Uudiste­ankur ­Monika Tamla (44) naudib lapsepuhkust täiel rinnal

“Aktuaalse kaamera” toimetaja ja uudiste­ankur ­Monika Tamla (44) naudib elus esimest korda täiel rinnal lapsepuhkust.

Ta teeb iga päev beebikäruga kahetunniseid retki oma Kristiines asuvast kodust siia-sinna linna peale: Stromkale, vanalinna, Kassisabasse, Lillekülla. Naine, keda oleme harjunud teleekraanil nägema range joonega rõivais, silkab mööda linna, sinised tennised jalas ja päikesevalged juuksed kuklas krunnis. Kärus põõnab magusalt  Frank Richard, maigutab läbi une pruntsuud, sirutab väikest sõrmekest.

Läks teisiti

Kui keegi oleks talle neli-viis aastat tagasi öelnud, et ühel päeval toob ta ilmale vägilase ja temast saab taas “noor ema”, oleks naine selle välja naernud. Oleks pareerinud, et tal juba on kaks last! Et on pojad suureks ja tubliks kasvatanud, nendega vett ja vilet näinud, nüüd hakkab elama endale.

Aga läks teisiti. Möödunud sügisel istus Monika ema ja õega kohvi­lauas. Kaheksa aastat noorema õe noorim laps läheb juba kooli, kuid Monikale torkas pähe, et ehk on õel mõned lasteasjad veel kodus olemas.“Kas sul vana vanker on muidu alles?” uuris Monika. “Raatsid paariks aastaks laenata?”

Õde polnud pika juhtmega ja röögatas: “Lõpuks ometi!” “Mida?” ei saanud Monika aru. “Sa saad vanaemaks!” kiljus õde. Monika vanem poeg Sander Alvin (23) on just sobivas eas ja teine poeg Silver Alex (21) ka mitte kaugel sellest.Tuba valgus rõõmu täis, kuid Monika tõmbas hoogu maha. “Ei. Lapse saan mina.”

Toas valitses väike segadus. Ema oli liigutatud, pisarad valgusid silma, õde aga pidas tempu veidi hullumeelseks. Ta ju näeb, kui raske on väikeste lastega. Ja nüüd, kui võiks elu nautida, tulevad taas mähkmed, gaasivalud ja lutipudelid? Lasteaiakoha jaht ja koolikatsed… “Äh,” lõi Monika käega, ”ju ma siis olen juba parajalt vana ja viletsa mäluga, ma lihtsalt ei mäleta enam neid jamasid.”

Keskeakriis?

Mõni aasta tagasi tundis Monika, et ta liigub labürindis, mille nimi võiks olla keskeakriis. Vanem poeg kolis kodust ja läks Tartu Ülikooli füüsikat õppima, noorem keskendus gümnaasiumile ja jalgpallile. Monika töö oli tore ja põnev, kuid midagi oli justkui puudu.

“Kui lapsed on juba täisjõus teismelised, siis nende elu keerleb ju mujal. Neile on põhiline, mida külmkapist kätte saab, sinu küljes nad enam ei ripu. Siis ma vaatasin oma sõbrannasid – osa sai lapsi ja osa reisis. Hakkasin mõtlema, et mind ei köida need pidevad reisid. Natuke tühi tunne oli sees. Ma pole iial olnud kanaema, vastupidi – omal moel isegi ootasin, et lapsed välja koliksid –, aga kui nad olidki nagu läinud, siis oli nadi tunne.”

“Väikelaste unetud ööd on kökimöki selle kõrval, mida teismelised korraldavad,” naerab ta. “Nende pidevate vaidluste ja jamade klaarimise peale kipub nii mõnelegi emale pähe mõte, et kasvaks ometi need lapsed piisavalt suureks ning alustaks oma elu.”

Värviteleviisoris uudiseid lugenud Monika sai tõelised värvid oma ellu koos beebi sünniga. Kui Monika ellu tuli uus armastus Peeter, hakkas Monika märkama, et paljud tema sõbrannad on 40. eluaasta piiril saanud veel lapse. Temalgi hakkas sees mõte kerima – miks mitte uus laps? Seda enam, et Peetril veel järglasi polnud.

Aga mis siis, kui laps jääb raskelt haigeks? Kas ta suudab ja tahab ikka istuda öösiti üleval ja põetada kõrges palavikus põngerjat? Monika vaagis poolt- ja vastuargumente. “Mingil ajal hakkas lapseigatsus ületama muremõtteid. Tundus, et üks laps nii väga tahab meie juurde tulla. Mina usun, et laps valib omale vanemad.”

