on. Mõtlesin ka, et ma ei tohiks võõrutamise ajal temast eemal olla. Kui loobuda korraga tissi andmisest ja ka ise ära minna, ajaks see lapse liiga suurde segadusse ning ta klammerduks minusse veelgi enam. Püüdsin olla hästi rahulik, temaga palju rääkida, mängida, sülle võtta, kallistada, rohkem õues käia. Et ta tunneks igati, et olen täiesti tema päralt ega kao kuhugi, isegi kui ma teda ei toida.
Järgisin sisetunnet. Ükskõik, mis mõtted ka peas ei keerleks, otsustada aitab ikkagi sisetunne. Ja mina tundsin, et tahan oma keha tagasi, just naisena. Pole just palju valikuid, kui tegu on rahamure või terviseprobleemiga, aga mis veel siis, kui on sünnitusjärgne depressioon?! Maailm laguneb koost, suhted ja identiteet vajuvad kokku. Ja ehkki on ürgnaisi, kes jaksavad kõike, pole minu arust miskit halba selles, kui imetamine aasta paiku ära lõpetada. Sest kui sa ise pole imetamisega rahul, tajub seda nii või teisiti ka laps. Ja vaevalt siis kellelgi asjast kasu on!”
Kristina soovitused:
• Jäta alustuseks ära imetamiskord, mil laps on rinnast kõige vähem huvitatud. Samal ajal mine näiteks külla või jalutama. Kodus tuleb tissiisu rohkem peale.
• Proovi lapsega rääkida, miks oled otsustanud imetamise lõpetada. Üleminekuperioodil vajab laps lähedust senisest veelgi enam.
• Päris kindlasti ei maksa lapsel lasta end hingetuks karjuda, lootes, et küll ta viimaks lepib.
• Ole paindlik. Kui sul on raske vabaneda süümepiinadest või reageerib laps võõrutamisele liiga valuliselt, loobu sellest mõneks ajaks.
Õnnestus teisel katsel
Diana (37), kolme lapse ema:
“Kui sündis mu kolmas laps, otsustasin, et püüan teda imetada aasta jagu. Rõõmsameelne ja energiline poiss kasvas kiiresti ja oli hea isuga, ning esimesed kuus kuud sai ta tõepoolest ainult rinnapiima, nagu tohtrid soovitavad.
Esimene katse võõrutada. Selleks ajaks, kui poja sai aastaseks, tundsin end aga kurnatuna. Et päevased imetamiskorrad jäid lisatoidu tõttu harvemaks, nõudis väikemees öösiti tissi seda tihedamini. Mõnikord tuli mul ärgata koguni 9–10 korda öö jooksul: poiss imes natuke ja magas siis edasi. Olin väsimusest meeleheitel ning mõtlesin, et niiviisi ma kaua vastu ei pea. Otsustasin rinnaga toitmise lõpetada, kuigi sisimas põdesin. Ta tundus ikkagi nii pisike ja lähedust vajav – kuidas ta sellega toime tuleb?
Püüdsin siis mõned ööd magada teises toas ning leppisin mehega kokku, et ta annab lapsele pudelist piimasegu või vett. Lutti aga poiss ei võtnud ja ka mehe pakutud pudeli lükkas eemale. Tulemuseks oli see, et ma ei suutnud lapse haledat nuttu välja kannatada, ronisin voodist välja, võtsin ta kaissu ja andsin rinda. Nutt vaibus kohe. Seda tohutut läheduse ja rahu tunnet, mis siis saabus, on raske edasi anda – nagu oleks teineteisest lahti kistud pooled jälle tervikuks sulandunud.
Tegin paari nädala pärast siiski veel ühe katse last rinnast võõrutada, sest kord poes käies oleksin kurnatusest peaaegu kokku kukkunud. Seekord rääkisime mehega läbi, et sõidan teise linna ema juurde ning tema püüab sel ajal poega olukorraga lepitada. Läksin, kuigi süda valutas hirmsasti.
