Ütle üks ILUS lapsenimi!

Küll on hea, et sellistes poodides nagu BeebiCenter müüakse titadele üksnes asju, mitte nimesid. Sest kummastavat kirjapilti, kus nime üks pool on ühest, teine teisest keelest, jagub niigi rohkem kui küll.

Avalikus ruumis võib keeltepaabli üle kas ohata või muiata, aga olgu nimesilt kaupluse või teenusepakkuja uksel kui tahes kentsakas, vajaliku ostu sooritamist see ei sega. Ei lähe ju ostja kaupluseomanikule suu sisse ütlema, et on sul vast imelik (mõeldes: ­totakas) nimi! Inimese nimega on teine lugu. Inimesel tuleb oma nimega päriselt suhestuda.

Nimi ei riku meest, aga...

Vanasõna väidab, et nimi ei riku meest, ent ebamugavusi võib mõni neist elus põhjus­tada küll. Kui on oodata, et lapsel tuleb lasteaiast peale igale küsijale tähthaaval öelda, kuidas ta nimi kirjutatakse, kas poleks siis vanematel mõistlikum valida kohe alguses selline nimi, mis jätab lapsele rohkem aega sisukamaks vestluseks. Ka kergendaks see kaasinimeste, sealhulgas õpetajate elu seeläbi, et nad ei pea keerulisi nimekujusid meeles pidama ega eksimise pärast piinlikkust tundma.

Enneolematuid nimesid on lastele ikka otsitud. „Kuidas meil /---/ eesnimesid moonutatakse ja milliste võimatute kombinatsioonidega esinetakse lastele eesnimede andmise juures, ilma et selle juures ka mõeldakse, kas täiskasvades ja hariduse saades lapsed tihkavad oma eesnime kõvasti välja öelda ehk paberil kirjutatuna näha, näitavad kujukalt järgmised eesnimed, mis maal ümberrännates üleskirjutatud,“ hurjutas Postimees juba 1924. aastal.

Leht tõi näiteks naisenimed nagu Belanje Margarete, Aurelie Ernestioosa, Armilde Elmerisse, Meida Floreida, Aino Ruprosine, Wiobaane, Herta Heleta, Milda Mehwalde, Austraalia Hirlanda, Margentoliwie, Millidrisse Madlie, Selma Johanna Leokaatsia ning mehenimed nagu Haller Karoolus Lande, Ulrich Juuno Alfons Heino, Jaan Fedja Woldemar Wilhelm, Kannileid Jaak Jasmar Karl. Tänapäevase pilguga vaadates on mõni neist ju päris toregi!

Ega oma aja kummalised eesnimed ole sugugi veidramad kui praeguse aja omad: Anzhelica, Antuanette, Cenely, Ceroly, Cerstyn, Gaythel, Herily, Heylene, Näncy ja Nänuly, Älys, Änny, Yesica...
Nüüdseks on nimeseadus keelanud kasutada maakeelseid täpi- ja mitteeesti võõrtähti ühes nimes koos. Ka meie võõrkeeleoskus on vahepeal edenenud, nii et Cäthyd, Kättriinid, Nänulyd ja Gärolynid endale enam nimekaime ei saa. Nagu ka – millest omajagu kahjugi – Roosmaryd, Triinulyd, Myleenid, Myrellid, Õnnelyd.

Nagu iga mood, nii muutuvad ka moenimed ja nimemoed – seda kogu maailmas, saati siis uuendusaltitel eestlastel. Ja mis ühel ajal võõras, imelik ja harjumatu, võib pikapeale kujuneda endastmõistetavaks, vaat et normikski. Üks mis kindel: teise inimese nime üle naerda pole sünnis, pigem võib küsida või nuputada, mis juuri pidi üks või teine (moe)nimi pinnale on kerkinud. Alustades kas või oma nimest – peale tõdemuse, et „vanemad panid“.

Ingel mõlemal õlal

Nüüdsel ajal on Eestis suurmoeks panna järeltulijatele topeltnimesid. See on sisuldasa katoliiklaste komme – lapse oma nimi (mis aegu tagasi valiti ikka pühameeste ja -naiste hulgast) pluss kaitsepühaku(te) nimi või nimed. Mida rohkem neid on, seda uhkem ja parem, sestap on katoliku kultuuriruumi rahvastel tihtipuhku meestenimedeski üheks osaks nende kummardatuim pühak Maria. Nii hakkas Erich Remarque kirjanikuna pruukima (olgugi apostli nime) Pauli asemel Mariat, samal põhjusel võttis endale ristimisel lisanime kunstnik Epp Kokamägi.

Kes ei tahaks enesele ja veel enam oma silmaterakesele kaitseingleid mõlemale õlale? Või veel parem, üht inglit kas või iga sõrme ja varba kohta! Õnneks või kahjuks Eestis kehtiv nimeseadus lapsele üle kolme eesnime panna ei luba. Ja kolmegi võimaldab seadus erandkorras, reeglina tuleb piirduda kahe eesnimega. Erandid on võimalikud juhul, kui perel on kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga.

Nimi kaitseb kurja eest

Mitte üksnes kristlikes, vaid paljudes, kui mitte enamikus kultuurides on nimele omistatud kaitsvat mõju. Mõnelgi pool, eriti Aasias on väike­lastele pandud rõhutatult alandavaid nimesid, et halbu vaime eemale hoida. Näiteks võib vastsündinud vietnamlane saada nimeks Ussike, pisike korealane aga Siga, Kutsikas või Kärnkonn, et kurjad vaimud ei tunneks last ära ega saaks teda kahjustada. Slaavlasedki on tavatsenud panna pisipõnnidele pettenimesid nagu Labidas, Mullamutt, Karihiir, Rohutirts või koguni Malts, Takjas, Umbrohi. Kui laps suureks sai, va­he­tati kurja peletama seatud nimi täiskasvanu oma vastu, viimane anti teda teistest eristava positiivse tunnuse põhjal.

