Tita hakkas imema!
Tartu Annelinna maja kolmandal korrusel magab elutoa diivanil ühekuune Oliver. Kui laps poleks pikemaks sirgunud, võiks arvata, et ta on äsja saabunud sünnitusmajast, kus ta samas asendis sama sügavalt põõnas siis, kui teda viimati nägime. Kuid seekord pole uni siiski nii sügav.
Pärast paari välklambisähvatust hakkab beebi nihelema ja nägu krimpsutama. “Äh-äh-äh,” käsib Oliver oma kiusamise lõpetada. Kui see ei mõju, lööb ta kõva kisa lahti. Isa Tõnis Saalits (23) pistab pojale luti suhu ja nutt on hoobilt läbi.
Muidugi on kõige pakilisem küsimus, kas Oliver, kes sünnitusmajas ei saanud õiget imemisvõtet selgeks, on praegu pudeli- või rinnatoidul.
Ema Annika (22) ütleb, et esimesel päeval kodus ei tahtnud rinnast söömine ikka veel sujuda. Isa ostis poest rinnapiimaasendajat, mille abil vanemad titat tissi otsa meelitasid. “Teisel päeval hakkas ta juba ilusasti imema,” räägib Tõnis, rõõmustades, et probleem nii kergelt lahenes.
Nüüd nõuab Oliver iga kahe-kolme tunni tagant süüa ja tulemused pole jäänud saabumata: kaalule on lisandunud 700 grammi.
Tõnis võtab poja sülle ja nendib: “Kohe on tunda, et ta on palju raskem. Kasutame juba number kaht mähet. Algul oli suur jama, sest number üks mähe oli nii suur, et ta pissis endal kogu aeg külje täis. Praegu on kõik korras.”
Koos kaaluga on beebile juurde tulnud ka tugevust. Isa paneb Oliveri kõhuli ja ühekuune tita hoiab oma pead juba vapralt püsti.
Elu keskmes on tita
Noorte elu on nüüd täielikult muutunud ja välja sõprade juurde minnakse harva. Kuid tore on see, et ka paljud sõbrad on saanud lapsevanemateks või ootavad beebit. Paar päeva tagasi tuli Annika sõbranna, kes alles mõne nädala eest oli rääkinud, et tema ellu pole vist last määratud, külla rõõmsa teatega: “Ma olen rase!”
“Hoia nüüd ennast. Sa oled seda päeva nii kaua oodanud,” soovis talle Annika. Lapse esimene elukuu on toonud Tõnisele ja Annikale ka esimese tõsise ehmatuse. Ühel päeval hakkas Oliver ilma hääleta meeleheitlikult nutma. “See kestis umbes 10 sekundit. Ei saanud üldse aru, mis tal viga on,” räägib ema. Isa võttis tita sülle ja ta rahunes maha. Õnneks pole sellist asja rohkem juhtunud. Kui aga sellised nutuhood korduvad, plaanivad nad pöörduda arsti poole.
On võimalik, et lapsele tegid häda gaasid, mis kimbutavad teda alates esimesest elunädalast. Enne iga söögikorda saab ta gaasirohtu Espumisan. “See aga eriti ei aita,” märgib isa.
Kuni tunniseid nutuhoogusid esineb peamiselt öösel. Poiss hakkab kõigepealt punnitama, siis ärkab üles ja pistab röökima. Ei jää muud üle, kui teda süles või vankris kiigutada.
“Ega öösel magada eriti ei saa. Vahel pillib ta päris hullult ja nii lihtsalt tuttu ei jää,” räägib Tõnis. “Öösiti tunnen küll, et tahaks rohkem magada, aga mis sa teed. Katsun magada siis, kui laps uinub,” lisab Annika.
Tegus isapuhkus
Kui öösel hoolitseb tita eest põhiliselt ema, siis päeval tegutseb enamasti isa, kes on Oliveri sünnist saadik lapsepuhkusel. “Nii äge on vaadata, kuidas isa lapsega tegeleb,” nendib Annika.
Isa paneb beebi vanni ja tita hakkab suurest mõnust käsi-jalgu siputama. Vahel, kui laps on viril, teeb vannivesi tema oleku kohe paremaks. Isa katsub lõigata ka poja küüsi, mis on omaette teadus, sest laps hakkab selle protseduuri ajal nihelema isegi magades. Tema sõrmed on aga nii imepisikesed, et peab olema ülimalt tähelepanelik, vältimaks sisselõikamist.
