Ülle Lember: kunstlik toitmine on riskifaktor lapse tervisele

Rahvusvaheline koodeks, mis reguleerib imiku piimasegude turustamist ja reklaami, ei luba kasutada nimetust rinnapiimaasendaja. Kunstliku toidu näol on tegemist imiku piimasegudega, mis mingilgi moel, ei koostiselt ega kvaliteedilt, pole võrreldavad rinnapiimaga.

Kunstlik toitmine on riskifaktor lapse tervisele, kuigi tootjad püüavad seda idealiseerida mitmete emadele ihaldusväärsete lubadustega, nagu oleks laps siis rahulikum, õnnelikum, magaks ja kasvaks paremini jms. Need vihjed ja lubadused on vaid osa turunduskampaaniast, millel on üksainus eesmärk — suurendada toodete müüki ja teenida rohkem kasumit.

Nii kirjutab toitumise ja imetamise nõustaja, ämmaemand Ülle Lember kirjastuse Pegasus poolt välja antud raamatus “Laste toitumine ja tervis”. Toome teieni lõigu raamatust, milles Ülle Lember räägib rinnapiima erilisest koostisest.

Süsivesikud

Rinnapiimas on süsivesikute sisaldus suhteliselt kõrge, keskmiselt 7%, ning peamine süsivesik on laktoos — piimasuhkur. Kõikide imetajate piimas sisaldub laktoosi, aga enamasti oluliselt vähem kui inimpiimas. Näiteks kitsepiimas on süsivesikuid keskmiselt 4,1%.

Imetajate järglased on võimelised laktoosi kergesti seedima tänu ensüüm laktaasile, mille toimel laktoos laguneb. Ka vastsündinu soolestikus on laktaas olemas, ning süsivesikute seedimine annab lapsele umbes 40% tema igapäevasest kasvamiseks vajalikust energiast.

Laktoosi lagunemisel tekib glükoos ja galaktoos. Glükoos salvestatakse maksas energiatagavaraks, galaktoosil on kehas teised funktsioonid. Kui süsivesikute hulk toidus ei ole piisav ja salvestatud glükoositagavarad kasutatakse ära, siis hakatakse edasiseks energiatarbeks kasutama juba rasvu ja seejärel ka valke, ning sel juhul beebi kasv aeglustub ja peatub. Inimlaps vajab kasvamiseks ja arenguks palju glükoosi, ning seepärast ongi rinnapiimas laktoosi palju enam kui teiste imetajate piimades.

Vähemal määral sisaldab rinnapiim ka puhast galaktoosi, mida vajavad eriti just lapse arenev aju ja närvisüsteem, ning ka fruktoosi ja oligosahhariide. Oligosahhariidide valik on iga ema piimas erinev. Tänu emalt saadavatele oligosahhariididele kasvavad lapse soolestikus eelistatult nn. „head bakterid”, mille laps saab sündimisel emalt. Nii on tagatud kasuliku mikrofloora edasiandmine emalt beebile ning lapse enda mikrobioomi kujunemine. Rinnapiimas esinev süsivesiku ja valgu ühend bifidusfaktor soodustab bakteritüve Lactobacillus bifidus kasvu lapse seedekulglas ning hoiab sellega soolestiku pH taseme happelise. Happeline keskkond takistab patoloogilise mikrofloora levikut. Seepärast esinebki rinnapiimatoidul olevatel lastel vähem soolenakkusi ning haigestumise korral on paranemine kiirem. Laktoos soodustab ka kaltsiumi ja raua imendumist rinnapiimast.

Rasvad

Rasvadel on mitmeid tähtsaid funktsioone. Nad on suure toiteväärtusega energia- ja rasvlahustuvate vitamiinide allikaks, osalevad rakumembraanide kaitses ning paljudes biokeemilistes protsessides. Esimestel eluaastatel kasvavad lapsed väga kiiresti ning rasvad on oluliseks energiatagavaraks.

