Väikese inimese suur võitlus

Algus on raske. Enneaegselt sündinule ja kõikidele pereliikmetele. See periood on täis vanemate muret, ahastust ja lootust ning hunnikute viisi küsimusi, millele ei suuda anda ammendavat vastust ka kogenud meditsiinitöötajad. Kas beebi jääb ellu ning pääseb ilma tervisekahjustusteta? Kas enneaegselt sündinud lapse stabiilne seisund tähendab seda, et asjaolusid arvestades on kõik hästi? Või hoopis vastupidi? Mida kujutab endast vastsündinu kõhusonga operatsioon? Vereülekanne kehvveresuse raviks? Süst silma või silma laserravi?

Aeg näitab. Päev korraga. Elu ei ole garanteeritud nähtus. Enneaegselt sündinud last ohustavad mitmed terviseriskid, millest jagusaamiseks võivad kuluda pikad kuud haigla intensiivravi osakonnas. Lisanduvad paar aastat jooksvat tervisekontrolli ja täiendravi, et kindlustada lapse tavapärane areng.

Kuigi algus on mure- ja pisararohke, suudab arstiabi enamiku enneaegselt sündinud laste tervisehädadest arvestatavas ulatuses kõrvaldada. Meie ajakirjas kõneleva kolme ema kogemus kinnitab meditsiinistatistikat.

Enneaegsed kolmikud

Kadri Sooberg-Aettik (34), Ramoni (11) ja kolmikute Lukase, Mathiase ning Tobiase (2 a 6 k) ema:
“Olin kolmikute enneaegseks sünniks valmis. Nende puhul loetakse täisraseduseks 34 nädalat, minu ülim eesmärk oligi jõuda 28. nädalani – see on piir, millest alates lapsed sünnivad piisavalt küpsetena ning suuremad arenguriskid on maandatud. Kui sünnitus 29. nädalal algas, siis selles ei olnud midagi ehmatavat.

Poisid kaalusid sündides kokku 3,9 kilo, nad olid üheskoos kergemad kui vanem vend, kelle sünnikaal oli 4,3 kilo. Kuigi pärast sündi hindasid arstid poiste seisundi stabiilseks, pidime igasuguste analüüside ja igapäevaste südame-, aju- ning muude uuringute tõttu veetma poolteist kuud haiglas. Kogu aeg püsis oht, et ühel, teisel või kolmandal poisil ilmneb mingi terviseprobleem. Ühe poisi puhul tekitas mõningaid küsimusi silmaveresoonte areng. Teisel poisil oli aneemia ja talle tehti vereülekanne. Kokkuvõttes on need täiesti tüüpilised enneaegsusega kaasnevad nähud ja lapsed pääsesid ilma eluohtlike seisunditeta, ühtegi operatsiooni polnud ka tarvis.

Haiglas läks meil nii kaua peamiselt sellepärast, et oli vaja, et poisid hakkaksid kaalus juurde võtma. Üritasin kolmikuid rinnaga toita, aga see tähendas ööpäevaringset tööd. Mingil hetkel tuli üle minna pudelist toitmisele, et poiste kehakaal tõuseks kahe kiloni, misjärel meid koju lubataks.
Ega ma koju pääsemisega väga ei kiirustanud kah. Käeulatuses olev meditsiiniline abi andis turvatunde, et lastega on kõik korras. Võtkem näiteks uneapnoe – enneaegseid lapsi ähvardab oht, et sügavas unes lakkavad nad hingamast. Haiglas olid nad aparaatide pideva kontrolli all. Kodus muutusin ma ikka päris paranoiliseks. Käisin pidevalt lapsi raputamas, kui tundus, et nad “liiga rahulikult” magavad.

Kaks ja pool aastat hiljem on muidugi tohutu rõõm näha, et enneaegse sünniga ei kaasnenud mingeid tõsiseid tervisehädasid, aga haiglas viibida oli ikka väga raske – nii perest eemaloleku kui ka teadmatuse tõttu, mida üks või teine diagnoos tähendab. Kui arst ütles, et Lukasel on aneemia ja vaja on vereülekannet, kujutasin mina ette, et lapsel on leukeemia ning ega tal mingit elulootust pole. Tegelikult piisas pooletunnisest vereülekandest ja kõik oligi korras. Hea, et teised emad sellistel hetkedel haiglas toeks on ja aitavad hirme leevendada.”

Kaksikutest jäi ellu üks

Livia Laas (26), tütar Adele (1 a 6 k) ema:
“Adele on mu esimene laps. Tegelikult on ta kaksik, aga tema õde Elise suri kümnepäevaselt. Teadsin juba raseduse algul, et kaksikute puhul on oht enneaegselt sünnitada. Samas, rasedus sujus kenasti ja miski ei viidanud sellele, et sünnitus algab 25. nädalal. Täiesti ootamatult ja kiirelt. Kell kümme hommikul tormasin haiglasse ja tund nelikümmend hiljem olidki Adele ja Elise sündinud.

Adele kaalus 700 grammi ja Elise 800 grammi. Kuna nad olid nii pisikesed, siis viidi nad Pelgulinna sünnitusmajast joonelt Tallinna Lastehaigla reanimatsiooniosakonda, kus algas enneaegsetele mõeldud protseduuride ja ravi jada. Elisel oli paraku nii suur ajuverevalum, et teda ei õnnestunud päästa, aga Adelega võitlesime koos neli kuud, kuni pääsesime koju ning võisime olla kindlad, et ta saab edasise arenguga ise kenasti hakkama.