Ühel päeval nägi Tõnis lapse naba puhastades natuke verd ja rohekat lima. Ta uuris ruttu beebiraamatust, kas on midagi hullu lahti, ja sai enda rahustuseks teada, et see on täiesti normaalne siis, kui nabakönt hakkab ära tulema. Mõni tund hiljem oligi könt riiete vahele kukkunud. “Praegu on naba täitsa ilus.”
Tõnis võtab pisipoja enda kõhule, kus Oliver rahulolevalt lesib. “Süles jääb ta hästi magama,” märgib isa. “Mõtlesime küll, et ei harjuta teda süles magama, aga ta juba tunneb ära, kui on süles. Kui paneme ta voodisse, ärkab üles,” lisab ema.
Kuigi laps magab enamiku ajast oma voodis, on vanemad tähele pannud, et elutoas diivanil tudub ta kauem. Toas mängib vaikselt telekas ja selline tasane taust lapsele vist meeldib. Vanemad saavad omavahel tavalisel häälel rääkida ega pea kikivarvul kõndima.
Kui aga poeg on ärkvel, soovib ta ema-isa lähedust. Kuigi kõht on täis ja pepu puhas, kisub ta vaikselt nuttu, kuni vanemad talle tähelepanu pööravad. “Tahtsin täna natuke enda asju teha, aga tema muudkui virises. Kui tulin tema juurde, jäi magama,” räägib Tõnis. “Vahel tundub, et ta teeb meile kiusunuttu. Paistab, et tal on kange iseloom,” muigab Annika.
Esimesed pühad
Oliveri 1. elukuusse jäid ka esimesed jõulud, mis möödusid Annika vanaema juures Tartumaal, kuhu oli pea terve suguvõsa kokku tulnud. Kõik tahtsid uut sugulast hoida ja imetleda. Oliveri ennast suur populaarsus ei seganud, sest põhiliselt ta magas.
Pühadeaeg polnud aga lihtne imetavale emale, sest paljudest maitsvatest roogadest, nagu hapukapsast või kõrvitsasalatist, tuli loobuda. Magusale ei suutnud Annika “ei” öelda ja oletab, et punnid tulid tita näole just liigse kommisöömise pärast.
Muidugi sai Oliver ka hulgaliselt kingitusi. “Oleks ka meie nii palju saanud!” naljatleb Annika. Nüüd on lapse voodi lelusid täis, kuid ega ta neist veel hooli. Oliver silmitseb huviga hoopis värviküllast kardinat.
Kui ta hommikul üles ärkab, meeldib talle pikalt omas keeles juttu vesta. “Jutustan talle siis vastu, kui armas ta on,” ütleb Annika.
Isa on aga pojale uue oskuse õpetanud. Ta näitas lapsele nii kaua keelt, kuni Oliver talle keelt vastu näitas. “Natuke on temaga veel igav. Ta võiks juba midagi teha, kas või roomata,” on Tõnis veidi läbematu.
Kolme nädala pärast läheb aga isa komandeeringusse ja siis peab ema nädala keskel titaga üksinda hakkama saama. “Ma ei tea, mis ma ilma meheta teen. Siis on paanika.”
Kui linnakorteris ikka liiga raskeks läheb, sõidab Annika titaga maale vanematekoju. Seal on ümber lähedased, kes noort ema juba hätta ei jäta.
1 kuu vanune laps:
• saab rinnapiimast kõhu täis ega vaja lisaks muud toitu,
• peab saama D-vitamiini (5 tilka ehk 400 IU-ühikut päevas),
• peaks tõstma tasasele pinnale kõhuli asetatuna kas või korraks pead,
• peaks keskenduma talle otsa vaatavale näole,
• võib püsti olles hoida kindlalt pead,
• võib viia käed kokku,
• võib naeratada ja koogata,
• võib reageerida ootamatule helile.
Allikas: lastearst Siiri Lepik
Uus asi!
Juba on ka Eestis mõnes apteegis saada D-vitamiini tilku beebile (Minisun), mis on tehtud taimeõli baasil. Need on head alternatiivid lastele, kel tavaline pähkliõli baasil valmistatud D-vitamiin tekitab allergiat.
Titaga on lõbus tegutseda
• Räägi, laula ja naerata oma ühekuusele titale, ning ta vastab sulle.
• Mängi ja võimle oma lapsega. Silita titat üle otsaesise kuni varvasteni eest ja tagant. Anna talle haaramiseks kätte oma sõrm. Aseta laps kõhuli, pane tema rinna alla oma käsi või kokkurullitud froteerätik. Silita õrnalt lapse selga.
• Rahustamiseks võta laps sülle nii, et üks käsi toetab kukalt ja teises on lapse pepu. Kiiguta last.