Rinnapiimas on keskmiselt 3,8% rasvu. See on oluliselt rohkem kui valke (1%). Emapiimast saadud rasvad seeduvad väga kergesti ja hästi, koguni 85-95% ulatuses, sest nende seedimisel töötab kombineeritult mitu lipaasi ehk rasvu lagundavat ensüümi. Lisaks imiku enda keelealusele ja maolipaasile aitab rasvu seedida ka rinnapiimas endas leiduv ensüüm BSSL — sapisoolade poolt stimuleeritav lipaas. Viimase toime vallandubki alles beebi soolestikus, tema poolt eritatud sapisoolade mõjul. BSSL on väga tähtis, sest vastsündinu enda lipaasid (näiteks pankreaselipaas) on esialgu veel ebaküpsed ega tööta täiel määral. Ema ja beebi lipaaside koostoimel kasutatakse rinnapiima rasvu väga efektiivselt, ning need annavad ligi 50-55% lapsele vajalikust igapäevasest energiast.

Rasvade kvaliteet erinevates piimades on erinev. Rinnapiima rasvadest on 98% asendamatud rasvhapped. Need on vajalikud imiku aju ja silmade kasvuks ning veresoonte normaalseks arenguks. On leitud, et enneaegsena sündinud lapsed, keda on toidetud piimaseguga, milles eelnimetatud rasvhapped puuduvad, võivad hiljem olla nägemisprobleemidega ning ka nõrgemate IQ testide tulemustega. Piimasegudele mõningate asendamatute rasvhapete lisamine, mida vahel tehakse, ei ole alati piisavaks lahenduseks, sest tööstuslik tootmine ja sünteetilised valmistamisviisid ei taga tingimata head omastatavust.

Rasvade hulk rinnapiimas on selle komponentidest kõige muutlikum. Madalaim rasva kontsentratsioon on tavaliselt toitmiskorra alguses, nn. eelpiimas. Suurim rasvasisaldus aga järelpiimas, mis ilmub rinda toitmiskorra lõpus. Sagedasem imetamine tõstab rinnapiima üldist rasvasisaldust ja suurendab ka ööpäevast piimakogust. See võimaldab beebidel toidukordade pikkuse ja sageduse reguleerimisega ise määrata rinnast saadavate rasvade koguseid vastavalt oma vajadustele. Kõige paremini toimib see süsteem siis, kui usaldame last ja lubame tal süüa nii tihti ja nii kaua, kui ta ise seda soovib.

Lisaks suureneb rinnapiima rasvasisaldus lapse kasvades. See võimaldab lapsel rahulduda esimese kuue kuu vältel ligikaudu samasuguse rinnapiima hulgaga, sest rinnapiima energeetiline väärtus kasvab ja laps ei peagi seda imema oluliselt rohkem. Rinnapiima rasvadest saadav energia ning asendamatud rasvhapped katavad ajalise beebi vajadused täielikult.

Valgud

Valkude kvaliteet ning kogused on rinna- ja lehmapiimas täiesti erinevad. Inimlaps vajab kuni 6 kuu vanuseni valke üsna väikestes kogustes — keskmiselt 2,2 g kehakaalu kg kohta ööpäevas. 6-12 kuu vanuses langeb valguvajadus veelgi, ning on nüüd 1,6g kehakaalu kg kohta. Rinnapiimas on valke ligikaudu 0,9%, ja üksnes rinnapiimaga toitmine esimesel 6 elukuul katab lapse kõik vajadused. 6. elukuust alates aga on oluline jätkata rinnaga toitmist koos eakohase tahke toidu pakkumisega.

Kõik teised imetajad kasvavad oluliselt kiiremini kui inimesed, ning vajavad selleks palju kõrgema valgusisaldusega piima. Näiteks vasikas kasvab suureks umbes ühe aastaga. Lehmapiimas on seetõttu valke keskmiselt 3,4% ja see on mitmeid kordi rohkem, kui vajab inimlaps. Lehmapiimaga toitmisel, mida eelmisel sajandil sageli tehti, tekib lapsel metaboolne stress (ainevahetusjääkide kuhjumine), sest imiku neerud on ebaküpsed ning valgu ülejääkide eritamine on raske. Valguliig omakorda mõjutab insuliinsõltuva kasvufaktori kaudu kogu ainevahetust ja tõstab seeläbi kehakaalu, mis on ka hilisemate terviseprobleemide sagedaseks põhjuseks. Valguliig on lapsele kahjulik, puhta lehmapiimaga (ka poepiimaga) ei tohiks last toita kuni 9-10 kuuseks saamiseni. Inimlaps vajab väiksema valgusisaldusega toitu.