Esmalt olime kaks ja pool kuud reanimatsioonis, kus raviti mitmel korral Adele soolepõletikke. Kohe algul oli selge, et tal on häda ka silmadega. Esmane prognoos viitas, et ta jääbki ühest silmast pimedaks, sest silma veresoonkond oli nii vähe arenenud.

Eks reanimatsioonis elasime üks päev korraga – see oli kohutav aeg, mil järjekordse põletiku korral tuli Adelet tükk aega patsutada ja näpistada, et ta hingamine ei lakkaks. Olime valmis kõige halvemaks, kuid siiski lootsime, et Adele veab arstide abiga välja. Reanimatsioonist lahkudes langes südamelt suur kivi. Sain teda rinnaga toitma asuda ega pidanud igat päeva alustama hirmuga, et raviarst ütleb lapse juurde minnes: “Väga kahju, aga meil ei õnnestunud teda päästa.”
Tundub lausa imena, aga kõik lahenes nii hästi kui võimalik. Isegi silma puhul piisas vaid ühekordsest süstist, et veresoonte areng normaliseeruks, ja täiendavaid operatsioone polnudki vaja. Adele peab küll prille kandma, aga võrreldes esialgse tõenäosusega ühest silmast pimedaks jääda, pole see kõneväärtki. Täna on Adele rõõmus ja aktiivne laps ning saab kõigega ise hakkama. Poolteist aastat tagasi tundus see lootustele vaatamata üpris uskumatuna.”

Nagu välk selgest taevast

Kristel Kukk (25), Marteni (2 a) ema:
“Poeg Marten on mu esimene laps – rõõmsameelne ja aktiivne põngerjas. Vaatamata sellele, et ta sündis ootamatult – sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. 25. rasedusnädalal, kaalus 800 grammi ning haiglas ütlesid arstid üsna otse, et tema ellujäämise lootus on väike. See oligi kõige raskem ja hirmsam. Pendeldamine lootuse ja meeleheite vahel, kui tilluke Marten läbis kuid kestnud raviprotseduuride kadalippu. Täielik masendus ja pisike lootusekiir igas päevas. Ta elab ja areneb siiski. Ahastus, kuna sa ei saa lapse heaks midagi teha ning kõik sõltub arstide oskustest ning meditsiinitehnikast. Võid vaid loota ja palvetada, isegi kui enne jumalasse ei uskunud. Alles siis, kui Marten sai aastaseks, tekkis kindlustunne, et kõik läheb hästi ning ta jõuab oma arengus eakaaslastele peagi järele.

Mõelnud tagasi mitu kuud kestnud heitlusele haiglas ja sellele, kuidas ma tundsin puudust infost, mis selgitaks, millised on enneaegselt sündinud lapse terviseriskid ja eluvõimalused, otsustasin teiste emade elu lihtsustamiseks luua kodulehe www.enneaegsedlapsed.ee. Sealt läks lumepall veerema ja lihtsalt infot pakkuvast kodulehest on praeguseks kasvanud välja MTÜ Enneaegsed Lapsed. Ühendus, mille eesmärgiks on lükata käima kogemusnõustamine Tallinna haiglates (Pelgulinna Sünnitusmaja, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla), et aidata emadel-isadel enneaegse lapse sünniga kaasneva kriisiga toime tulla. Jah, kusagil on tõesti see habras piir, millest alates enneaegselt sündinud last ei õnnestu elule aidata. Aga ka täiesti lootusetutena näivatest juhtudest võib siiski sündida ime.”

Uue inimese põnev lugu
Dr Annika Tiit, AS Ida-Tallinna Keskhaigla vastsündinute osakonna lastearst

Kõikidest Eestis sündinud lastest on ligikaudu 5,5 protsenti enneaegsed beebid, kes tulevad ilmale siis, kui ema rasedus on kestnud 22–37 nädalat. Nendest omakorda ligikaudu üks protsent on väga väikesed enneaegsed ehk need, kes on sündinud vahemikus 22.–32. rasedusnädalani.
Eesti perinataalne meditsiin, mis tegeleb juba raseda/lootega ning edasi väikese enneaegse beebiga, on viimastel aastakümnetel palju arenenud ning suudab lapse enneaegse sünniga kaasnevaid terviseprobleeme edukalt lahendada.

Enneaegse lapse sünnijärgses abis on oluline võimalikult “pehme algus”, mis tähendab ravi, ilma et last vanematest lahutataks. Kõik uuringud toimuvad lapse kuvöösi kõrval, ilma et teda transporditaks teistesse osakondadesse. Lapsele tagatakse rahu, vaikus, valu leevendamine ning teda “tülitatakse” võimalikult vähe.

Enneaegse lapse terviseriskid jaotatakse varasteks ja hilisteks.
Varased probleemid on tingitud eelkõige kopsude ja soolestiku ebaküpsusest, mille tagajärjel võivad tekkida rängad hingamisprobleemid ning soolepõletik. Samuti on enneaegse aju veresoonestik nii õrn, et võib põhjustada ajusiseseid verevalumeid. Tihti vajavad enneaegsed lapsed kehvveresuse tõttu vereülekannet.

Hilisteks terviseprobleemideks on kõige sagedamini kaalu-ja kasvuhäired, motoorika- ehk liikumishäired ning kognitiivsed ja käitumishäired. Nägemis- ja kuulmispuuded on samuti seotud enneaegsusega. Enneaegsetel lastel esineb hilisemas eas rohkem astmat, kuna nad on enam vajanud hingamishäirete ravi. Mida väiksem on enneaegne, seda kauem peab ta viibima intensiivravi osakonnas, mistõttu teda ohustavad mitmesugused haiglasisesed infektsioonid.