Lääne-Euroopas olid kuni 4. sajandini kasutusel n-ö paganlikud nimed, koos kristluse levikuga aga kinnitas kanda usk, et pühaku nimi tagab lapsele taevase eestkoste kogu eluks.

Muinaseesti nimed

Muistsel ajal, mil meie alade asukad uskusid haldjaid ja kummardasid­ hiiepuid, valiti eesnimed otse loo­duse ja loodusjõudude vallast, te­ge­mata vahet poisi- ja tüdruku­nimedel. Neist ammustest aegadest on pärit näiteks Aare (omastavas Aarde) ja Are (omastav Areda, mis tähendab selget või kindlat), aga ka Ago (omastav Ao, tähendades koitu), Ebe, Eha, Elo, Hain (hein, omastav seega Haina), Ilmar, Ilme ja Ilo, Kail, Kaja ja Kalju, Laine ja Vello (veli ehk vend) ja paljud teised tänaseni käibivad nimed. Mõned muinasnimed kõlavad nüüdsel ajal küll kummaliselt – näiteks Tasulemb, Vandemeel, Vihavald, Välk, isegi Tont ja Töll. Eks nõnda, nagu haldjad kehastasid loodusjõude ja neile omistati väge, nii pidi ka inimese nimes vägi sees olema!

Henriku Liivimaa kroonikas on mainitud kaheksat eestlast, kelle hulgas on Sakala vanem Lembitu ja tema vend Unnepeve, mida on tõlgendatud kui „õnnepäev“, ning Sakala vanemad Manivalde, Meeme ja Vottele – just Vottele, mille tähenduseks arvatakse „võitleja“ (mitte Vootele, nagu Andres Saali kirja pandud kujul). Henriku kroonikas mainitud Tabelinuse tähenduseks pakutakse taplejat, Vytamas kõlab kui „võidumees“, Meeme arvatakse tulnud sõnast „meheke“ ja Lembitu tähendab armastatut (sõnast „lembus“).

Eesti ime nimeilmas

Eesti rahvuslik nimevaramu on sil­ma­paistvalt rikkalik – meie rahvas­tikuregistris on üle seitsme­kümne tuhande eesnime ning kaugelt üle viiekümne tuhande neist esinevad ainult ühel või paaril ­Eestis elaval inimesel.

Hoogsas üleilmastumises pole eestlaste nimevaramu üksnes teistelt kokkulaenaja, vaid meiegi nimedest on osake jõudnud rahvusvahelisse käibesse. Ühe tõestuse selle kohta annab ameeriklaste pereportaal babynamesworld.parentsconnect.com, mis pakub beebile nime otsivatele­ lapsevanematele valikuid kogu maa­ilma nimevaramust. Portaali ­kasutajad saavad iga nime meeldivust hinnata – ja eesti nimede taga on meeldivus­tärne enamasti kaks viiest võimalikust.

Rahvusvahelisse soovitusnimekirja jõudnud eesti nimed on: Andres, Andrus, Anu, Eliisabet, Hele, Hillar, Jaagup, Jaak, Jaan, Juhan, Kadri, Kaija, Kaisa, Kaja, Katariina, Koit, Kristjan,­ Laine, Liisi, Liisu, Loviise, Maarika, Maarja, Mikk, Nigul, Olev, Paavo, Peeter, Pinja, Reet, Reeta, Reta, Riina, Riki, Toomas ja Triinu.

EESNIMELE ESITATAVAD NÕUDED

• Eesnimi võib koosneda mitte rohkem kui kolmest lahku kirjutatud nimest või sidekriipsuga seotud kahest nimest. Näiteks kas Maria Anna Eliisabet või Anna-Maria, aga kolme nime ei saa sidekriipsudega ühendada (ei ole lubatud nimekuju Maria-Anna-Eliisabet – kolm nime tuleb lahku kirjutada. Segavariandid ei ole lubatud (nt Anna-Maria Elisabeth, Mari-Liis Eve).
• Sidekriips on ainuke sümbol, mida eesnimes kasutada tohib.
• Nime sees ei tohi olla suurtähti ­(nt MaryJane).
• Võõrkeelne eesnimi peab olema teises riigis kasutusel eesnimena.
• Eesnimeks ei või anda nime, mis sisaldab numbreid või mittesõnalisi tähiseid või mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega.
• Nimeks ei või panna isiku soole mitte­vastavat nime, ka mitte teiseks või kolmandaks nimeks.

Eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda:

• tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mitte­vastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv;
• isiku soole mittevastavat nime;
• üldtuntud isikunimena kasutatavat nime või selle lühendatud kuju, üldtuntud autori nime või teenistusnime (mida kasutatakse ametikohustuste täitmisel, kuid mis ei ole isiku ametlik nimi).

Keeldude osas lubab seadus teha erandeid juhul, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, ­peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja ­taotletav nimi on sellele vastav.
Eestikeelse isikunime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele. Võõrkeelse isikunime kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirju­tuse reeglitele.

Eesti nimeseadusega saab tutvuda veebilehel www.riigiteataja.ee/akt/13261875.