Titaga arsti juurde
Nüüdsel ajal lubatakse ema ja laps sünnitusmajast koju väga kiiresti, mõnikord lausa esimesel ööpäeval. Osalt on see hea, sest pere saab naasta koju, oma rahulikku päevarütmi. Teisalt ei jõua haigla personal noorele perele rääkida kõike vajalikku: kuidas beebi eest hoolitseda ja millele tähelepanu pöörata. Ka on ema vahetult pärast sünnitust nii väsinud, et ei suuda osa asju meelde jätta ega tea veel küsimusi, millega peatselt silmitsi seisab. Ka teise ja kolmanda lapse sündides tuleb emal oluline uuesti üle korrata.
„Ehkki praegu saab kõige käepärasemalt infot internetist, leidub seal tõenduspõhise kõrval ka palju tasakaalustamata infot,“ viitab perearst Kristi Otsmaa põhjusele, miks ei saa last kasvatada vaid netiinfo toel. „Perearstilt ja pereõelt saab aga tänapäevaseid näpunäiteid, kuidas beebit toita, arendada ja karastada.“
Areng arsti silma all
Perearsti sõnul oodatakse last esimesel eluaastal iga kuu arsti juurde seetõttu, et imiku kasv ja areng on siis kiirem kui ühelgi teisel perioodil. On hea, kui arst seda kõrvalt jälgib, sest vahel tuleb arengut toetada ja suunata, et pisikesest titast, kes algul peamiselt sööb, magab ja nutab, saaks esimese eluaasta lõpuks aktiivselt ringi liikuv, oma soove ja vajadusi sõnade või žestidega väljendada oskav laps.
Beebi arenemist tuleb hinnata pidevalt, sest kõik terviseprobleemid ei ilmne kohe sünnihetkel. Arst jälgib ka lapse kasvamise dünaamikat – kas see liigub piisavalt kiiresti ja õiges suunas või on areng näiteks alguses väga kiire ja siis peatub või toimub isegi taandareng, mis on tõsine märk mõnest haigusest. Ehkki iga laps areneb oma tempos, on oluline pidev edasiminek. Ohumärk võib olla seegi, kui laps kasvab normist kiiremini. Seepärast on põhjendatud, et esimesel eluaastal tuleb käia arsti juures nii sageli.
Mida arst lapse juures jälgib? „Alati mõõdame peaümbermõõdu ja pikkuse ning kaalume last,“ loetleb Kristi Otsmaa. „Need tulemused kanname kasvukõverale. Selle järgi vaatame, kuidas beebi on arenenud, võrreldes keskmisega ja võrreldes eelnevate kuudega.“
Perearst selgitab, et esimesel poolaastal näitavad kasv ja kaal rohkem lapse toitumist. Teisel poolaastal hakkavad tähtsamat rolli mängima geneetilised iseärasused, näiteks kui vanemad on väikest kasvu, on ka laps tihti keskmisest väiksem. Tavaliselt lapse sünnikaal kahekordistub viiendal elukuul ja kolmekordistub aastaseks saades.
Arsti juures hinnatakse ka beebi emotsionaalset ja motoorset, samuti kõne arengut. Laps peab omandama teatud oskused kindlaks vanuseks. Kui arengus esineb kõrvalekaldeid, saab perearst saata lapse õigel ajal täpsustavateks uuringuteks eriarsti juurde.
Kristi Otsmaa mainib, et ka pere psühholoogilisel nõustamisel on oluline osa. Eriti esimese lapsega, sest siis on muutus varasema eluga võrreldes väga suur, hõlmates kogu elukorraldust. Teise ja kolmanda lapsega on emad kogenumad, oskavad juba beebit toita ja arendada, probleeme ette näha ja arstilt ka rohkem nõu küsida.
Vaktsineerimismüüdid
Perearst toonitab, et kõiki lapsi peab esimesel eluaastal kindlasti vaktsineerima. „On väga tähtis vaktsineerimisega võimalikult vara alustada, sest paljud nakkushaigused, mille vastu beebit vaktsineeritakse, näiteks läkaköha ja Hemophilus influenzae tekitatud meningiit, kulgevad eriti raskelt just esimestel eluaastatel. Seetõttu on ülioluline saada kaitse nende haiguste vastu nii varajases eas kui võimalik.“
Arst selgitab, et haigused, mille vastu lapsi vaktsineeritakse, ei ole maailmast kadunud, vaid inimesed on suutnud need just tänu vaktsineerimisele kontrolli alla saada. Kui suurem osa populatsioonist on vaktsineeritud, siis haigused selle populatsiooni hulgas ei levi.