Ka valkude kvaliteet rinna- ja lehmapiimas on väga erinev. Lehmapiimas leiduvatest lahustumatutest valkudest moodustab suure osa kaseiin. Sellest moodustub tihe, imiku jaoks raskesti seeditav piimakämp. Rinnapiima valgust moodustuvad aga väikesed, pehmed ja kergesti seeditavad helbed. Seepärast ongi emapiima valk palju kergemini seeditav.

Valgud omakorda koosnevad aminohapetest. Inimlaps vajab arenguks inimliigile vastavaid aminohappeid, ja mõningaid neist peab ta saama toiduga valmiskujul. Need, nn. asendamatud aminohapped (nt tauriin ja tsüsteiin), on vajalikud lapse aju arenguks, ning rinnapiimas leidub neid piisavalt. Lehmapiima ja ka toitesegude aminohappeline koostis ei ole lapsele ideaalne.

Samuti on erinevus lahustuvate ehk vadakuvalkude osas. Rinnapiima vadakuvalgud sisaldavad α-laktoglobuliine, mis kaitsevad last inimestel esinevate nakkuste eest. Rinnapiimas olevad nakkusvastased valgud on ka laktoferriin (seondub vaba rauaga ja peatab sellega rauda tarbivate bakterite liigse kasvu), lüsosüüm (tapab baktereid) ning erinevad antikehad, immunoglobuliinid (peamiselt IgA, aga ka IgG ja IgM), erinevad viiruste- ja parasiitidevastased faktorid ja bifidusfaktor. Need on liigiomased valgud. Loomapiimades (ka ternespiimades) puuduvad inimlast kaitsvad valgud, sest iga liigi piim sisaldab just ja ainult selle liigi järeltulijatele vajalikke kaitsefaktoreid — lehmapiim kaitseb vasikat ja kitsepiim kitsetallesid ennekõike nendel liikidel esinevate haigustekitajate eest.

Kunstlikult toidetavatel lastel võib tekkida lehmapiimavalgu talumatus, sest tegemist on võõra liigi valguga. Kui lapse toidus sisaldub palju erinevaid ja võõraid valke, võib see põhjustada kõhuvalu ja nuttu, kõhulahtisust või -kinnisust, nahalöövet ning teisigi sümptomeid. Samuti on lehmapiima saavad ning kunstlikul toidul olevad lapsed enam allergilised, neil on rohkem ekseeme ja hingamiselundite haigusi. Toidutalumatus ja allergia võivad lapsel välja kujuneda juba esimestel elupäevadel ühekordselt saadud väikese koguse piimasegu tagajärjel. Seetõttu on soovitatav vältida ka ühekordset „igaks juhuks” toitmist mistahes muu toiduga peale rinnapiima. Imiku esimene ja ainus toit võiks olla oma ema piim.

Vitamiinid rinnapiimas

Rinnapiimas leidub nii vesi- kui ka rasvlahustuvaid vitamiine. Vesilahustuvad on C- ja B-grupi vitamiinid ning foolhape. Neid leidub rohkem eelpiimas, mille vedelikusisaldus on suurem.

Rasvlahustuvaid (A, D, E, K) vitamiine leidub suuremal hulgal rasvarikkas järelpiimas, mis eritub toitmise lõpus. Seega on vitamiinide saamiseks oluline, et laps oleks rinnal piisavalt kaua. Lühikestel toidukordadel saab imik peamiselt eelpiima ega jõua rasvarikka järelpiimani. Oluline on jätta laps rinnale nii kauaks, kui ta soovib. Laps laseb rinnast ise lahti, kui ta on söömise lõpetanud. Erinevatel toidukordadel võib see aeg olla erinev, sest laps reguleerib ise erinevate toitainete saamist. Samuti muutub imemiseks kuluv aeg lapse kasvades.

Normaalselt toituva ema rinnapiim sisaldab piisavalt A-vitamiini, mis on vajalik lapse hea nägemise ning nakkuste ennetamise seisukohalt. Rinnapiima saav laps saab sealt vajaliku koguse A-vitamiini ka teisel eluaastal.