Arst kiitis heaks

Monika oli 41, kui ta selle jutuga naistearsti juurde läks. “Ärge kohe hulluautot järele kutsuge, aga mul on selline mõte,” hoiatas ta tohtrit igaks juhuks.

Arst ei kutsunud. Kiitis igati toredaks mõtteks, kuid täiendas, et üks asi võib olla soov, teine aga reaalsus. 20aastaselt rasestub naine tõenäosusega ligi sada protsenti, 30aastaselt on võimalus 50 : 60 ning 40selt paarkümmend protsenti. Aasta hiljem arvaski Monika, et kolmandat last saatus talle siiski ei kingi.

“Aga just siis, kui lõpetasime muretsemise, jäin lapseootele. Olin siis juba 43.” Monika naerab, et last ei ole mõtet muretseda, mure tuleb asendada rõõmu ja armastusega.

Monika hoidis oma lapseootust kaua saladuses. Alles siis, kui lootele tehti 20. nädalal anatoomiauuring ja see oli korras, julges ta sellest poegadele rääkida. Poisid olid rõõmsad ja sugugi mitte üllatunud. Monika oli neilt juba paar aastat vanem ääri-veeri uurinud, kuidas nad suhtuksid, kui peaksid õe või venna saama. “Mõistlik mõte, muidu tuba jääb tühjaks ja su elu läheks igavaks,” innustasid poisid.

Perekondlik tugi andis kindluse, et põnn on oodatud, ning Monika ei vaevanud end hirmudega. Kuigi riske on vanemas eas sünnitades palju, ei saa kõigeks kunagi valmis olla.

“Mõtlesin, et annan endast parima. Lasin meditsiinil kõik ohud tuvastada, kuid kuskil on ju piir.” Monika ei teinud lisauuringuid. Ta usaldas Ida-Tallinna keskhaigla personali, ämmaemandat Maila Terameest ja arste eesotsas Ferenc Szirkoga, kes uuringuid tegi. Dr Szirkoga oli see tore kohtumine, sest Monika teisele pojale tegi uuringud samuti just tema.

“Kui öeldi, et poiss, oli see tõtt-öelda kergendus. Sain teada, mis mind ees ootab, ehk – ei miskit uut,” naerab Monika.

Ei karda

Koos Peetriga käis Monika ka perekoolis – ikkagi 21 aastat oli eelmisest sünnitusest möödas. Monika naerab, et kuulub naiste hulka, kellele ei meeldi rase olla, kuid kes ei karda sünnitust.

Aga viimasel raseduskuul keeras poiss end üsas tuharseisu. Arstid püüdsid loodet väliselt ümber keerata, kuid ei õnnestunud, pisipõnni tagumik oli kindlalt ees. Viimse hetkeni lootis Monika, et laps keerab end ringi. Keisrilõiget ta pisut pelgas, sest polnud kunagi kirurginoa all käinud.

Lapse sünnitähtaeg oli 25. veebruar ja kolleegid heitsid nalja, et ehk sünnib päev varem, vabariigi aastapäeval, siis teeks otselülituse sünnitusmajja. Monika meelest vääriks mõte arendamist. Miks mitte teha vabariigi aasta­päeval otselülitusi sünnitusmajadesse, et tutvuda pisikeste “kingitustega”, kes tulevad ilmale oma riigi sünnipäevaks?

Plaaniline keisrilõige tehti 22. veebruaril. Vägilane kaalus 4198 grammi. See oli Monikale üllatus, sest alles viis päeva varem oli lapse eeldatav sünnikaal olnud 3500 grammi. “Sa sõid vist terve viimase nädala torti!” kahtlustas keisrilõike teinud Ferenc Szirko.

Emapalk

ERRi juht Margus Allikmaa juba küsis Monikalt, millal too tagasi tuleb. “Veel mitte… Jumala eest!” teatas naine. Nüüd tahab ta end võimalikult pikalt tervenisti lapsele pühendada. Üks oluline uuendus on sealjuures ka – esimest korda saab ta nn ema­palka. “See andis mulle omamoodi kindlustunde, et minu kui ema sissetulekud määramata ajaks ei katke,” ütleb Monika. Talle on see oluline, sest ka suurte poegade heaolu eest tuleb seista, olgugi nad juba täiskasvanud. “Emana vastutad ka nende laste eest, kes sul juba olemas on.”

Praegu läheb Monika kõige rohkem korda pisipojale. Naisest hoovab rahu ja rõõmu, ei ole väsimuse märkigi! Oli elu parim otsus võtta endale paar aastat jalutamisaega, leiab Monika. Istuda parkides, vaadelda aastaaegade vaheldumist. Ta ei mäletagi, millal varem sai seda muretult teha.

Loe Pere ja Kodu SIIT

Telli SIIT