Vahetasin kontsad ketside vastu ja siis jälle ümber
Olin ise toona väljas mõnenädalasega, kes oli juba sattunud gaasivalude ja sellest tingitud nutuhoogude keerisesse. Mina, esmakordselt emaks saanuna, olin aga erakordselt saamatu. Ainuüksi mõte, et ma veel tavaellu naasen ja midagi peale koduse jope, mütsilotu ja poolkatkiste tenniste kannan, tundus imelik. Sest muid muresid oli nii palju.
Ma ei ole kaugeltki fashionista. Kuid just see riiete näide peegeldab kõige paremini, kui ootamatu on elumuutus, mida lapse sünd endaga kaasa toob. Vaatamata sellele, et beebi tulekuks on aega ette valmistada, tormas emadus oma kümnete pisiasjadega nii jõuliselt peale, et jäin justkui ookeanilaine alla.
Mind hoiatati, et rasedus on päris raske. Hirmutati õuduslugudega sünnitusest. Kuid keegi ei öelnud, et tegelikult on kõige raskem elu beebiga esimesel neljal nädalal. Targad raamatud rääkisid, et imik magab enamiku ajast. Tegelikult ärkas poja 9 ajal, magama jäi 22 paiku ja seal vahel magas kaks, ideaalsel päeval kolm tundi. Teadsin, et gaasivalud algavad nelja-viie nädalasel. Tegelikult algas trall 12. elupäeval. Kohati võttis saamatuse tunne võimust – miks ma ei kuulanud kõik need aastad tähelepanelikult sõbrannade nippe ja trikke, vaid lasin beebijutud ühest kõrvast sisse ja teisest välja? Kuidas ma ei oska last rahustada, kas ma ei meeldi talle? Vahel tundus, et mitte laps ei peegelda mind, vaid vastupidi. Näis kergem koos nutta.
Lisaks hirmutas määramatus – rase oled sa 40 nädalat, natuke siia sinna, keegi pole aasta aega suure kõhuga ringi käinud. Sünnitad sa teatud tunnid, mina sain hakkama mõnega. Pole ka keegi nädalaid sünnitusvalude käes vaevelnud. Kuid millal lähevad gaasivalud üle ja beebi rahuneb? On see paarikuuselt? Kolmeselt? Neljaselt? Millal ma saan jälle magada? Millal tekib rutiin?
Jutud sellest, kuidas äsja sünnitanud naised ei jõua duši alla minna, tundusid mulle aastaid naeruväärsena. Maikuus teadsin pesematuse tunnet väga hästi. Hommikuti kadestasin meest, kes sättis end tööle. Eriti hulluks ajas kingalusika heli, mis andis mulle justkui häirekella, et nüüd jään pojaga terveks päevaks üksi. Unistasin päevast, mil mu laps on üleval ja heas tujus, mitte ei nuta. Mõtlesin, kas mina, kes ma lugesin kaks raamatut nädalas, jõuan veel kunagi naisteajakirjagi avada.
Teisisõnu, ka minu puhul sai kinnitust vana tõsiasi, et nii suurest elumuutusest saab aru vaid ülepeakaela sinna uude ellu sukeldudes. Teiste kogemused arvesse ei lähe.
Esimese kuu tundemöllust ülesaamiseks kaasake kõik, kes läheduses on – mees, vanaemad-vanaisad. Mind aitas tund poes või pool tundi kohvikuskäiku väga-väga palju. Jätke endale võimalusel koht, kus end koduväliselt tähtsana tunda. Üks koosolek kuus ei muuda last kurvemaks, kuid kindlasti muudab ema õnnelikumaks. Võtke vastu sõbrannade abi, kui nad tahavad lapsel küüsi lõigata või niisama jalutamas käia.
Ja tarkusetera, mis ehk nutu, gaasivalude ja tundemöllu hetkes ei aita, kuid perspektiivis kindlasti: alguse raske aeg läheb üle ja hakkab juba mõne kuu pärast ununema. Minu poja gaasivalud taandusid neljandal kuul, tibu muutus aktiivsemaks. Olin valmis kasvõi pea peal seisma, et temalt naeratust välja võluda. Praegu, seda kolumni kirjutades mängib ta oma leludega ja räägib neile juttu. Vahepeal aga vaatab minu poole ja hüüab: emme! No raudselt kohe, kuigi teised tema keelest aru ei saa. Lisaks sellele, et olen ketsid saabaste vastu vahetanud, olen suutnud läbi lugeda ka mitu raamatut, isegi Mart Laari oma. Elul pole häda midagi.