Rinnapiimaga toidetavad lapsed ei vaja lisaks muid vitamiine peale D-vitamiini. D-vitamiini andmine imikutele on igati põhjendatud, sest enamus emasid ei liigu juba raseduse ajal piisavalt värskes õhus ja saavad vähe otsest päikesekiirgust, mistõttu ammenduvad ka emade rinnapiimas D-vitamiini tagavarad kiiresti.

Kui ema tarbib mitmekülgset ja tasakaalustatud toitu, saab ta muid vitamiine (v.a. D-vitamiin) üldiseltpiisavalt ning tema rinnapiim katab igati lapse vajadused. Muret tuleks tunda juhtudel, kui ema peab dieeti, ei saa värskeid toiduaineid või kasutab mingit eritoitu, milles on puudu mõnest vitamiinist. Selliste emade imikutele tuleks anda vitamiinilisandeid, kuid tervetele lastele ei ole need muudel juhtudel vajalikud.

Imetavad emad ei peaks piirama peamiste vitamiiniallikate — puu-, juur- ja köögiviljade tarvitamist. Imikute gaasivalude esinemine on märksa vähem seotud ema toiduvalikuga, kui üldiselt arvatakse. Enamus emasid võib imetamise ajal süüa kõike. Ema toiduvalik võiks olla ennekõike mitmekülgne ja tervislik.

Mineraalained rinnapiimas

Põhimineraalainete sisaldus rinnapiimas vastab ajalise vastsündinu ja imiku vajadustele.

Kaltsium ja magneesium on ühed tähtsaimad ehitusmaterjalid. Lehmapiimas on nende sisaldus oluliselt suurem, tagamaks vasika kiiret kasvu esimesel eluaastal. Näiteks on lehmapiimas kaltsiumit koguni 130mg ja magneesiumit 12mg/100ml. Rinnapiimas on kaltsiumit vaid 35mg ja magneesiumit 4mg/100ml, sest inimlaps nii kiiresti ei kasva.

Naatriumil ja kaaliumil on oluline roll beebi vedelikutasakaalu reguleerimisel ja säilitamisel. Naatriumit on rinnapiimas keskmiselt 15 mg/100 ml kohta. See on igati piisav kogus, ja laps ei pea seda muu toiduga juurde saama. Seepärast ei lisata ka laste toidule esimesel eluaastal soola. Kaaliumit on rinnapiimas rohkemgi, keskmiselt 57 mg 100 ml kohta, ja see tagab naatriumi ja kaaliumi omavahelise tasakaalu, mis on oluline vedelikutasakaalu säilitamisel rakkudes ja rakkudevahelises ruumis.

Imiku piimasegud sisaldavad koguseliselt vahel rohkemgi sinna lisatud mineraalaineid, aga need imenduvad halvemini. Rinnapiimas leidub mineraalide imendumist hõlbustavaid transportfaktoreid, mida piimasegudes ei ole. Seetõttu kogused alati ei loe.

Raud on väga oluline mineraal, mis omab tähtsust vereloomes ja keharakkude varustamises hapnikuga. Erinevate imetajate piimad sisaldavad kõik väikeses koguses rauda, kuid raua omastamine erineb liigiti oluliselt. Inimlaps saab rauda hästi kätte just emapiimast. Lapsed vajavad kuni 6 kuu vanuseni rauda 0,27 mg päevas, 7-12 kuu vanuses aga juba 8mg päevas. Beebil on kaasasündinud rauatagavarad esimesteks elukuudeks, aga need sõltuvad ema tervisest raseduse ajal, sünnituse kulust ja nabaväädi läbilõikamise taktikast ning võivad suurel määral kõikuda.

Rinnapiim sisaldab küll suhteliselt vähe rauda, 70-100mcg/100ml, kuid raud asub seotult laktoferriini molekulis. Selline raud on lapsele paremini omastatav. Samuti ei saa patogeensed rauaõgijatest bakterid seotud rauda kätte ning ei suuda seetõttu nii hästi paljuneda, mis on osa rinnapiima nakkuskaitsest.

Imiku piimasegud sisaldavad enamasti 5-6 korda rohkem rauda kui rinnapiim. See on aga vaba raud, mis soodustab rauaõgijatest bakterite kasvu ja võib soodustada infektsioonhaigusi. Lisaks on see lapse poolt halvasti omastatav ja hoolimata suurtest rauakogustest saab laps piimasegudest tavaliselt rauda vähem kätte kui emapiimast.

