Nüüd, kui mul on laps, on kõik teisiti. Kodus on meil range “tissipliin”, mille kohaselt on minu isiklikud rinnad terve pere tähelepanu tsentris. Eriti suurt rõõmu tunneb nendest üks teatav anonüümne tissihoolik.

Inger Liis tarbib neid absoluutselt sihipäratu regulaarsuse ja absoluutse naudinguga. Ma võin ju tahta luua mingit režiimi, aga kui ma saan sellele vastuseks ema südamele talumatu hädakisa (kusjuures isa süda on ses osas veelgi hellem), siis on selge, et edasilükkamisele see kaebus ei kuulu. Ainsaks režiimiks selles peres on ilmselgelt imiku diktatuur.

Mis puutub minu rindadesse, siis kohati tundub, et tegemist on avaliku varaga. Minu jaoks ei ole mingit probleemi oma last imetada ükskõik kus ja ükskõik kelle juuresolekul. Võimalik, et see seisukoht ei ole just väga trendikas, ent antud juhul jookseb see teadmine mööda mu kehakumerusi lihtsalt maha. Vabastan rinna selle hoidja kammitsaist vabalt nii äia, mehe sõprade kui ka oma endise klassivenna juuresolekul.

Rinnaga toitmise pooldajad kuulutavad, et rinnapiim on kõige mugavam variant nii emale kui lapsele, sest toit on kodust välja minnes alati kaasas ja alati soe. Ehkki suures plaanis olen sama meelt, on mul põhjust ka vastu­argument tuua. Nimelt puudub väga paljudes (julgen isegi arvata, et enamikus) avalikes kohtades emale ja lapsele mõeldud ruum.
Nii ei jää mul poes, raamatukogus, arsti juures või mujal käies muud üle kui ennast lihtsalt avalikult nabani lahti nööpida. Sest kui laps tahab süüa, tahab ta seda KOHE, ükskõik kui geniaalne minu söögiaegade planeerimine ka poleks.

Tõele au andes olid imetamine ja sellega kaasneda võivad raskused last oodates mu suurimaks hirmuks. Pelgasin jubedalt seda valu, mida imetamine esimesel nädalal kuuldavasti tegema pidi. Lisaks kartsin, et lapsele mingil põhjusel ei meeldi minu poolt pakutavad rinnad või ei maitse minu pakutav piim.

Aga nagu elus ikka, on hirmud pöördvõrdelises seoses sellega, mis päriselt tuleb. Nii sünnitasin ma imemisnarkomaani ja piima on ka nii, et tapab.

Esimene nädal oli tõepoolest – lisaks muudele vintsutustele – paras piin, sest rinnad ei ole säärase ülestimulatsiooniga harjunud. Ent mitte ühelegi valule pole paremat leevendajat kui vastsündinu, kes, kõht vastu kõhtu, vaikselt nohiseb ja oma beebitööd teeb.

Ka nüüd, kui lülitan end imetamise ajaks muust maailmast välja, hakkavad mu kõhus liblikad lendama ning ma mattun üleni armastuse, helluse, tänulikkuse ja õnnetunde alla. Ja kui selle hinnaks peab olema väike valu, asjasse mittepuutuvate halvakspanu või olematu päeva­režiim, siis jumala eest, olgu see nii.