Keskööl helistas mees: laps oli kaks tundi lakkamatult nutnud ja tal oli tõusnud palavik. Tegin endale etteheiteid ning palusin, et mees sõidaks pesamunaga mulle kohe järele. Oli suvi ja mu pere laekus vanaema juurde öösel kell üks. Andsin pojale rinda ja ta rahunes silmapilk. Hommikuks oli palavik nagu peoga pühitud.
Tõotasin endale, et niipea ma uut võõrutamiskatset ei tee. Kuidagi sain hakkama: võtsin tohtri soovitusel rauapreparaate, pealegi olid ilmad ilusad ja mu enesetunne paranes.
Teine katse. Mu poeg oli aasta ja kuuekuune, kui otsustasin paari kuu pärast tööle minna. Oli selge, et öine toitmine ja töölkäimine ei sobi kokku. Pealegi olid mul väsimusest tekkinud südame rütmihäired ning tohter ütles rangelt, et pean oma tervise huvides lapse rinnast võõrutama. Seda kuuldes puhkesin nutma! Uskumatu küll, aga mulle tegi väga haiget mõte, et meie lähedushetked lõppevad nüüd igaveseks, et lapse titaaeg saab läbi. Kuidas neid õrnu sidemeid küll purustada, kuidas mu laps seekord toime tuleb?
Kirjutasin Perekooli imetamisnõustajale, et pean enda tervise ja töölemineku pärast imetamise lõpetama ning küsisin nõu, kuidas seda teha. Vastus valmistas pettumuse. Nõustaja justkui ei taibanudki, et olen hädas ja depressioonis, vaid kirjutas vastuseks ümmargust juttu.
Uurisin siis omal käel, mida on teinud teised naised, ning hakkasin ennast emotsionaalselt ette valmistama. Harjutasin end mõttega, et me saame hakkama. Et tegelikult ei kao meie lähedus ju kuhugi, vaid asendub teist laadi suhtega. Ja siis, nagu üks kogenud ema soovitas, kleepisin rinnad ühel päeval plaastriga kinni ning seletasin lapsele: emme ei saa sulle täna tissi anda, sest tiss on haige.
Poiss vaatas mu plaasterdatud rinda, patsutas seda käega ja hakkas naerma. Ma ei suutnud uskuda, et see nii lihtsalt läheb, ja valmistusin öisteks nuttudeks. Aga kõik kulgeski üsna kergelt. Laps virises paaril ööl väheke, andsin talle kruusist vett ja silitasin, ning ta magas edasi. Kolmandal ööl magasin esimest korda üle pooleteise aasta ühes jutis hommikuni välja!
Poeg ronis mulle lihtsalt tihedamini sülle ja sõi päeval rohkem. Tursete ja piimapaisu leevendamiseks oli mul kogu aeg külmkapis värske kapsapea varuks. Vahetasin mitu korda päevas rinnahoidjas kapsalehti ning see toimis väga tõhusalt: põletikku ei tekkinud. Paaril esimesel päeval lüpsin pisut piima välja, kuid tasapisi piima teke vähenes ning lakkas siis sootuks. Ka tükk rinnas, mis mulle algul muret tegi, kadus mõne aja jooksul.”
Diana soovitused:
• Ole võõrutamiseks ise emotsionaalselt valmis: kui oled sisimas ebakindel, ei tule asjast midagi välja.
• Arvesta lapse valmisolekut. On aegu, mil võõrutamine on väga raske, ja neid, mil see läheb tunduvalt libedamalt.
• Kaks stressi korraga on lapsele liig. Kui võõrutad, siis ära lahku kodust!
• Piimapaisu leevendamiseks on hea panna rinnahoidjasse kapsaleht.
• Võta tõsiselt ka enda tundeid ning arvesta nendega. Võõrutamine on emotsionaalselt raske protsess nii emale kui lapsele.
