Tita tutvub maitsetega

Olen plikatirtsust peale seda tüüpi, et tahan teada kõige põhjust. Miks lamp põleb, kus on silmapiir, miks suhkur on magus? Ma ei saa aru, kuidas mõne jaoks lambid lihtsalt põlevad ja suhkur on lihtsalt magus. Küsimustega on aga see lugu, et mida rohkemad neist saavad vastuse, seda rohkem jääb neid vastamata.

Loomulik viis süüa

Juba enne esimese lapse sündi, alles teda oodates, ostsin valmis pudipõlled ja beebilusikad, midagi ­küsimata. Beebid ju söövad püreed ja emad annavad seda lusikaga. Pilt pudelit imevast beebist ja poollamavale lapsele lusikaga püreed söötvast emast on eelmise riigikorra näidisplakatina sügavale me ajudesse raiutud. Ometi pole see alati nii olnud ja on loomulikumaid viise lapse toitmiseks. Pärast esimest kaubanduslikku tuhinat hakkasin asja täpsemalt uurima, kuna soovitused lapsele lisatoidu pakkumise osas erinesid seinast seina. Alates soovitusest kolmekuusele ­rinnalapsele pudelist mehu ja tummi anda kuni selleni, et ­alles 6–7kuusele võiks pakkuda püreena sama toitu, mida ise sööme. Oma tõe ja meile sobiva viisi pidin ise leidma, sest lapsed ei sünni kahjuks või õnneks ­kasutusjuhendi ja kalendritajuga.

Lugesin teaduskirjandusel põhinevaid allikaid, uurisin arstidelt ja teistelt vanematelt. Jõudsin ­järeldusele, et koguseliselt on lapse põhitoit esi­mesel eluaastal rinnapiim, lisatoidu andmist alustame tasapisi kuuekuuselt, kui laps on lisatoiduks füüsiliselt valmis ja nagu ka arstid tänapäeval soovitavad. Enne 17. elunädala täitumist ei tohiks lapsele üldse midagi peale rinnapiima (või selle puudumisel kunstpiima) anda ja lisatoitu võiks pakkuda kuuekuuselt. Siis sattusin lugema tollal veel eesti keelde tõlkimata raamatut näputoidust. Ka paar antro­poloogilisemat laadi kirjatükki sattus kätte, mis möödaminnes puudutasid teemat, kuidas ­inimesed ajaloo jooksul beebisid on toitnud ja mismoodi teevad seda praegused loodusrahvad. Ikka pigem hiljem kui varem, ja siis, kui laps ise süüa suudab – suurema püreemajanduseta.

See tundus nii loomulik, lapse arengut toetav ja evolutsiooniliselt loogiline: süüa koos ja samu asju, vastavalt oma võimetele. Mulle meeldis põhimõte, et laps teeb seda, milleks ta on valmis. Kui ise süüa ei suuda, siis pole valmis sööma, kui ise ei kõnni, siis ei tohiks kõnnitada. Ja mis seal salata, emal on palju mugavam kasutada näputoitu kui lapsele eraldi ­kokata, püreestada, säilitada, köögivilju ühe­kaupa tutvustada, kokku segada ja lapse eest otsustada. Pealegi pole vaja näputoidulapsele toidupotsikuid kaasa vedada, alati leiab enda taldrikult midagi lapsele sobivat ka väljas süües.

Kana ja juurikaid

Õnneks usaldab mu abikaasa mind ja mu allikakriitikat neis asjus täielikult. Ja mina usaldan oma last. Nii juhtus, et Piia vastas kõikidele kriteeriumitele paar nädalat enne kuuekuuseks saamist. Ta ei tõusnud küll ise istuma, kuid istus toega kindlalt ja kontrollis istudes oma keha, haaras ja pani asju suhu, tundis suurt huvi toidu vastu, krabas ise mu taldrikult toitu ja ­näris mänguasju (küll ühegi hambata, aga nende olemasolu pole ka vajalik).

Ta istus meiega koos hommiku- ja õhtusöögilauas ning sõi meiega sama toitu: aurutatud spargelkapsast võiga, ahjujuurikaid ürtidega, vürtsköömnetega röstitud porgandeid, kana poolkoibi, küüslaugu ja rosmariiniga ahjupraadi, ahjukala kõrvalt sidruniviilu, keedupeeti, hummust röstsaiaga, hommikuputru, marju, pehmeid puuviljalõike. Tema osa toidust tõstsin lihtsalt enne soola-suhkru lisamist eraldi, aga muid maitseaineid ei vältinud. Maitsesime koos ürte, kaneeli, tšillit, karripastat, loorberit, vürts­köömneid, koriandrit. Suhu me talle midagi ei toppinud ja koguseid ei mõõtnud, aga ega sealt esimestel kuudel talle eriti midagi kõhtu ei jõudnud.

Tükkide suurust reguleerisin küll lapse järgi. Esimestel kuudel olid need suured, peoga haaratavad tükid, nii et ots pihust välja ulatus. Lillkapsaõisikud, kartulisektorid ja porgandikangid näiteks. Ka kana pooltiib või -koib on ideaalse kujuga. Hiljem suutis ta juba kahe sõrmega haarata väiksemaid palu.

Ilus kogemus

Esimesed tahked asjad, mida tütar 8–9kuuselt nähtavas koguses sõi, olid tolle aasta värsked marjad vanaema aiast. Lisatoitu andsime enamasti pärast rinnapiima, viimast sai ta piiramatult kuni isevõõrdumiseni umbes aasta ja nelja kuu vanuselt. Jah, päris algul, alles õppides toitu suus liigutama, köhis või öökis ta vahel toitu suus ettepoole, aga kurku ei tõmmanud midagi ja esmaabikursusel õpitut rakendada polnud vaja. Küll aga tuli söögilauas korduvalt rahustada mures vanavanemaid. Aastaselt sõi laps juba ise kahvliga ja mõni kuu hiljem hakkas sihipäraselt kasutama lusikat.

Umbes kaheaastaseks saamiseni oli Piia nõus proovima kõike, olgu see siis krevett, spinatiomlett või sibulasupp. Sealt edasi on keeldumisi esinenud rohkem, aga sel on juba ealised põhjused.
Näha lapse rõõmu maitsete ja tekstuuride avastamisel, anda talle võimalus valida toitu ja kontrollida koguseid, lasta tal areneda loomulikus tempos, rõõmustada väikeste edusammude üle – see oli ülev ­kogemus. Nii hea, et vähem kui kuu aja pärast lisa­toitumist alustava noorema tütre puhul pole mul mingit kahtlust, et läheme sama teed.