„Viimastest aastatest on tuua väga kurb näide. Kui vanemad hakkasid massiliselt keelduma oma laste kaitsesüstist leetrite, punetiste ja mumpsi vastu, lahvatas Euroopas leetrite epideemia ja mõned lapsed surid. Enne seda oli arstidel lootus, et vaktsineerides on võimalik leetrid üldse kaotada, nagu õnnestus teha rõugetega. Aastal 2013 on lubamatu, et meie lapsed surevad vaktsiini abil välditavatesse haigustesse,“ rõhutab doktor.
Perearst teab, et vaktsineerimise kohta liigub väga palju müüte. „Arvatakse, et vaktsineerimine nõrgestab immuunsüsteemi. Tegelikult on otse vastupidi,“ toonitab ta. Liigub ka kuulujutt vaktsineerimise seosest autismiga, millel puudub dr Otsmaa kinnitusel igasugune teaduslik alus. „Selliste kuulujuttude põhjal on paljud emad otsustanud oma laste vaktsineerimisest loobuda, mis teeb mind arstina väga murelikuks. Teadlased on vaktsineerimist ja selle mõju väga palju uurinud ning ma saaksin iga väärarusaama lihtsalt ümber lükata ja lahti seletada, kuidas on kuulujutt tekkinud,“ sõnab ta.
Emadel soovitab Kristi Otsmaa oma kõhklustest arstiga rääkida. „Loomulikult tahab ema teada, miks peab vaktsineerima ja millised on võimalikud kõrvalreaktsioonid. Kahtlemine on inimlik. Keerulisem on aga see, kui püütakse vastuseid leida internetist, kuhu kõik saavad kirjutada, mida heaks arvavad.“
Perearst lisab, et muus osas on tänapäeva emad väga tublid ja haritud. Nende oma emad ja vanaemad andsid paarikuusele lapsele porgandimahla ja mannaputru. Arusaamad terve imiku toitmisest on viimase paari aastakümnega väga palju muutunud. „Enam ammu pole ma pidanud selgitama, et keefiri ja kohupiima beebidele esimesel elupoolaastal ei pakuta. Väga tublisti käiakse ka ujumas ja massaažis. Need mõjuvad lapsele hästi ka siis, kui kliinilist näidustust ei ole.“
Beebiaasta sagedased tervisemured
Esimesel elukuul on beebide põhilised probleemid toitmisraskused, kollasus, infektsioonid. Kolmel esimesel elukuul laps väga kergesti ei haigestu, sest on saanud raseduse ajal emalt kaasa antikehad, mis teda viiruste eest kaitsevad. Kolmanda elukuu paiku sagenevad haigestumised viirushaigustesse, sest umbes siis lõpevad emalt saadud antikehad ja lapse organism pole suutnud neid veel tõhusalt tootma hakata. Kui kiiresti immuunsus taastub, on väga individuaalne.
Teisel elupoolaastal on üks põhilisemaid probleeme rauapuudusaneemia. Kui D-vitamiin välja arvata, katab esimesed kuus kuud beebi toidu- ja joogivajaduse rinnapiim. Teisel elupoolaastal võetakse lapselt vereproov, et hinnata tema vere rauasisaldust, ka siis, kui laps kasvab ilusti. Lapsel võib rauapuudusaneemia tekkida, kui toiduvalikus ei ole piisavalt liha või kui emal oli raseduse lõpus rauapuudus, sest siis olid ka lapse rauavarud sünnihetkel madalad.
Kuidas aru saada, et beebi on haige?
Haigusest annab esimesena märku beebi muutunud käitumine. Haige laps on tavapärasest loium või rahutum.
Kõige sagedasemad haigused on viirusinfektsioonid, mille tunnusteks on
• köha
• nohu
• palavik
• vahel ka kõhulahtisus ja oksendamine.
Helista kindlasti arstile, kui
• beebil on palavik üle 39 kraadi,
• lapsel tekivad hingamisraskused,
• ta keeldub joogist,
• ta pissib vähe,
• ta oksendab korduvalt,
• laps on väga loid või nutab lakkamatult.
Kaitse beebit viiruste eest
• vaktsiinidega
• vältides temaga rahvarohkeid kohti
• toites last õigesti
• karastades teda veeprotseduuridega
• regulaarselt last masseerides.