Lehmapiimas on rauda umbes sama palju kui emapiimaski, keskmiselt 70mcg/100ml, kuid sellest rauast imendub vaid 10-20%, rinnapiima rauast aga ligi 50%. Laps, kes saab varakult peamiseks toiduks lehmapiima, on seetõttu rauapuudusest enam ohustatud.

Lehmapiima jootmine alla 9 kuusele lapsele võib tekitada mikroveritsusi sooles ja seetõttu on takistatud raua imendumine läbi sooleseina, ning lisaks kaotab laps osa rauda veritsustega. Lehmapiima põhitoiduna seetõttu enne lapse 9 kuuseks saamist anda ei tohi.

Ainult rinnapiimatoidul olevate ajaliste beebide rauavajadus on enamasti hästi rahuldatud tänu emapiima raua heale imenduvusele, ning nad on kaitstud rauavaegusaneemia eest kuus kuud ja kauemgi, kui imetamine jätkub. Lisaks suurendab raua saamist alates 6 kuu vanusest lapse menüüsse lisatav tahke toit.

Vesi

Rinnapiim on veerikas ja sisaldab keskmiselt 87-88% vett. Elektrolüütide (Na, K, Cl jt) õige kontsentratsioon rinnapiimas soodustab vee kiiret ja kerget imendumist ning keharakkudes püsimist, kindlustades lapsele piisava vaba vee koguse ka palavate ilmadega. Rinnapiimal imik ei vaja vett ega muid jooke esimesel 6 elukuul.

Tee pakkumine beebile esimesel eluaastal ei ole soovitav, sest see ei sisalda vajalikke toitaineid, küll aga täidab kõhtu. Samuti ei vaja laps kummeliteed, ristiköömneteed ega spetsiaalseid imikuteesid, mis võivad vähendada rinnapiima kogust emal ja seega ka kasvamiseks vajalike toitainete saamist. Alla 6- kuuse lapse regulaarne jootmine vee või teedega võib põhjustada toitainetepuudust ja kasvupeetust. Vett ja taimeteesid võib soovi korral juua imetav ema, et katta oma imetamise ajal suurenenud vedelikuvajadust.

Tahke toiduga alustamisel 6 kuu vanuses võiks hakata lapsele pakkuma paar korda päevas tavalist vett janujoogiks, kuigi ka siis on lapse poolt tarbitavad veekogused väikesed, kuna enamus vajalikust veest tuleb endiselt rinnapiimast. Pigem on selles vanuses oluline regulaarse joomisharjumuse kujundamine.

Bioaktiivsed koostisosad

Lisaks on rinnapiimas palju erinevaid bioaktiivseid aineid, mis on vajalikud lapse tasakaalustatud arenguks. Näiteks ühendid, mis mõjutavad ajutegevust ning aitavad väsinud lapsel magama jääda. Mõned bioaktiivsed ained panevad lapse hästi kasvama ja paljud rinnalapsed kasvavadki esimestel kuudel kiiremini. See omakorda vähendab hilisemat ülekaalulisuse riski.

Hiljuti rinnapiimas leitud valk leptiin reguleerib energia kulutamist kehas ning toimib vastupidiselt insuliinile, tasakaalustades selle toimet. Leptiin on ilmselt seotud ka täiskõhutunde tekkimise ja toidukoguste reguleerimisega ning kindlustab selle, et beebi sööb rinnast just nii palju, kui ta vajab. Rinnaga toitmine 6 esimese elukuu jooksul vähendab lapse ülekaalulisuse riski hilisemas elus 35%, ja iga lisakuu rinnapiimaga toitmist vähendab seda riski veelgi.

Bioaktiivsed ained on väliskeskkonnas ebapüsivad ühendid ning neid ei ole võimalik sünteesida ning piimasegudele või lehmapiimale lisada. Seetõttu on rinnapiima koostis jäljendamatu. Rinnapiim on elus vedelik. Rinnaga toitmist loetakse lapse füüsilise, bioloogilise ja vaimse tervise aluseks.

Pikemalt loe antud teema kohta raamatust “Laste toitumine ja tervis”, kirjastus Pegasus